Raketisüsteemid peavad soovimata külalist eemal hoidma selle asemel, et temaga jännata, kui ta juba kohal on. Rannakaitse raketisüsteemid on nüüd Eesti hankekavades, keskmaa õhutõrjet kümne aasta arengukavas praegu pole. Kuid mõlema süsteemi omandamiseks on juba valmistutud. See puudutab radari- ja sidesüsteeme, vahendas "Välisilm".

"Meil on olemas väga hea 3-B ehk Eesti-Läti-Leedu mereolukorra teadlikkuse vahetamise pilt. Kui meie sisestame siit info, siis see läheb automaatselt Lätile ja Leedule ja vastupidi. Ja juhtimine ja olukorrateadlikkus merel on kõige alus," ütles mereväe ülem kommodoor Jüri Saska.

Lähinaabritel on kasutusel paar erinevat süsteemi. Poola on toonud oma rannakaitseseadeldise Eestisse ning harjutanud nädal aega koos mereväega. Poola kasutab Norra süsteemi NSM. Rootsil on oma SAAB-i toode, mida meie mereväe ohvitserid on ka õppimas käinud. Soomlased vahetavad Rootsi süsteemi välja Iisraeli Gabrieli vastu. Laskekaugus on kõigil üle 150 kilomeetri. Läti teeb samuti eeltööd nagu Eesti.

"Vähemasti mina tahaksin seda, et see oleks regioonis kasutusel olev asi. Kuna arendus on väga kiire, siis on hea, kui meil on partnerriike, kelle juures käia šnitti ja matti võtmas," sõnas Saska.

Kommodoor Saska pingutab selle nimel, et Balti riigid arendaks oma laevastikke ühiselt, kui laevade eluiga kümnendi lõpus täis saab. Ka randa võiks naabrid ühiselt kaitsta. Relva-, radari- ja sidesüsteemid peaks sel juhul olema ühildatavad.

"Kas Eesti või Läti või Leedu hakkavad üle üksteise territooriumi relvasüsteeme kasutama regioonipõhiselt - mis, mina arvan, on mõistlik -, on tegelikult ikkagi poliitikute pärusmaa. Aga me peaks tegema ja ettevalmistama selliselt, et me sõdime nagu regioon ehk kolm Balti riiki ja mitte igaüks eraldi," ütles Saska.

Rannakaitse osa on ka meremiinid. Selles valdkonnas pole meil mereväe ülema sõnul midagi.

"Saame algses faasis seda tegema hakata sellega, mis meil täna on. "Vambola" on täiesti võimeline piiratud mahus miine veeskama. Kuidas seda edaspidi teha, on tulevases arengukavas kindlasti arutelu all," rääkis Saska.

Riigikaitsekomisjoni liige, reservkolonel Leo Kunnas (EKRE) peab keskmaa õhutõrjet teiseks lüngaks, mis tuleb täita. Tema sõnul oleks pidanud selle juba plaanidesse võtma.

"Miiniveeskamine ja rannakaitse on nüüd poliitilisel tasandil otsustatud ja seda hakatakse tegema. Aga samamoodi oleks võinud teha rakendusplaani ja otsustada ära keskmaa õhutõrje. /.../ Kui me ei suuda tervet pataljoni teha korraga, siis võime ju võtta leedulastest eeskuju ja teha pool pataljoni," rääkis Kunnas.

Eestil on olemas lähimaa õhutõrje Mistral rakettide näol, mis toimib viie kilomeetri peale ja eelkõige kopterite vastu. Naabrid, soomlased ja leedulased on keskmaa õhutõrje hankinud - mõlemad kasutavad samasugust süsteemi.

"Soomlastel on väga tugev õhukaitsesüsteem tervikuna - maapealne, õhutõrje. Nad kasutavad NASAMS-i, mis on USA raketid, ja Norra koostöös õhutõrjesüsteem, keskmaa. Leedu ostis NASAMS-süsteemid, nagu on Soomelgi," selgitas õhuväe ülem kolonel Rauno Sirk.

Muuseas, 2010. aastal käisid Eesti esindajad Norras sellesama süsteemiga tutvumas. Tollal olid uudistajate seas ka Soome kaitseväelased. Kuid süsteeme on teisigi.

"Iisraelil on väga hea süsteem, kui vaadata parameetreid paberil. Prantslastel MBDA," märkis Sirk.

Eesti pilvine ilm töötab meie kasuks - mida kõrgemal vastane lendab, seda raskem on temal rünnata ja märki tabada. Seda õpetasid näiteks 2008. aasta Gruusia sõja alguspäevad.

"Esimeste päevade jooksul Venemaa kaotused olid päris suured. Kaotati ka selline lennuk nagu TU-22, mis peaks lendama kõrgemal ja olema tükk maad paremini kaitstud. Sealt on see õhutõrje efektiivsus väga hästi näha. Peale neid kaotusi õhutegevus korra seiskus, hinnati ümber ja lennukid võtsid tükk maad kõrgemad trajektoorid. Ei lennanud seal enam kolme või viie kilomeetri peal, vaid läksid kümne kilomeetri peale," selgitas Sirk.

Õhukaitse koosneb maapealsest juhtimisest, radaritest ning aktiivsest õhutõrjest. NATO õhuoperatsioonide kontrolli- ja ettekandekeskused avati Leedus, Lätis ja Eestis üheaegselt tänavu jaanuaris. Statsionaarsed ja liikuvad radarid on samuti olemas. "Sirk ütles, et grusiinide algse edu peamine põhjus oli välja arendatud terviklik õhukaitsesüsteem.

"Grusiinidel, mina tean, oli Iisraeli süsteem Spider. Midagi analoogset, mis on pakkumisel olnud Eesti poolel. Kõike juttu ma ei saa eetrisse rääkida. Seal mängis väga suurt osa terviklik õhukaitse. Kuigi see ei olnud neil välja ehitatud, aga nad olid aru saanud, et tähtis on koordinatsioon, informatsioon ja õhuseire," selgitas Sirk.

Kui kiiresti aga saab Eesti endale rannakaitse? Kaitseinvesteeringute keskuse direktor Kusti Salm ütles, et aasta lõpuks peab olema teada, millist süsteemi tarvis on, et järgmise aasta alguses hange välja kuulutada. Personal tuleb koolitada, uued süsteemid radarite ja sidesüsteemidega ühildada.

"Kui täna on 2020. aasta lõpp, siis igasuguseid vahepealseid tegevusi on võimalik teha kiiremini, aga enne kolme aastat toimivat rannakaitsesüsteemi Eestis tõenäoliselt ei jõua teha," märkis Salm.

Hinna valem on soetus, opereerimine ja elutsükli kulud. Viimased võivad rannakaitserakettide puhul olla pool hinnast. Odavam on naabritega koostööd teha.

"Me räägime täna just neil päevil läbi lätlaste, poolakatega. Soomlased on hiljuti oma süsteemid just asendanud, aga ka nende kogemusi üritame, nii palju kui võimalik, enda plaanide tegemisel arvesse võtta," ütles Salm.

Keskmaa õhutõrjesüsteemidel hoiab kaitseinvesteeringute keskus juba praegu silma peal. Esimesed tutvustajad on kohal.

"Meil on ameeriklastega koostöös projekt käimas, mis keskendub sellele, kuidas luua radaripilti ning sidesüsteemide ühildatavus, et me suudaks ise kunagi hangitavad õhutõrjesüsteemid võimalikult kiiresti tööle panna," selgitas Salm.

"Erinevad firmad - NASAMS on pakkunud, siis MBDA peaks kohe tulema ja Iisrael," ütles Sirk.

Kokkuvõtteks, nii ranna- kui ka õhukaitse vallas on olukorrateadlikkuse kohapealt osa eeltööd tehtud. Liitlastega on nende süsteemide ühildamist meie juhtimise ja radaripildiga proovitud. Naabrid kasutavad kohati samu relvi. Tootjariikidest nimetasid väeliikide ülemad korduvalt Norrat ja Iisraeli. Aga tootjaid on veel.

Hurt: Eestil ei saa kunagi olla piisavalt kaitsevõimet

Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Martin Hurt rääkis "Välisilmale" antud intervjuus, et naaberriigi Venemaa tõttu ei saa Eestil kunagi olla liiga palju kaitsevõimet.

"Paiknedes seal, kus me oleme, meil ei saa kunagi olema kaitsevõimet piisavalt, vaadates meie idanaabrit. Kui (kaitse)rahastust tõstetakse, siis see kindlasti on positiivne. Küsimus on täpselt, kuidas seda kõige paremal moel ära kasutada," rääkis Hurt.

"Ja võrdluses teiste liitlaste ja naabritega me peame alati pisut paremas olukorras välja paistma selleks, et me saaks ise argumente juurde, kui me tahame NATO-lt midagi saada. Kas me tahame vägesid juurde või mingeid õppusi või midagi muud taolist," lisas ta.

Eestil on puudu hulk sõjalisi võimekusi, mis on näiteks Soomel, kuigi viimane pole isegi NATO liikmesriik. Hurt märkis, et Eestil on olnud vähe aega oma kaitsevõimet arendada.

"Võime arendus on ju iseenesest tegevus, mis võtab aastakümneid aega, kui seda põhjalikult teha. Ja meie oma 30 aastaga pole lihtsalt nii kaugele jõudnud. Meil ei ole ka vana varustust ja vana kogemust, mida siin ära kasutada. Me oleme endiselt oma sõjalist kaitsevõimet üles ehitamas. Ja mitte ainult sõjalist, ikkagi laiapindses riigikaitses me oleme oma esimesi samme astumas," rääkis teadur.