Huko Aaspõllu: oodatult ei lahendanud apteegireform midagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

1. aprillil jõustus viimastel aastatel tohutut müra tekitanud apteegireform. Nagu iga mõistlik inimene võis oodata, ühtegi selle läbiviimisel nimetatud probleemi reform ei lahendanud ja pigem sulges meie ravimite jaemüügituru, vähendades nii praegust kui ka tulevast konkurentsi ning tuues kaasa tohutu kahjunõude meie kõigi vastu, sedastab Huko Aaspõllu Vikerraadio päevakommentaaris.

Viimased aastad on tuliselt hõõgunud apteegireformi teema. Erinevate huvidega osapooled tegid avalikkuses pildi nii mudaseks, et tavainimesel oli võimatu mõista, mis on kelle huvides ja kes millest võidab.

Me nägime, kuidas apteegid sulgesid hoiatuseks oma uksi, kuidas pandi välja sulgemiskalendrid, teisalt täheldasime, kuidas proviisorid nõudsid vabadust ja monopoliõigust. Koroonaviiruse varjus on praeguseks kõik see tähelepanu kaotanud.

Kätest ja jalust seotud hulgimüüjaga

Möödunud nädala kolmapäeval jõustunud reform näitas, et päriselt midagi eriti ei juhtunud. Uksed sulges 25 apteeki, ehk viis protsenti kõigist apteekidest. Seda ei ole kuigi palju. Enamik apteeke, mis polnud proviisori omanduses, suutsid endale selleks ajaks seadustele vastavad omanikud leida. Näiteks ravimiärimees Margus Linnamäe ütles, et tema kinkis oma apteegid ära.

Üllas värk. Kui see tõsi oleks. Tegelikult see seda pigem ei ole. Tõenäoliselt juhtus nii, nagu võis eeldada – kingituste saajad on nüüd käsist ja jalust seotud. Veel rohkem kui varem. Kui varem ei pidanud töölt lahkuda soovinud proviisor tegema muud kui lahkumisavalduse lauale panema, siis praegu ta seda enam teha ei saa. Ta on kätest ja jalust seotud hulgimüüjaga, kelle apteegi ta justkui kingitusena endale sai.

Paljudel juhtudel rendib proviisor oma apteegi pinda hulgimüüjalt, ta on seotud tarnelepingutega, ta peab frantsiisi eest maksma ja täitma selle nõudeid. Täpselt ei oska toimuvat keegi väljastpoolt süsteemi kirjeldada, sest ravimimüüjad on hämmastavalt kidakeelsed oma tegevuse avamisel.

Selge on, et ravimite hulgimüüjad toimivad varem neile kuulunud apteekidega samas süsteemis edasi. Hea näide on seegi, et pole teada, et mõnest hulgimüüjast oleks reformi tõttu keegi oma töö kaotanud. Pigem vastupidi. Inimesi on juurde võetud, et koordineerida apteekide tööd ja nende süsteemset toimimist. Kasutatakse ju jätkuvalt samu tarneahelaid, laoarvestust, müügi- ja raamatupidamissüsteeme ning kasvõi kliendikaarte ja müügiedendust.

Samuti oli kõigile selge, et proviisoromandi nõue ei too kaasa mingit konkurentsikasvu. Pigem vastupidi. Kehtiv proviisorinõue tähendab, et ühtegi uut apteegiketti turule enam ei tule. Käsist-jalust seotud proviisoreid kuidagi uude ketti värvata sisuliselt võimalik ei ole. Ja uute apteekide rajamist olukorras, kus need peaksid proviisoritele kuuluma, samuti ei juhtu.

Võiks jalga puhata ja järele mõelda

Osapooled on küll aja jooksul proteste esitanud, kuid ma ei näe, kuidas kujunenud olukord ei oleks turgu seni valitsenud ettevõtete huvides. Turu lukkupanek olemasolevate osalejate vahel peaks kõigile sobima. Lisaks sellele plaanitakse riigi vastu tohutut kahjunõuet apteekide omandipiirangu kehtestamise eest.

Kõik see oli oodatav ja loogiline. Välja arvatud sotsiaalministeeriumile, mis veel hiljuti väljendas seisukohta, et reformi jõustumine toob apteegiturul viimaks ometi kaasa tõelise konkurentsiolukorra loomise. Selgelt nii ei läinud ja nüüd räägitakse vajadusest järgmiste reformidega edasi minna.

Ei kujuta ette, mis need järgmised reformid olla võiksid, kuid nagu ikka, kui su ainus tööriist on haamer, siis kõik probleemid kipuvad minema naelte nägu. Ehk siis tõenäoliselt võidakse kavandada mingeid järgmisi regulatsioone ja piiranguid, mille üllas eesmärk võiks olla seaduste ja regulatsioonidega apteekritele edasise sõltumatuse andmine. Pigem on tulemus täpselt sama, mis praegu – olukord tehakse vaid hullemaks.

Mina soovitaksin pigem pisut jalga puhata ja järele mõelda. Praegune aeg niikuinii soosib rahulikku sisekaemust. Kui tõesti peaks eesmärk olema ravimiturul konkurentsi soodustada, siis pigem oleks tuleviku vaates mõistlik igasugustest omandipiirangutest loobuda. Me ei nõua, et lennukiomanik peaks piloot olema või haiglaomanik arst. Miks me peaksime ainult proviisoril laskma apteeki omada?

Ja kui omandipiirangu kaotamine peaks kaasa tooma turu liigse kontsentreerumise, siis andkem konkurentsiametile juurde võimekust turgu valitsevaid ettevõtteid reguleerida. Kindlasti ei ole mõtet hakata mängima kassi-hiire mängu edasiste regulatsioonide kehtestamise ja siis nendest taas möödaminekuga.

Loodetavasti me siiski õpime, kuidas mõnda valdkonda mitte reformida. Mis siis saab, kui minna majandusliku loogikaga vastupidist teed. Kuidas hoolimata tohutust energia raiskamisest tulemus on soovitule vastupidine. Kuidas konkurents apteegiturul ei suurenenud, vaid vähenes Kuidas proviisorite vabadus ei kasvanud, vaid vähenes. Kuidas bürokraatiat ja tühje kulusid asjatult juurde tekkis. Ja viimaks, kuidas tõenäoliselt tuleb mitmesaja miljoni euro suurune nõue riigi vastu, mille üle saab veel aastaid vaielda.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: