President: valitsus reageeris kriisile õigel ajal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1584995400000 | amCalendar}}
Foto: Priit Mürk/ERR

President Kersti Kaljulaidi hinnangul on valitsus saanud koroonaviiruse põhjustatud kriisiga hästi hakkama, kuna reageeris sellele õigel ajal. Samas on president kriitiline Euroopa Liidu tegevuse suhtes. President Kaljulaid oli külas ETV saates "Esimene stuudio".

President Kersti Kaljulaid, tere tulemast saatesse.

Tere õhtust.

Terviseamet ütleb täna, et kõige halvem stsenaarium ei ole realiseerinud. Samas võis tähelepanelik televaataja eilset peaministri pöördumist vaadates näha, et me peame olema valmis olukorra halvenemiseks. Milleks me siis tegelikult valmis peame olema?

Aus vastus on see, et täpselt me ju tegelikult ei teagi. Kõik see, mida me täna näeme, on juhtunud kaks nädalat tagasi. Ja kõik see, mida me täna näeme, selle põhjal me võime ennustada, kui suur on tegelikult see jäämägi, mille tipp on diagnoositud haiged. Ja sellest me võime püüda nüüd ennustada, mis juhtub kahe nädala pärast.

Me saame ka näha, kas see haigus areneb niimoodi, nagu juhul, kui me ei oleks pannud neid piiranguid peale, või siis niimoodi, et need piirangud tõesti toimivad. Ja see ongi see, mis on kõige tähtsam täna: anda endale aru sellest, et rohkem kui kunagi varem - ja ma tean, et see kõlab nagu klišee -, aga täna sõltub tõesti absoluutselt igaühest, igast inimesest see, kuidas me selle kriisi läbime ja kui suurte kaotustega me sellest kriisist väljume. See nii väga tähtis, seda ei saa mitte kuidagi üle rõhutada.

Palun suhelge näost näkku nii vähe kui võimalik. Me peame käima poes, aga hoiame ka kassasabades mõistlikke vaesid - meeter või poolteist. Me peame käima tööl, aga kasutame vajalikke ettevaatusabinõusid. Ma tean, et juba täna on olnud juttu, et nii mõndagi inimest, kes on saanudki diagnoosi, on siiski nähtud väljas ja mõneti on see paratamatu, sest inimene, kes elab üksi, võtta noorel tervel inimesel toru helistada sotsiaaltöötajale oma omavalitsuses, öelda, et mul ei ole kedagi, kes tooks mulle selle toidu, võib tähendada seda, et ka pärast diagnoosi saamist lippab inimene poodi, et ennast kaheks nädalaks varustada. Seda kõike ei tohi juhtuda. Me peame suutma selle haiguse peatada.

Mida see tähendab? Matemaatiliselt tähendab see seda, et iga haige inimene peab nakatama vähem kui ühte inimest. Vähem kui ühte.

Inimesi teeb murelikuks ühest küljest kindlasti teadmatus, aga teisalt ka isolatsioon - me lihtsalt ei ole harjunud nelja seina vahel istuma. Kuidas sellised rasked päevad, nädalad ja kuud üle elada?

Õnneks me veel ei istu ju ka päris nelja seina vahel, me tohime õues liikuda. Aga ma kardan, et ka siin oleks vaja rakendada mõnevõrra rangemat reeglistiku iseenda jaoks, ilma sunnimeetmeteta.

Vahetult enne seda saadet kuulsime, et Tallinna linn sulgeb ka mänguväljakud ja põhjusega - seal on palju lapsi koos. Samamoodi suurte majade hoovides me näeme, et palju lapsi mängib koos. Laps on laps, me peame talle iga päev seda selgitama ja seletama, miks me praegu neid asju teha ei saa. Aga me tohime võtta oma lapsed ja minna jalutama. Kellel on auto, saab minna ka linnast kaugemale, isegi mitte linnalähedasse parkmetsa. Kellel ei ole, ta siis peab püüdma leida need kohad, kus on hõredamalt rahvast. Hommikuti laupäeva, pühapäeva hommikud on imeilusad, isegi Nõmme parkmets ei olnud ülerahvastatud tegelikult selle nädalavahetuse hommikuti.

Hoiame seda distantsi ja tegelikult inimesed väga ilusasti ka hoiavad. Eesti inimesed radade ristumisel annavad üksteisele ilusasti teed ja naeratavad. Me teeme seda, aga me peame seda tegema veel paremini, sest sellest sõltub, mis edasi saab. See on ainus viis mitte üle koormata meie meditsiinisüsteemi.

President Kersti Kaljulaid 1. Stuudios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Facebookis on käivitatud kodanikualgatus "Peatame koroona Eestis", mis kutsub üles kehtestama liikumispiirangutega karantiini. Mida te sellest arvate?

Siin on kehtestatud eri riikides näiteks poodidele lahtiolekupiiranguid, mis tähendab, et lühendatud ajaga peab sinna jõudma rohkem inimesi. Ma arvan, et see poleks hea. Tegelikult meil on poed väga kaua lahti, meil on palju poepinda, suhteliselt suured kauplused, kasutame näiteks seda eelist.

Ma arvan, et komandanditunni või sellise piirangu kehtestamine kindlasti meil siin ei aita, aga ma tervitan seda kodanikualgatust selles mõttes, et need inimesed kutsuvad üles mitte suhtlema väljas, mitte käima, kui see on vähegi vähegi võimalik. Ja seda ma tahaksin kogu hingest toetada.

Aga vaadake, demokraatlikes riikides ei võta riik meie eest seda vastutust. Ka selles kriisis, nii nagu igapäevaelus, me oleme ju palju rääkinud, et ka kriisis jääb meile igaühele vastutus meie enda, meie pere, meie kogukonna eest. Ja täpselt niimoodi see nüüd täna ongi. Meile jätab riik selle vastutuse ka ise käituda mõistlikult, ei pea ju keelama ja piirama. Me saame ise ju aru, et mõistlikum on tellida restoranist omale toit välja kui minna sinna istuma, et mõistlikum on vaadata, et kui siin on praegu palju inimesi, keeran teise tänavasse. Seda kõike me saame ise teha ilma, et me peaksime seda tegema sunnimehhanismiga.

Ma väga loodan, et me saame sellega hakkama. See võiks olla demokraatliku süsteemi eelis totalitaarse süsteemi ees, kus, tõesti, me teame, kuidas Hiinas kehtestati neid, neid piiranguid. Me saame hakkama omas süsteemis omal moel ise vastutades.

Kriitilistel aegadel ei tohi kaotada kõigele vaatamata ka kriitilist meelt ja ma tean, et ei ole süüdlaste otsimise aeg, aga vaadates ikkagi kas või seda, kui palju on kirjutatud meie kriisivõimekusest või selle puudumisest, siis kas Eesti magas ikkagi tegelikult selle kriisi alguse maha?

Tegelikult ei maganud. Ja kui me vaatame ka seda, kuna me kehtestasime eriolukorra, siis tegelikult ma arvan, me jäänud ka sellega hiljaks. Võimalik, et tagantjärele me hindame, et seda oleks tulnud teha natukene veel varem, me ei tea seda ja seda ei saagi keegi kunagi teada. Ärme tegele sellega, et kuna see õige hetk oleks täpselt olnud ja mis seal minevikus oleks õige olnud.

Vastab tõele ka see, et tõenäoliselt ei olnud meil nii nagu tervishoiu valdkonnas, ei oleks meil ka mõne muu suure kriisiga toimetulekuks piisavalt tarvikuid, piisavalt vahendeid. Loomulikult ei tule terviseamet selle töökoormusega hästi toime, sest mitte ükski riik maailmas ei hoia terviseametit, mis vastaks pandeemia vajadustele igal ajahetkel. See on selge, et tuleb leida ka nendele inimestele seal tugi, abi ja vahetus. Loomulikult jäi kohe hätta ka häirekeskus telefonikõnedega. 1247 tuli appi koos vabatahtlikega.

Me tegelikult ei ole minu arvates halvasti reageerinud, ei ühiskonnana ega ka eriolukorda kehtestades.

Aga mis on väga tähtis, et ka eriolukorda kehtestades ja selles viibides me teeksime neid asju koos. Siin pean ma silmas seda, et ka eriolukorras, kus tõesti on vaja liikuda hästi kiiresti, tuleb hoida kursis ja kaasas meie riigikogu. Meie riigikogu peab tegelema kaugemale vaatavate meetmetega. Ei ole mõistlik, et eriolukorra käigus pannakse paika näiteks järgmise kolme või pikema aja ka majandusmeetmed selleks, et sellest kriisist väljuda. On mõistlik, et parlament arutab neid.

Mõnikord peab parlament eriolukorra meetmetest endale parema ülevaate saama, mis kaalutlustel neid kehtestati, võimalik, et ka tagantjärele. Selle jaoks on arutelud põhiseaduskomisjonis. Meie parlamendi komisjonide töö on korraldatud elektrooniliselt. Seda kõike saab teha. Seda kõike peab tegema. Hästi tähtis on ka see, et kriisijuhid kaasaksid inimesi opositsioonist kriisi lahendamisse. Peabki olema toetav, aga selleks, et olla konstruktiivne, selleks, et olla toetav, pead sa olema informeeritud ja kaasas. Ja loomulikult, kriitikal on ka alati oma koht, sellest ei saa üle ega ümber.

Ja samal ajal peame meeles, et kui me kritiseerime eesliinitöötajaid täna - ja seda väga palju ka rohujuuretasandil inimesed ütlevad, et väga palju nad saavad pahandada, tehes seda rasket tööd, sest neil ei ole vastuseid -, aga kellelgi ei ole täna vastuseid. Palun, ärme tee neile inimestele seda. Palun hoiame neid inimesi.

Opositsiooni üks suuremaid hirme, mida nad on välja öelnud, on selles, et Stenbocki maja võtab eriolukorras endale väga palju võimu ja võib-olla ta pärast, kui see kõik läbi on, enam ei tahagi seda tagasi anda. Näete selleks ohtu?

Parlament on see organ siin riigis - meil on parlamentaarne riik, ka eriolukorras ei muutu Eesti põhiseadus kehtetuks - see, kes peabki selle eest seisma, et me kõik vabadused eriolukorra lõppedes jälle ka tagasi saaksime. See on nende otsene töö. Loomulikult tegelevad sellega ka teised institutsioonid: õiguskantsler, mina, kindlasti vajadusel ka riigikohus.

Ma arvan, et kui see eriolukord on ükskord läbi ja päike on jälle väljas, siis tuleb kõik need meetmed ette võtta, läbi arutada, sest see on ka pretsedent. Me ei ole varem olnud eriolukorras. Kõik see jääb tulevikus pretsedendiks, et eelmine kord tehti nii. Me teame, kui oluline on see esimene kord, pretsedendi loomine. See kõik peab kogu aeg paralleelselt käima ja hiljem läbima veel kord täiendava analüüsi. Me kõik teeme seda koos ja just nimelt selle nimel, et oleks kindel, et Eesti parlamentaarse vabariigina käitub selles kriisis iga päev, igal etapil.

Ehk siis tegelikult on see pall väga paljus ka parlamendiliikme enda tegemises, südametunnistuses ja julguses mitte jääda kõrvaltvaatajaks?

Just. Ja ka töömeetodite leidmises. Jah, meil on seadus suhteliselt konkreetne, kuidas peab riigikogu töö toimima, e-riigile võib-olla ootamatultki kohaloleku keskne, aga võib-olla me peame mõtlema, mida see kohalolemine tähendab. Meil tõenäoliselt on vaja, et parlamendi liige oleks kohal nii palju, et me teame, et see on tõesti tema ja et ta toimib oma vabast tahtest tulenevalt. Seda on võimalik korraldada tänapäevaste vahenditega. Lätist kuulsime eile, et Läti presidendi arvates Läti, kes ei ole selline e-riik nagu Eesti, saab küll oma oma parlamendi tööd korraldada. Ja ka meie oleme ju komisjonide tasemel juba saanud oma parlamendi tööd korraldada. See kõik on parlamendi enda kätes.

Ehk kui seda võib-olla vaatajale tõlkida, siis viirusekahtlus ei võta ka riigikogu liikmelt ära häält riigikogu juhatuse valimistel.

Ühelgi juhul ei tohi võtta, aga siin õnneks lahendused leiti.

President Kersti Kaljulaid 1. Stuudios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Nii et saab hääletada ka majast väljas, kui vaja on. Me peame rääkima ka testimisest, sest tegelikult on see üks küsimus, mis inimesi kõige rohkem puudutab. Ja tegelikult tuleb ikkagi öelda, et sõnumid on olnud vastuolulised. Kõigepealt me ei testi sellepärast, et justkui pole vaja ja siis tuleb välja, et tegelikult ei ole teste. Oleks saanud paremini?

Esiteks, me saime täna hommikul 80 000 uut testi. Meil oli 20 000-testine varu. Tänase päeva seisuga oleme me testidega väga palju paremini varustatud. Aga kui me mõtleme, et see olukord kestab pikka aega, siis nagu praegu on öeldud, et arvestame kuni 1000 testiga päevas, siis võiks meile jätkuda sellest testivarust, mis meil täna on. Aga seda testivaru meil veel eile ei olnud, sellist. Asjaolud muutuvadki väga kiiresti.

Samamoodi päris selge oli see, et alguses, kui tulid sisse üksikud juhtumid, üritati testida küllalt palju seda ümbrust, kes kokku puutusid, kellel siis palavik ja muud nähtused ilmnesid. Siis sattusime olukorda, kus me täpselt ei võinud kindlad olla, et see uus testitarne tekib. Tuli võtta testimiste arvu vähemaks, kuigi oleks tahtnud testida rohkem just siis, kui akadeemilises mõttes on igati põhjendatud. WHO on öelnud, et testige palju, kuigi ka WHO alguses ütles, et testige, testige, testige, aga nüüd ütleb, et vaadake siiski, kas teil on ka materjal, isikukaitsevahendid.

See ei ole nii lihtne. Ja kahtlemata, teades kõiki asjaolusid ja ülehomset päeva, oleks saanud teha asju paremini. Aga siiski ma tahaksin öelda, et ühe inimese kohta Eesti riik testib päris palju ja seda suuresti tänu sellele, et meil on olemas ka Synlab, kellel on sõna otseses mõttes selline testimise tehas. Teised laborid on ka väga tublid ja testivad, aga rohkem käsitsimeetoditega.

Kuidas valitsus on kriisiga hakkama saanud?

Ma arvan, et valitsus on saanud selles mõttes väga hästi hakkama, et nad on reageerinud õigeaegselt. Sotsiaalminister on valmis meile seletama lõpmatuseni seda olukorda, tema prognoose. Ministrid on olnud avatud tunnistamaks ka seda, et näiteks täna Jaak Aab rääkis meile, milliseid pingutusi tuleb teha, et saada isikukaitsevahendeid. Suur osa sellest ju, mis Hiinas läks valesti, oli seotud sellega, et ei oldud avameelsed. Valitsus on kindlasti olnud avameelne ja see on olnud väga positiivne.

Nüüd, mis puudutab seda, et ma olen kuulnud, et tegelikult riigikogu ei ole tundnud ennast piisavalt kaasatuna - vestlesin ka fraktsioonide juhtidega, see tuli sealt selgelt välja -, siis ma arvan, et sellele tuleb rohkem pöörata tähelepanu nüüd, kui tingimused on enam-vähem paigas. Võib-olla tuleb siin muuta üht-teist.

Loomulikult käib kusagil taustal kogu aeg võitlus nende maskide, kaitsekostüümide, selle saamise nimel. See kõik toimub, aga sellegipoolest see kaasamine, kaasamine ja kaasamine on võib-olla see koht, kus natuke on jäänud puudu täna.

Me peaks paar sõna ütlema ka Eesti suurima saare kohta, kes on sisuliselt isolatsioonis. Valutate südant saarlaste pärast?

Nii nagu teiegi.

Saarlasena ja eestlasena ei saa seda mitte teha.

Jah, loomulikult. Ma väga tahaksin tänada Kuressaare haigla personali. Ma tean, et neil on väga raske. Ei ole lihtne kujutada ette, kust me võiksime leida neile olulisel määral lisajõude, nad on neid otsinud. Ma loodan, et neid ka leidub. Ja hea meelega tahaks ise appi tormata millegi enama kui telefonikõnega, aga ei ole mul seda ressurssi. Aga ma tahan öelda, et ma olen väga-väga tänulik Kuressaare haigla personalile.

Ma olen rääkinud ka Madis Kallasega sellest, kuidas tagada, et üksikud eakad inimesed saaksid oma toidu- ja apteegikraami koju. Sama olen rääkinud Aivar Viidikuga Hiiumaal, teiste linnade ja piirkondadega. Nad kõik pingutavad ja samamoodi pingutavad ka saarlased. Saarlased pingutavad täna palju keerulisemas olukorras. Seal juhtus nüüd see, mis juhtus tõenäoliselt ka Itaalias - see viirus sai levida ilma, et me oleksime osanud kahtlustada, et ta juba meie hulgas levib.

Räägime majandusmeetmetest. Ühe sammuna peatab valitsus teise samba sissemaksed. On see mõistlik otsus?

Seda on põhjendatud eelmise majanduskriisi samasuguse otsusega. Eelmises majanduskriisis oli meil üks oluline eesmärk - Eesti tahtis liituda euroalaga ja meil oli pikka aega olnud probleem, et kuigi eelarve püsis hästi tasakaalus ja meie valuuta oli ju stabiilne, kolmandat tingimust, inflatsiooni tingimust ei suutnud täita. Neljas tingimus oli veel võlakulu, aga seda meil ei olnud üldse. Selleks, et saada euroalale ja kontrollida inflatsiooni, me tegelikult tolles kriisis tasakaalustasime muidugi eelarvet, aga teisest küljest püüdsime ka muude meetmetega hästi palju lülitada välja seda, mille kohta öeldakse automaatne stabilisaator - teha võimalikult vähe selleks, et inflatsioon kukuks võimalikult palju selleks, et me lipsaksime sinna euroalale, sest oli selge, et kui majandus taastub, siis jätkub ju hinna- ja palgakonvergents Euroopaga.

Tegelikult tolles kriisis mitte ei tehtud valesti seda pensioni teise samba maksete peatamist - see oli tollel ajal mõistlik, arvestades, et eelarve oli vaja tasakaalustada -, aga need tekkinud kõrvalefektid, mis kahtlemata lõid rohkem väiksema sissetulekuga inimesi, kindlasti mõjutasid Eesti inimeste enesetunnet ja kindlasti oli neil oma roll ka meie poliitilise maastiku hilisemas ümberkujundamises.

Nii et eks igas kriisis tehakse midagi hästi ja tehakse ka midagi halvasti. Täna ei ole meil põhjust ja valitsus on selgelt öelnud, et eelarvetasakaal ei ole eesmärk. Sellisel juhul ma pean olema sama meelt keskpanga presidendiga Madis Mälleriga, et ma ei saa aru, miks me seda teeme.

Te teate, et on neid, kes küsivad, et praegu ei ole üldse vaidlemise aeg ja kes ütlevad ka, et presidendi otsus teise samba reform üldse jätta teist korda välja kuulutamata oli vale ja sekkumine poliitikasse?

Põhiseadus kehtib enne kriisi, kriisi ajal ja pärast kriisi. Me oleme sellest täna siin palju rääkinud. Ükski nendest argumentidest, mille ma tõin välja, jättes selle seaduse välja kuulutamata, kui parlament oli selle esimest korda vastu võtnud, ei langenud ära põhjusel, et riigikogu ei muutnud seda seadust. Järelikult oli ainumõeldav käik nüüd minna selle seadusega riigikohtusse. Ja mitte selleks, et võita või kaotada, vaid selleks, et me saaksime selgust nii olulises küsimuses, kus on hästi palju erinevaid arvamusi, kus keegi ei kahtle valitsuse õiguses kujundada sotsiaalpoliitikat, aga küsimus on, kas selle sotsiaalpoliitika ümberkujundamisest liigselt ei riivata mingisuguseid muid põhiõigusi. Nagu ma tõin välja oma oma taotluses riigikohtule, nagu on paljud juristid välja toonud, on parim, kui seda analüüsib riigikohus.

Kuna presidenti siin stuudios harva näeb, siis ma pean kõik küsimused korraga ära küsima. 1. aprillil tõusevad teatavasti kõrgemate riigiteenistujate palgad, sealhulgas presidendi palk. Mida teie õiglustunne praegusel keerulisel ajal selle kohta ütleb ja mida te teete?

Ma annetan selle palgalisa iga kuu kellelegi, kes aitab selle kriisi mõju meie ühiskonnale leevendada. Sellel kuul toetasin saarlaste koostööd mittetulundusühinguga Kadunud. Järgmisel kuul vaatame edasi jne. Ma arvan, et loomulikult ei sobi see palgatõus tänasesse päeva, aga me kõik teame, et see on seadus. Nii see juhtus ja otsime siis meetmeid, et see läheks asja ette.

Palganumbrid on nüüd ära klaaritud. Peaaegu nädal aega oli Eesti poliitikamaastikul selline ehmatuse faas natukene tänu kriisile, aga nüüd on tavapärane, vana retoorika jälle tagasi. Kuidas see kogu pilt jälle kokku lappida?

Taaskord, ega siis ka praeguses olukorras ei ole kellegi sammud ja ei saagi olla põhjendamata. Ja kui otsitakse põhjendusi ja küsitakse selgitusi, siis see on mõistlik soov. Ja mida rohkem me kaasame kõiki ühiskonnakihte, eelkõige parlamendis, parlamendifraktsioone, seejuures ka opositsiooni, seda rohkem võime me olla kindlad, et meil on suurem konsensus nende meetmete rakendamisel, mis on ju väga oluline.

Täna on meie rahva arvamus sellest, et need meetmed on õiged, väga suur, aga me kindlasti hakkame ka väsima sellest ühel hetkel, eriti kui need meetmed - paradoksaalne - annavad suhteliselt kiiresti tulemust, et me näeme, et me suudamegi kontrollida - ma väga loodan, et me suudame kontrollida - eelkõige sellepärast nakatunute arvu, et siis me kontrollime ka intensiivravile jõudvate inimeste arvu ja seal on nüüd see kitsaskoht, me ei tahaks jõuda olukorda, kus meil ei jätku intensiivravikohti. Kui meil õnnestubki see kurv suruda alla ja lamedaks see haiguste tõusu graafik, siis hakkavad inimesed üsna pea küsima, et kaua veel ja kuna me võiksime sellest olukorrast edasi liikuda.

Selleks, et kõik need otsused toimuksid niimoodi, et kogu ühiskond püsib kaasas, on suurem seletamine paratamatult vajalik. Ja et tekitada suuremat seletamist, siis peab ka esitama neid küsimusi. See on legaalne ja seda tuleb teha, see ei ole riigivastane tegevus - küsida, et aga miks nii, kas teisiti ka saaks.

Kuna ma olen Jüri Ratase käest seda küsimust mitu korda küsinud, siis mul on nüüd harukordne võimalus küsida ka teiselt poolelt - kuidas teie suhted tegelikult peaministriga on?

Töised ongi. Kui on tarvis, siis me teeme koostööd, helistame, räägime ja nagu te teate, siis on riigis alati presidendil ja peaministril tarvis omavahel asju arutada. Nii on see olnud ka selles kriisis ja ma luban, et mina jätkan seda koostööd kindlasti. Ma olen täiesti veendunud, et ka peaminister ja ka teised ministrid seda teevad.

Meil tegelikult võib-olla liiga vähe osutatakse lihtsale heale ja ka sellele, kus me oleme alati olnud tihtipeale ühte meelt. Kui me vaatame Jüri Ratase või minu poliitilisi vaateid, siis me oleme mõlemad tugevad Euroopa Liidu toetajad, väga Euroopa-meelsed. Loomulikult me näeme Eesti rolli NATO-s, me näeme ka seda, et Eesti peab olema panustaja, mitte julgeoleku tarbija. Mõlemad me saame aru, et riigieelarvel on piirid üldiselt, kriisiolukordades kehtivad muidugi teised reeglid. Meie poliitilised vaated on tegelikult väga sarnased.

President Kersti Kaljulaid 1. Stuudios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Endine Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas on väga kriitiline Euroopa liidu käitumise suhtes kriisis. Olete sama kriitiline?

Ma olen ka kriitiline sellepärast, et tegelikult Euroopa Liit on täna oma põhilises funktsioonis, mis on tagada ühisturu toimimine, ebaõnnestunud. Euroopa Liidu põhifunktsioon on see, et me oleme ühtne majandusruum, meil on tööjõu, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine. Vähemalt kolmega nendest on täna selgelt probleeme. Sellega me võime öelda, et tõepoolest, Euroopa Liit ehk siis meie kõik ise - me ise olemegi Euroopa Liit - ei ole kollektiivselt toime tulnud sellega, et seda tagada. Ja see sortimine kindlasti võtab aega, selle sortimisega tuleb tegeleda ja alustada tuleb selle tunnistamisest.

Ei ole ülearu oluline, kas korraldatakse ühishange ja mis on selle tulemus ja kas need tarvikud laekuvad aprillis või mais. See on abi ja me oleme tänulikud, et komisjon seda teeb, aga see ei ole nende põhitegevus. Nende põhitegevus on jõustada neid asju, milles me oleme ise tegelikult kokku leppinud. Ja ma arvan, et me peame järjekindlalt rääkima nii oma partnerite, liitlastega, oma naabritega kui ka tegelikult Euroopa Komisjoniga, kuidas tagada see, et kaubad ei jääks kinni.

Kui me vaatame, siis päris paljud riigid ikkagi aktsepteerivad seda reeglit, et kaubad peavad saama vabalt liikuda üle piiride ja nad seda ka teevad. Saksamaa on olnud näiteks väga koostööaldis. Saksamaa, kui me saatsime sinna laeva, ei pannud laevameeskonda karantiini, vaid lasi rahva peale laadida ja koju tulla. See laevaliin saab edasi töötada, kui on vaja kaubavedusid korraldada. Rääkisin president Steinmeieriga sellest, et ei ole kahtlust, et see niimoodi on.

