Sisserändajate arv Euroopas pole koroonakriisi varjus märgatavalt tõusnud
Möödunud nädalal ületas uudistekünnist taas pagulaste teema, seda seoses suure sisserändajatelaagri põlenguga Morias Kreekas. "Välisilm" uuris, mis seisus on praegu pagulaskriis.
Koroonakriisist varjutatud Euroopas kerkib väga lihtsalt küsimus: ega nüüd, kui kogu ühiskonnaelu keskmesse on tõusnud koroonapandeemia, ole sisserändajate arv kasvanud sama suureks kui põgenikekriisi kõrgajal 2015. aastal? Sugugi mitte. 2018. aastast peale on küll alanud aeglane tõus, ent tänavused numbrid jäävad rekordaegadest veel kaugele maha ning küllap ei too ka aasta viimased kuud siin mingit drastilist muutust.
2015. aastal esitati Euroopa Liidus kokku 1 282 690 varjupaigataotlust, tänavu on neid olnud 676 250. Koos põgenikeks mittekvalifitseeruvate sisserändajatega on see arv küll mõneti suurem, aga mitte palju.
Kõige rohkem on varjupaigataotlejaid Süüriast, Afganistanist ja Venezuelast ning enamik neist üritab pääseda Saksamaale, Prantsusmaale või Hispaaniasse.
Eestis taotles mullu varjupaika 30 inimest Venemaalt, 20 Türgist, viis vastavalt Ukrainast, Afganistanist ja Süüriast ja veel 30 teistest riikidest.
Eriti just Moria põgenikelaagri sündmuste valguses tuleb põgenikest rääkides aga arvestada ka nendega, kes juba aastaid Euroopa Liidus viibivad, kuid pole seni Kreeka või Itaalia põgenikelaagreist kaugemale pääsenud.
"Ma tean väga hästi, et Kreeka rahvas ja Kreeka valitsus on põgenikest tüdinud. Ma tean seda ja tõesti, ma mõistan neid kõiki, paraku pole meil ühtki muud teed teistesse Euroopa riikidesse kui Kreeka kaudu," rääkis Afganistani põgenik Mahdi Azimi.
Varem või hiljem lisandub suur osa neistki teiste Euroopa Liidu riikide sisserändestatistikasse. Ka võib Euroopasse ihalejate arv taas kasvada, sest paljud seni stabiilsed ja isegi edukad riigid, näiteks Tuneesia, on koroonapandeemia tõttu sattunud suurtesse raskustesse.
Euroopa piiririikide hoiak põgenikesse on aga viie aasta eest toimunud põgenikekriisi kõrghetkest peale läbi teinud olulise muutuse. Põgenikesse suhtutakse tollasest palju halvemini ning kohati on käitumine põgenikega muutunud suisa jõhkraks.
"Nad on inimolendid. Me hoolitsesime nende eest ja andsime neile, mida iganes suutsime. Isegi praegu, kui vaja, aitame neid jälle, kuid kahjuks nad ei austa meie külalislahkust. Nende arust on neil ainult õigused ja mitte kohustusi ja valitsus nõuab meilt ainult kohustusi, aga õigusi meil ei ole," ütles Moria vallavolikogu esimees Ioannis Mastrogiannis.
Sagenenud on põgenike piiridelt tagasiajamine ning Euroopa laevad tihtipeale enam ei üritagi merehätta sattunud põgenikke päästa.
Nii ei ole lugu sugugi ainult Kreeka või Itaalia rannikul. Ka nende põgenike hädadesse, kes üritavad Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahelist La Manche'i väina ületada, suhtutakse parimal juhul ükskõikselt.
Euroopa Liit pole endiselt suutnud kokku leppida ühtses põgenikepoliitikas ning liidu tippametnikud tunnistavad tuhka pähe raputades, et see on ka Moria põgenikelaagri suurõnnetuse üks olulisi põhjusi.
"Ehitamaks üles euroopalikku mõtteviisi ja Euroopa solidaarsust, ei pea me ootama, kuni viimanegi riik asjast aru saab, vaid me peame kiiresti alustama nendega, kes suudavad ja tahavad osaleda," ütles Saksamaa siseminister Horst Seehofer.
Need 2015. aastal Euroopa Liitu saabunud põgenikud, kes praeguseks on uude ühiskonda edukalt lõimunud ning tegutsevad apteekrite, õdede, hambaarstide, bussijuhtide, arhitektide ning paljude muude ühiskonnale oluliste alade töötajatena, ei saa Euroopa põgenikehirmust sugugi aru. Lõimunute hinnangul on praeguseks selge, et viie aasta tagune põgenikevool ei toonud kaasa mingit katastroofi. Samuti on nad seisukohal, et kui kõik laagreis viibivad ja praegu saabuvad põgenikud tõesti Euroopa Liidu 27 riigi vahel ära jaotada, on igasse riiki saabuv uustulnukate hulk nii väike, et kohalikud ei pane seda õieti tähelegi.
Toimetaja: Merili Nael