Teaduspõhisus on olnud silt, millega riigid ja poliitikud on aastaid saanud põhjendada oma otsuste tõsiseltvõetavust. Vähemalt need riigid, kus poliitikud on ka tegelikkuses tuginenud teadusuuringutele ning ekspertide soovitustele. Ka Eesti on vähemalt strateegiadokumentide kohaselt olnud teaduspõhine. Ehkki teaduspõhisuse tegelik proovikivi on kriis ning koroonakriis lõi selleks suurepärased katsetingimused.

Kriis pole veel läbi ning seetõttu on paslik analüüsida, kuidas teaduspõhisus poliitilises tegevuses väljendub. Kui teadlasi ja eksperte võetakse kuulda vaid siis, kui see on poliitikutele kasulik, on tegu valikulise teaduspõhisusega, mis ei ole ühiskonna, vaid erakonna ja poliitiku huvides.

Kes kutsus kokku teadusnõukogu?

Eriolukorra alguses moodustati kriisikomisjoni juurde teadlastest ja ekspertidest teadusnõukogu, kellest sai igapäevane, kohati ööpäevaringne tugi valitsusele ja ametkondadele otsuste langetamisel. Siinkohal tasub meenutada, et teadusnõukogu algatus tuli teadlastelt. Mitte poliitikutelt, teadlastelt. 

Eriolukorra esimestel päevadel oli füüsik Mario Kadastik see, kes ütles, et Eestil on palju andmeid ning teadlasi, kes suudavad nende andmete põhjal teha prognoose ning selle alusel otsuseid, teaduspõhiseid otsuseid.

Kadastik veenis endaga liituma rea erinevate valdkondade teadlasi, kes asusid andmete kallale ilma tegeliku palveta valitsuselt. Plusspunkt läheb teadlastele, kuid ka valitsusele, kes nõustus suuremate otsuste tegemisel lähtuma teadusnõukogu liikmete soovitustest. 

Teadusnõukogu juht, professor Irja Lutsar ütles eelmisel nädalal saates "Uudis+", et kohati usaldas valitsus teadlasi isegi liiga palju. Aga vahest olidki teadlased lihtsalt korraga viimane õlekõrs ja kõige kindlam kalju? Teadlased aga olid ilmselt küllalt tihti samasuguses määramatuses nagu oleksid ministrid olnud ilma teadlasteta. 

Teaduspõhisuse juures tuleb nimelt alati arvestada asjaoluga, et tugineda saab vaid hetkel teadaolevale ning see teadmine võib järgmisel hetkel juba muutuda. Tagantjärgi saab vaid hinnata, kas otsustati võttes arvesse kõike teadaolevat, või valikuliselt ja kellelegi kasulikul viisil tõlgendades. 

Otsuseid, mille ka teadlane on teinud piiratud või olematu info põhjal, nagu seda koroonakriisi algusajal tuli teha, tuleb hinnata selle aja kontekstis. Tagantjärgi ei saa hukka mõista valesid valikuid – ka teadlane ja ekspert võib eksida.  

Mitu teadusnõukoja liiget on hiljem nentinud, et kriisi käigus muutusid ka nende teadmised ja seisukohad. Samuti on need liikmed kinnitanud, et valitsus usaldas neid üsna pimesi ja tegutses nende soovituste kohaselt. See näitab, et Eestil on tugev väljavaade olla teaduspõhine ühiskond. 

Kelle otsus on viimane?

Aga muudame pisut vaatenurka ning vaatame teaduspõhisust otsuse tegija vaatepunktist. Eelmisel nädalal lahkus ametist terviseameti juht, kuivõrd ta tundis, et läbisaamine valitsuse liikmetega ei olnud usalduslik. Sellele otsusele eelnes peaminister Jüri Ratase kommentaar uudistesaatele "Reporter", kus ta nentis, et lähiajal peavad terviseametis toimuma muutused. Juba siis oli üsna selge, et ilmselt on oodata terviseameti juhi lahkumist, küsimus oli vaid põhjuses. 

Veel päev enne seda oli Delfi avaldanud loo, millest selgus, et valitsus võttis ärimeestelt kingituseks saadud COVID antikehade testid kasutusele valesti ning astus ühtlasi vastu terviseameti ekspertide soovitustele.

Terviseameti hoiatuse kohaselt võib nende antikehade testide kasutamine tähendada, et Eestis liigub ringi 1500 inimest, kes arvavad, et nad on COVID-i suhtes immuunsed, kuid ei tegelikkuses ei ole, sest testid pole piisavalt täpsed ning inimene vajab lisatestimist.

Amet või ametkond kuulub küll ministeeriumi haldusalasse ehk on justkui ministeeriumi tööriist mingi valdkonna eest vastutamisel. Kuid ametil ja ametkonnal on ka oma valdkonnas rippumatus ehk autonoomia ministeeriumist.

Selle autonoomia piir läheb pädevuse järgi – seal, kus ministeerium, eesotsas ministriga, pole pädev, on otsustusõigus ametil. Terviseameti eksperdid tegid seda, mida nad oma pädevuse ulatuses tegema pidid: hoiatasid, et ärimeeste "kingitus" võib vale kasutamise korral olla ohtlik. Terviseamet on kriisi vältel teinud sel hetkel parima teadaoleva põhjal otsuseid, mis aga on olnud vastuolus valitsuse seisukohtadega. 

Siin on ministrid näidanud ekspertide suhtes üles valikulist kuuldavõtmist ning olnud sellega valikuliselt teaduspõhised.

Politiseeritud teadlased

Ka varasematest kriisidest on meil näiteid teadlaste ja poliitikute vastasseisust – sellest annab hea ülevaate hiljutine Eesti Inimarengu Aruande peatükk ekspertide rollist ühiskondlikes aruteludes. Seal muu hulgas viidatakse võimalusele, et kriisis saavad poliitikud mõne teadlase või eksperdi n-ö soodsaid seisukohti ära kasutada, et arutelu tasalülitada.

Nii muutuvad kriisis eestkõneleja rollis olevad teadlased politiseerituks. Õnneks ei ole COVIDi kriisi vältel seda siiani juhtunud ning üldiselt on seda valikulisust aidanud vältida just teadusnõukogu erialaline laiapõhjalisus.

Aga positiivset vaatenurka ka. On ka näiteid, kus ministeeriumi haldusalas olnud allüksus tegutses igati asjalikult. Eraldi tõstan esile Eesti teadusagentuuri, mis reageeris kiiresti ning juba kriisi esimesel kolmandikul kogus kokku COVID-19 alased uuringud ja uuringuideed. Eelmisel nädalal kuulutas teadusagentuur välja erakorralise rahastusvooru teadusuuringutele, mis aitavad lahendada COVID-19-ga seotud probleeme.

Mõistagi on neist uuringutest kasu üksnes siis, kui nende tulemusi ka reaalsete otsuste tegemisel arvesse võetakse. Seda iseäranis poliitiliste otsuste tegemisel – kui teadusuuringuid võetakse arvesse valikuliselt ning teadlasi ja ametkondi kasutatakse vaid enda poliitilise suva ehtimiseks, siis ei ole tegu teaduspõhise, vaid poliitilise kõhutundepõhise lähenemisega. Viimane aga ei erine kohvipaksult ennustamisest või meelehea järgi otsustamisest.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.