Omavaheline hästi tihe suhtlus selleks, et praegu tekkinud olukord ei kujuneks pikaajaliseks haavaks, on väga tähtis ja see on ka üks põhjus, miks ma olen suhelnud järjekindlalt meie naaberriikide ja ka kaugemate riikide presidentidega, näiteks ka Itaalia president Matarellaga. Selleks, et öelda, et me mõtleme ka Itaalia rahva peale. Meie muide tarnisime sinna veel märtsi alguses kaitsemaske. Eestis on ka kaitsemaski tootja, vähese võimsusega küll, aga nad täitsid oma tellimuse.

Nii et Euroopa Liidu solidaarsuse suhtes on paljudel inimestel täna palju küsimusi. Euroopa Komisjon ei ole õnnestunud oma keskse funktsiooni täitmises täna. Aga ma loodan, et need asjad saavad kõik koos korda, aga ainult kõik koos. Taaskord, Euroopa Liit ei ole asi iseeneses, see on meie, rahvusriikide liit.

Pikalt võib-olla sellest ei jõua rääkida, aga ma ei küsi, kas te olete Poola käitumises pettunud, aga kui pettunud te olete?

Piisavalt, et ka õhtul kümne ja südaöö vahel ja hommikul jälle edasi varahommikust suhelda Poola presidendiga. Ma olin väga kurb, et selline olukord tekkis. Ma loodan, et me suudame ka need olukorrad omavahel edaspidi selgeks rääkida. Mina kindlasti oma kolleegiga edasi räägin, et me oleksime võib-olla paremini ette valmistunud järgmine kord.

Koju tagasi tulles, siis viimastel päevadel olen ma märganud, et eestlased on ikka ägedad ka. Kas te olete sattunud vaatama mõnda e-kontserti?

Jah, olen küll. Orelipoissi ja Duo Ruutu. Lähen täna koju, vaatan, kas on veel mõni kontsert. Mõnda saab äkki järele ka vaadata.

Ja märkasin, et linnaorienteerumine.ee oli maha märkinud paar rada. Kahjuks küll üks juhtus nendest hästi käidavasse piirkonda - Keila-Joale, kus nädalavahetusel paluti mitte nii väga liikuda, aga võimalus nädala jooksul käia ja teha see rada läbi ilma, et peaks midagi puutuma, et peaks kellegagi ka tingimata kokku puutuma.

Tegelikult toimub neid asju. See on oluline, et toimub, sest kuigi me peame füüsiliselt jääma üksteisest kaugele, siis tegelikult me võiksime olla üksteisele lähedal. Mina küll tundsin selle Orelipoisi kontserti omaenda kodust vaadates koos oma perega, et see oli mõnus koosolemise üritus, me olimegi kõik koos. Võib-olla oli see üks suur roosa mull, aga see oli väärt seda, et seda luua. Ja hästi tähtis on, et me oleme üksteise jaoks olemas. Veelkord eesliini töötajate jaoks olemas. Tartu linn on teinud politseinike, arstide lastele ööpäevarühma, kus nad saavad oma lapsi hoida.

Aitame kõiki neid inimesi, kes on täna eesliinil. Seda me saame ju teha. Ja isegi, kui on raske, proovime öelda aitäh. Ja kui on väga raske, seda ei suuda, siis ärme vähemalt ütle halvasti. Ja ma loodan, et need kultuurisündmused, mis õhtuti on toodud meid meie üksinduses natuke lohutama, aitavad hoida ka seda head meeleolu mõnikord, seda jaksamist.

President Kersti Kaljulaid 1. Stuudios Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Me peaks midagi toetavat ütlema ka nendele lapsevanematele, kes paaniliselt on proovinud viimase nädala jooksul alla laadida mingisuguseid rakendusi ja higipulli pühkides koos võsukesega siiski ära õppida. Päris e-õppeks me siiski valmis ei olnud?

Kas saabki päris valmis olla? Ja tegelikult näitabki see meile seda, kui tähtis ikkagi on ka see, et me tuleme kokku ja oleme ühes kohas. See kriis saab ka ükskord mööda. Sinnamaani, jah, meil on väga palju kannatust vaja. Ka mina ise, mängimata ühtegi pilli, pean praegu kodus kureerima viiulitunde ja üldklaveritunde.

Kuidas läheb?

Ma ei tea sellest mitte midagi. Minule kõlab nagu päris ilusasti, kui just päriselt katki ei jää see lugu.

Aga see ongi raske kõigile lapsevanematele. Mul on väga hea meel, et inimesed on algatanud vähemasti arvuti hankimise algatusel, et igal lapsel oleks arvuti, sest kui teil on kolm last ja ise peate ka tööd tegema ja teil on see üks tehnovahend, millega seda kõike teha, siis see on keeruline.

Aga mõnikord on ilus ka. Täna hommikul tuli minu kõige noorem laps tuppa ja ütles, et "emme, paluks mind nüüd mitte kaks tundi segada, mul on järjest kaks videotundi" ja pani ukse otsustavalt enda järelt kinni. Nii et me vaikselt kohaneme. Nemad kohanevad muidugi jälle kiiremini kui meie.

Nii et me peaksime tegelikult - kuidagi resümeerides seda jutuajamist - kasutama seda kriisi ka võimalusena, et mitte ainult majanduses ei jagata mingisuguseid asju ümber, ei teki uued tarneahelad, aga me peaksime vaatama ka oma suhetele ja väärtustele? Praegu, kui rohkem aega on?

Tegelikult mina teen ka oma igapäevast tööd edasi, aga kuna sellest ei saa toredaid pilte, kuidas rahva hulgas liigutakse, vaid see kõik toimub videokonverentside vahendusel, siis võib-olla on sellest vähem ka juttu olnud. Aga olen kohtunud ka toidutootjate liidu esinaisega, mul on suuremad toidutootjad sellel nädalal kõik videokonverentsis. Täna rääkisin kaupmeeste liiduga.

Me kõik näeme, et see mõjutab meie ühiskonda ka pikemaks ajaks. Näiteks kaupmehed on kõik nõus, et kui inimesed korra on hakanud rohkem tellima, siis nad ei pruugi enam kõik minna poodi tagasi. Nii et loomulikult, ütleme, et meie lapsed ei jää alatiseks koju õppima, aga võib-olla on Eesti lapsed veel vabamad tulevikus oma vanematega koos ka võtma pausi, minema kuhugi mujale, kuu aega toetuma e-õppele, individuaalsel moel, vabamad kui võib-olla mõnes teises riigis, kus ei oldud selleks niigi valmis.

Meie õpetajad on olnud väga tublid. Mõned vanemad on öelnud, et liigagi tublid, et on pakutud väga palju esimesel nädalal tegevust lastele. Eks iga asi loksub mingil moel omasse vakku ja me õpime palju ja palju sellest jääb meiega tulevikuks. Väga palju meie majandusest ja meie elust kujuneb ümber, tekivad uued võitjad. Paraku on täna hästi palju kaotajaid ja mul on väga hea meel, et meil on kiired meetmed neile välja pakkuda.

Ma loodan, et ka tekib kiire tööjõu kohanemine, et kes on jäänud kuskil tööta, samal ajal on meil käitisi, kus on jäänud välistööjõud puudu, kellel on hädasti täna vaja toidutootjaid, paljusid muid tehaseid, kes veel töötavad, kelle tarneahelad ei ole katkenud. Ma loodan, et, et me õpime olema veelgi paindlikumad ja kiiremad. Väikse ühiskonnana me seda nagunii oleme.

Ja eelkõige, et me veel kord mõtestame nüüd enda jaoks kõik selle, et igas olukorras, ka kriisiolukorras, meist igaühest sõltub. Ja see ei ole sõnakõlks - me kõik vastutame selle eest, et meil läheks hästi. Oleme tublid, rakendame neid piiranguid, ärme liigu tihedasti koos, loobume ka õues rühmatreeningutest, palume oma lapsi, et nad mängiksid oma pere ringis.

See on ainus, mis meid selles olukorras edasi kannab lisaks sellele, et on tark töö ja tublid otsused otsustajatelt, kes peavad kaasama ka kõiki teisitimõtlejaid nii palju kui vähegi võimalik. Siis me tuleme sellest kriisist välja võimalikult kiiresti, võimalikult tugevana ja saame hakata jälle oma majandust üles ehitam paremasse seisu. Koos oma Euroopa partneritega, sest suurt turgu on meil ju selleks vaja väikese avatud majandusena. Selle kõige peale peame me täna mõtlema iga päev. Aega mõelda on, nagu te ütlesite.

Aitäh. See mõte sobis suurepäraselt meie intervjuud lõpetama. Ma tänan selle kohtumise eest ja jõudu meile kõigile.

Aitäh. 

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: