Raimond Kaljulaid: Tanel Kiik püüab pisendada valitsuse vastutust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raimond Kaljulaid
Raimond Kaljulaid Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Sotsiaalminister Tanel Kiik püüab pisendada valitsuse vastutust raske majandusolukorra kujunemisel, kirjutab Raimond Kaljulaid.

Sotsiaalminister Tanel Kiik tegi intervjuus Toomas Sildamile minu jaoks väga üllatava avalduse. "Tegelikult ei olnud meil ühtegi sektorit, mis olnuks lauskinni," ütles minister. Lisades: "Kaubandus toimis, koolilapsed õppisid, tervishoid pakkus inimestele vajalikku ravi..."

Toomas Sildami täpsustavale küsimusele hotellide kohta vastas Tanel Kiik: "Hotelle ei sulgenud valitsus. Küsimus oli selles, et turistid kadusid ära, sest [Euroopas ja maailmas laiemalt] tekkisid reisi- ja liikumispiirangud. Selle tulemusena kukkus hotellide täituvus dramaatiliselt."

Miks on valitsuste otsuste ja majanduskahju seoseid vaja pisendada?

Milline kummaline katse pisendada Eesti valitsuse rolli algavad majanduskriisis. Justkui oleks ettevõtjad ise oma ärid asja eest teist taga seisma pannud ja töötajad koju saatnud.

Esiteks on see väide vale. Raske on nõustuda hinnanguga, et meil ei olnud ühtegi sektorit, mis olnuks lauskinni ning samuti sellega, et kaubandus toimis. Väga paljudele sektoritele tähendas vähemalt ajutist seisakut seegi, et riik kutsus kõiki töötajaid töötama kodust ning pani lapsevanematele kohustuse olla koduõpetaja.

Aga oli ja on ka lauskinni sektoreid. Avalike ürituste korraldamine ju keelati, seega kasvõi juba üritusturunduse, ürituste korraldamisega tegelevad ettevõtted jäid täiesti teenimisvõimaluseta. Nende jaoks oli tegemist ikkagi lauskeeluga. Koos kõigega, mis sellest tulenes – käibe langus või kadumine, ulatuslik majanduslik kahju, sissetuleku vähenemine või töökaotus töötajatele. 

Kaubanduses muutus äritegevus sisuliselt võimatuks näiteks kaubanduskeskustes olevatele poodidele ja äridele – seega ka paljudele kauplusekettidele. 

Plaaniline ravi tühistati, kindlasti oli neid, kes jäid ilma vajaliku arstiabita ja arvatavasti kahjustas see inimeste tervist. Võimalik, et selle tulemusel on inimesi, kelle elupäevi need piirangud lühendasid või lühendavad. 

Teiseks, ma ei mõista, miks valitsuste otsuste ja majanduskahju seoseid on üldse vaja pisendada? 

Kõik ju saavad aru, et mõned kuud tagasi oli nii Eesti kui ka teiste Euroopa ja maailma riikide valitsuste ees väga ebameeldiv valik. Seada olulisi piiranguid liikumisvabadusele - mis toob kaasa olulise kahju majandusele - või siis olla piirangute osas mõõdukas ja riskides sellest tulenevate riskidega inimeste tervisele ja eludele.

Nagu sageli on, tuli valitsustel valida kahe väga halva lahenduse vahel. Eesti valitsus valis selle, et tuleb kaitsta elusid, maksku mis maksab, ja suuresti see ka ju õnnestus. Ühiskond tuli sellega alguses ka tugevalt kaasa. Inimesed lõid valitsuse jutule käega siis, kui kriisijuhtimine muutus üha enam odava populaarsuse jahiks.

Keskerakond hakkas kriisimeetmeid kasutama oma propagandas, välisminister keksis kollane vest seljas lennujaamas ja võttis isiklikult maske vastu. Kollektiivselt kasutati kriisi oma poliitikate läbi surumiseks ja parteid väitlesid avalikult selle üle, kelle "vorstid said jämedamad".

Mil viisil me hindame valitsuse toimetulekut eriolukorras?

Mitte Issanda Jumala, vaid ikka valitsuse otsuste tulemusel oleme olukorras, kus peame tegema kõik, mis võimalik, et taaskäivitada majandus ning aidata inimestel tekkinud raskused üle elada.

See ei ole etteheide, see on lihtsalt fakt. Selle ümber udutamine ja vingerdamine ei ole mingil juhul mõistlik ja kahjustab ühiskonnas usaldust rahva ja võimu vahel.

Pole otseselt minu töö või roll anda ministrile nõu, milliseid vastuseid tuleks anda rahvusringhäälingu ajakirjanikele, kuid ütlen siiski, mida mina oleksin Tanel Kiige asemel rõhutanud.

Esiteks, ma oleksin veel kord selgitanud, miks valitsus langetas selliseid otsuseid, nagu ta langetas ning kinnitanud, et valitsus teeb kõik, mis võimalik, et nende otsuste tõttu suuri kahjusid kannatanuid ettevõtteid ja inimesi aidata.

Teiseks võtaksin ma nende otsuste eest selge vastutuse. Eestis ei ole veel arutatud seda, mil viisil me hindame valitsuse toimetulekut eriolukorras. Minu arvates vääriks see riigikogus laiapõhjalise erikomisjoni moodustamist, mis analüüsiks väga tõsiselt kriisis langetatud otsuseid.

Oli ju neid, kes arvasid, et valitsus oleks pidanud piirangute kehtestamisel olema veel resoluutsem. On neid, kes usuvad, et Eesti oleks pidanud toimima nagu Rootsi. 

Loomulikult tuleb üksikasjalikult hinnata, kui läbimõeldud ja kaalutud olid valitsuse otsused. Ja otsuseid tuleb hinnata nii nende langetamise ajal teadaoleva kui ka hiljem teatavaks saanud info valguses. 

Ma üldse ei välista, et lõppjäreldusena pole Eesti ainus riik, kus lõpuks tõdetakse, et esialgsele alareageerimisele järgnes teatud ülereageerimine. Siis on küsimus selles, kas otsustajad täitsid oma hoolsuskohustust ja lähtusid faktidest või toimisid nad mingite muude põhjuste ajel. Näiteks võis see olla soov kasutada kriisiaegset liidrirolli kasutada oma erakonna populaarsuse tõstmiseks.

Nende arutelude eelduseks on see, et igaüks julgeb enda langetatud otsustele ja nende tagajärgedele ausalt otsa vaadata.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: