Poliitika on põhimõtteliselt üks ettevõtluse vorme, vähemalt saab seda kindlasti võrrelda mõne suurfirma juhtimisega. Riigieelarve kaudu jagatakse sel ja järgmisel aastal laiali miljardeid lisaeurosid. Kas kujutate ette, et poliitaktsionäride (EKRE, Keskerakond ja Isamaa) poolt paika pandud ettevõtte juhatus astuks tagasi ajal, mil ettevõte teenib üüratuid kasumeid? 

Muidugi ei astu. Laenuraha ja Euroopa Liidu abirahasid saab ju investeerida tulevikku ja see suurendab kolme aktsionäri tulevikudividende.

Lisaks oleks koalitsiooni lagunemisel kolmel erakonnajuhil ees ainult kehvad valikud. 

EKRE raudkindlalt uude võimalikku koalitsiooni ei pääse ja ei pääse üsna pikal ajaperioodil. Kõikidele tulevastele koalitsioonimeisterdajatele jääb meelde, et härrade Helmede sõnakasutus ei sõltu seltskonnast. Nad on selles mõttes kõige ausamad Eesti poliitikategijad, et nad räägivadki enamasti seda, mida mõtlevad.

Kuna vänge sõnakasutus sobib vaid kitsale osale ühiskonnast, siis pole EKRE juhtidel ka erilist lootust, et järgmistel valimistel saadakse riigikogus rohkem kui 20 kohta. Päris otsustajate hulka nad järgmises riigikogus ei saa, seega on mõistlik valitsuses olles võtta veel, mis võtta annab.

Keskerakonna esimees Jüri Ratas armastab võimu. Ja oleks ka imelik poliitikule ette heita, et miks talle auväärt Stenbocki maja meeldib, eriti kui seal saab ringi kõndida peaministrina. Ratas teab, et järgmise võimaliku koalitsiooni kokkupanemise juhtohjad on Reformierakonna käes.

Muidugi on võimalik talle korraldada pehme maandumine näiteks riigikogu esimehe toolile, kuid rahutut ja ambitsioonidest pungil Jüri Ratast see kindlasti ei paelu. Spiikri koht on Eesti poliitilises kultuuris ikka teise ešeloni inimestele.

Isamaa on alates 2007. aastast kõige enam valitsustes osalenud erakond, Isamaa on teistele mugavuspartner. Isamaalased on kavalad tagatoa läbirääkijad, kes sageli tõmbavadki pika kõrre. Praegu on nende jaoks peamine, sisuliselt elu ja surma küsimus, valitsuses püsimine, sest koos EKRE-ga opositsiooni jäädes lahustuvad nad poliitiliseks tolmuks nagu juhtus Vabaerakonnaga.

Isegi Isamaa pikaajaline erakondlik struktuur ja helded rahastajad ei pruugi järgmistel valimistel edu tuua. Milleks võtta riske? Järsku Keskerakond ja Reformierakond teevadki kahekesi koalitsiooni?

Parem jätkata kindlat rada. Valimised ju ka ukse ees, opositsioonis olles ei teki näiteks võimalust, et erakonna esimees ja Viljandi volikogu juht Helir-Valdor Seeder küsib Viljandi Vabadussõja mälestussamba taastamiseks valitsuse reservfondist (sic!) raha ja kultuuriminister selle soovi ka lahkelt rahuldab. Jälle Viljandis Isamaale plusspunktid taskus.

Seega on võim alati magusam, kasulikum ja olulisem kui põhimõtted. Praegu puudub igasugune kaine ja loogiline seletus koalitsiooni lõhkumiseks. Ja tegelikult, millistest põhimõtetest me räägime?

EKRE arusaamad on kõikidele teada juba aastaid. Need ei tulnud kellelegi üllatusena. Keskerakonnal oli seda kriisi vaja vaid selleks, et sundida EKRE-t taganema abieluteemalisest rahvahääletusest 17. oktoobril 2021, sest venekeelsed valijad võivad nende arvates sattuda segadusse, osa hääli võib kohalikel valimistel ikkagi liikuda EKRE-le. Tallinn on Keskerakonna traditsiooniline kants, millega problemaatilisi poliitkatsetusi ei tehta ja Mihhail Kõlvart saab nüüd rahulikult magada.

Ilmselt on üsna rahul ka opositsiooniliider Kaja Kallas, kellele vist meeldibki rahulik ja unine opositsioonipink. Ei mingeid pingutusi, ainult õrnad sosinad läbi riigikogu seinte. Lootus vaikselt rääkides ennast kuuldavaks teha. Võimuambitsiooni puudumine võib aga pikas vaates seada küsimuse alla tema jätkamise erakonna juhina, sest Reformierakonnas on Jüri Ratase tüüpi inimesi enam kui teistes erakondades kokku.

Aga kokkuvõtteks, lõpp hea, kõik hea. Vähemalt poliitikutele nii näib.