Tõnis Saarts: EKRE võttis strateegilise võidu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Saime valitsuskriisi käigus teada, et alates sellest nädalast kehtib Eestis vähemuste hierarhia: osa vähemustest on koalitsioonierakondadele nii olulised, et nende arvelt diile ei tehta, kuid teiste arvelt võib teha küll, sedastab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Järjekordne EKRE poliitikute käredast sõnakasutusest lahvatanud valitsuskriis on lõppenud. Erinevalt eelnevatest oli see tunduvalt tõsisem, sest puudutas Keskerakonna ja EKRE tuumikväärtusi.

Seesuguseid vastuolusid on poliitikas kõige raskem lahendada. Neid poliitikuid, kes sellega edukalt hakkama saavad on isegi maailma mastaabis vähe ja üks neist on Eesti peaminister Jüri Ratas.

Aga mida me sellest kriisist siis teada saime või mida sellest järeldada võime? Tegelikult väga palju.

Taktikaline võit ja strateegiline võit

Esiteks võime me tõdeda, et kui Keskerakond saavutas taktikalise võidu, siis EKRE sai strateegilise võidu. Keskerakonna poliitikud mõistsid Mart Helme Deutsche Welle intervjuud lugedes ilmselt koheselt, millist suurepärast võimalust see endas kätkeb, et sundida EKRE-t rahvahääletuse osas järeleandmisi tegema.

Pangem seejuures tähele tõika: Helme sõnavõtu korjas üles peaminister ise, mitte meedia. Taktikaline võit ongi keskerakondlastel nüüd käes: referendum ei toimu kohalike valimiste päeval, mis olnuks Keskerakonna elektoraati arvestades väga halb lahendus.

EKRE poolelt vaadates on aga kaotus suur: plaan oli ju täita abielu- ja homoteemaga kohalike valimiste kampaania, teha enneolematult hea tulemus ning sealt minna täispurjedes vastu riigikogu valimistele. Kui ma oleksin EKRE liige, siis ma tahaksin kangesti küsida: "Mart, oli sul vaja seda sõnavõttu ikka teha? Meil oli ju kõik juba käeulatuses." Ometi, strateegiline võit jäi siiski EKRE-le.

Teiseks. Me saime teada, et pragmaatilised kaalutlused on selle valitsuskoalitsiooni jaoks olulisemad kui mistahes põhiväärtused. Laenurahast ülespumbatud eelarvega saab oma valijagruppidele jagada miljoneid – mitte ükski valitsus pole saanud Eestis valimistele vastu minna sellise kingikotiga. "Väärtused ja põhiseadus on küll olulised, kuid, kuulge, päeva lõpus loobub ainult rumal sellisest harukordsetest väljavaatest," paistab olevat võimupoliitikute mõtlemine.

Niisiis, see koalitsioon on enda poolt deklareeritud põhiväärtuste arvelt valmis kompromisse tegema küll. Millised põhiväärtused lähevad kaubaks järgmisena?

Me saime ka teada, et alates sellest nädalast kehtib Eestis vähemuste hierarhia: osa vähemustest on koalitsioonierakondadele nii olulised, et nende arvelt diile ei tehta, kuid teiste arvelt võib küll.

Mida ma siin silmas pean? Kujutlegem, et Mart Helme oleks samas stiilis rünnanud eestivenelasi. Kas me tõesti usume, et Jüri Ratas oleks hakanud EKRE-ga peale seda veel läbi rääkima ja ühispinda otsima? Muidugi mitte. Kuid geide õiguste ja kodanikuväärikuse osas on kompromissiruumi küll: aitab pühalikest ühisdeklaratsioonidest ja keegi isegi ei pea vabandama.

Tõepoolest, Ida-Euroopas valitsused geide vaenamise tõttu ei kuku. Eesti on mentaalselt Ida-Euroopa, kui keegi pole seda endale veel teadvustanud.

Universaalne kodakondsus

Ja lõpetuseks, mis kõige tähtsam, me saime teada, et universaalse kodakondsuse põhimõte on Eestis kummist, ehk selle rakendamine poliitikas sõltub kontekstist ja tõlgendustest. Universaalne kodakondsus tähendab seda, et kellegi õigused ja enda täisväärtusliku ühiskonnaliikmena tundmine ei tohiks sõltuda tema rahvusest, soost, rassist, seksuaalsest sättumusest, jne.

Tõsi, koalitsioonierakondade ühisavalduses toonitatakse samu põhimõtteid: et kõigisse Eestimaa inimestesse tuleb suhtuda austusega ning ei lubata ühtegi ühiskonnagruppi alandada ega rünnata.

See kõik on väga kena, aga kas me tõesti siiralt usume, et sellest ka kinni peetakse? Kas me usume seda kevadel toimuva, ühiskonda tugevalt polariseeriva, rahvahääletuse tingimustes? Kas me usume seda erakonna puhul, mille retoorika nurgakiviks on ühiskonnarühmade vastandamine, provotseerimine ja vähemuste ründamine?

Kas EKRE on tõesti nõus oma alusmüürist selle nurgakivi välja tõmbama? Nurgakivi, millel on seni nende edu püsinud? Kas me usume seda kõike tingimustes, kui juba selle kriisiga seoses ei pidanud keegi isegi vabandama?

Niisiis, kas me oleme selle valitsuskriisi lõppedes ikkagi veendunud, et vähemustel on Eestis nüüd turvalisem olla ja nad tunnevad end igati täisväärtuslike kodanikena? Kui ei, siis õnnitlused EKRE-le: te olete taas sammukese oma suurele eesmärgile ligemale liikunud ja Eesti liberaalse demokraatia alusmüüri järjekordse mõra löönud. Strateegiline võit on päeva lõpuks see, mis päriselt loeb.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: