Jaak Valge: võõrtööjõud ja Eesti rahvusriik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaak Valge
Jaak Valge Autor/allikas: Riigikogu

Võõrtöölistele on ajutine töötamine olnud hüppelauaks püsivalt Eestisse asumiseks. Kui me usume oma ühiskonna tulevikku ja meile on lühiajalisest kasust olulisem riigi kestev õitseng, siis me odavat välistööjõudu ei tarvita, kirjutab Jaak Valge.

Eestis kasvatatakse maasikaid müügiks umbes 600 hektaril. Eesti Aiandusliidu tegevjuhi Raimond Strastini andmetel kasutati võõrtöölisi maasikakorjamisel eelmisel aastal 800 ringis. Samas võivad sel aastal mistahes sektori võõrtöölised, kelle tööluba lõpeb, kuni 31. juulini töötada põllumajanduses.

Veel olulisem on aga see, et erinevalt eelmisest aastast on sel aastal mai lõpu seisuga tööta üle 50 000 Eesti inimese, neist 800 ringis on varem töötanud taime- ja loomakasvatuses, ning aianduses. Lisaks on Eestis 15- kuni 18-aastaseid koolinoori ligi 50 000, kellest käib suvel tööl ligi 10 tuhat. Käisin kunagi minagi ja maatööd otsib sel aastal ka minu seitsmeteistkümneaastane poeg.

Ehk asetavad ülaltoodud arvud kogu teema konteksti ning näitavad, kui lihtsalt me probleeme üles puhuda laseme.

Maasikakasvatusdebati positiivseks tulemuseks on aga teadmine, kuidas Eestis võõrtöölisi koheldakse. Ent arutelus peegeldub tegelikult hoopis laiem eksistentsiaalne vastasseis rahvusriigi pooldajate ja vastaste vahel, milles Ukraina maasikakorjajate sisuline roll on väga väike.

"Eestlane tahab end ka lõpuks tunda valge inimesena"

Kui me usume oma ühiskonna tulevikku ja meile on lühiajalisest kasust olulisem riigi kestev õitseng, siis me odavat välistööjõudu ei tarvita. Tartu ülikooli majandusteaduskonna dekaan Raul Eamets üldistab, et kui toome väga palju võõrtööjõudu sisse, siis lühiajaliselt võidame, pikemas plaanis aga kaotame. "Asja tuum on madalam palk, mis võimaldab ettevõtjatel kulusid kunstlikult all hoida. Innovatsiooni mõttes on see negatiivne nähtus."

Teisisõnu - kui riik teeb odava välistööjõu hõlpsalt kättesaadavaks, siis ühtlasi soodustab ta primitiivsemaid ettevõtteid ega soodusta palgakasvu riigis.

Edasi peaksime meeles pidama, et suur osa meie inimestest on siirdunud mujale, peamiselt Soome. Eurostati andmetel elas 2018. aastal teistes Euroopa Liidu riikides 7,3 protsenti Eesti kodanikku. Tegemist ei ole "rändeajastu" paratamatu või - nagu meile seda tihti eksponeeritakse - soovitatava nähtusega, mida kodanikud ise eelistavad. Tõsi, osa inimesi soovibki aeg-ajalt mujal elada ning olgu meie maailm kiidetud, et neil see võimalus on.

Johannes Vares-Barbarus tahtis Eestist eemal elada, aga kuna tal seda võimalust polnud, vihastas end mitte ainult eestivaenulikuks, vaid ka kommunistiks. See ei tähendanud siiski, et ta oleks tahtnud elada kommunistlikul Venemaal, vaid ikka Prantsusmaal või Itaalias.

Kui aga kõik inimesed tahaksid mujal töötada lihtsalt mujal elamise pärast, siis askeldaksid väljapool oma kodumaad ühtviisi nii jõukate kui ka vaesemate riikide kodanikud. Nii see aga pole. Tõsi, mõne riigi kodanikke elab väljaspool oma kodumaad ajaloolistel põhjustel, aga põhireegel on, et tööjõudoonoriks olemine on omane vaesematele riikidele.

Tööealistest Euroopa Liidu riikide kodanikest elab keskmiselt 3,9 protsenti mõnes teises Euroopa Liidu riigis, aga Eesti kodanikest 7,3 protsenti. Sama näitaja on suurim Rumeenia (21,6%) ja Horvaatia (15,4%) puhul, seevastu Saksamaa ja Prantsusmaa tööealisi kodanikke elab mõnes teises Euroopa Liidu riigis vaid ühe protsendi ringis või pisut üle selle.

Ehk teisisõnu - nagu Indrek Neivelt juba viis aastat tagasi märkis - abistavad idaeurooplased oma tööjõu ja majanduspotentsiaali äraandmisega rikkamaid riike. Kümne aasta jooksul (2008-2018) on tööeas Eesti elanike suhtarv välismaal peaaegu kolmekordistunud. Tõsi, suurem mujale siirdumine toimus eriti kiiresti aastatel 2009-2013 meie ebaõnnestunud majanduspoliitika tõttu.

Üks mu lääneeurooplasest tuttav kirjutas mulle "maasikahüsteeria" haripunktil Eesti maasikakasvatajate Ukraina tööjõu kasutamist iseloomustades, et "eestlane tahab end ka lõpuks tunda valge inimesena".

Läksin selle mõtteviisi peale tigedaks, kuid tegelikult on selline primitiivrassistlik suhtumine odavasse võõrtööjõudu Lääne-Euroopas ja Venemaal laialt levinud. Ehkki endale ja teistele sisendatakse, et immigranttööjõudu lihtsamatel ja odavamatel töödel kasutades ollakse eriliselt sallivad, tähendab see mudel riikidevahelise ebavõrdsuse süvendamist.

Ukraina ei vaja jõukaks saamiseks ju vähem tööd ja häid töökäsi kui Eesti ning Eesti vähem kui Soome, vaid vastupidi.

Samuti tegi mind tigedaks see, et "valge inimesena" tundmine tähendab selle tunde saamist nende meie oma Eesti kodanike arvel, kes Soomes ja mujal neidsamu ukrainlaste töid teevad, ning kes hea meelega Eestisse naaseksid, kui nad töötasuga siin oma eelarve kokku saaksid. Ent ei saa, sest võõrtöötajate kasutamisega hoitakse töötasu madalal.

Eesti sündimuse kasvu seab küsimärgi alla just immigratsioon

Võõrtööjõuga kaasnev rahvastiku koosseisu muutus kajastub veel selgemalt mujal. Rahvastikuprofessor Allan Puur demonstreeris oma ettekandes riigikogu rahvastikukriisi komisjonis, et aastatel 1960-1975 sündinud Eesti naiste keskmine laste arv on 1,84, sh eesti naistel 1,95. Viimase näitajaga jääme alla ainult Prantsusmaale ja Põhja-Euroopa riikidele, aga näib, et nende kõrgem sündimustase tuleb nende immigrantrahvastiku arvelt.

Eestis on välispäritolu rahvastiku sündimustase seevastu allpool põlisrahvastiku oma, kuna meil domineeriv idaslaavi taustaga välispäritolu rahvastiku sündimustase järgib Venemaa ja Ukraina mustreid. Seal on aga sündimus madal. Seega on eesti pered väga tublid, ehkki ka 1,95 on allpool taastetaset. Kuid loomulikku iivet arvestades tõuseks eestlaste osakaal Eestis ikkagi ning kui välispäritolu rahvastik paremini lõimuks, siis oleks loota ka sündimuse kiiremat kasvu terves Eestis.

Nii eestlaste osakaalu kasvu kui ka pikemas perspektiivis Eesti sündimuse kasvu seab küsimärgi alla aga just immigratsioon. Statistikaameti värskete andmete järgi asus 2019. aastal Eestisse elama üle kaheksateistkümne tuhande inimese ja sündis üle neljateistkümne tuhande inimese. Eestisse asus viis ja pool tuhat isikut rohkem, kui lahkus. Seejuures oli meie rändesaldo teiste Euroopa Liidu riikide kodanikega enam-vähem tasakaalus. Juurdetulijad on pärit mujalt.

Rändearvestus toimub residentsuse indeksi alusel, seega ei hõlma üldreeglina lühiajalisi töötajaid. Positiivne rändesaldo kujunes ligi 700 Eesti kodaniku, üle 1400 Ukraina kodaniku, üle 900 Venemaa kodaniku ja ligi 2500 muu riigi või teadmata riigi kodakondsusega isiku lisandumise tõttu Eestisse.

Politsei- ja piirivalveameti esmaste elamislubade statistika kohaselt võib arvata, et "muud või teadmata riigid" olid peamiselt India, Valgevene, Nigeeria, Iraani, Pakistan, Bangladesh ja Türgi. Viimati loetletud riikide kodanikele elamisloa andmise aluseks on olnud eelkõige Eestisse õppima tulek, mis aga - nagu teada - tähendab tihti hoopis siia töötama asumist. Viimastel aastatel on kasvanud ka pereränne neist riikidest, st pereliikmete tulek Eestisse esialgu õppima asunute juurde.

Idaslaavi taustaga sisserändajate, eriti Ukraina kodanike elamisloa andmise aluseks on aga peamiselt töötamine ja pereränne. See tähendab, et nende ajutine töötamine on olnud hüppelauaks püsivalt Eestisse asumiseks.

Kokkuvõttes näitab statistika, et eestlaste osakaal - hoolimata eesti perede tublidusest - on Eestis viimastel aastatel järjest vähenenud. Loomulikult on tegemist varasema migratsioonipoliitika inertsiga, aga kui Eesti Konservatiivne Rahvaerakond eestlaste suhtarvu kahanemise trendi edaspidi murda ei suuda - isegi nüüd, kui kümned tuhanded eestlased Eestis tööd otsivad - pole EKRE võimuliidus olemisele mingit õigustust.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: