Kerime ajas mõned aastad tagasi. Aasta on 2014, kuupäevaks üheksas oktoober ning kooseluseaduse kolmas ning viimane lugemine on riigikogu saalis edukalt läbitud. Riigikogu esine upub lilledesse, president Toomas Hendrik Ilves kuulutab juba mõne tunni pärast kooseluseaduse välja ja sõnab "inimõigusi austavas ühiskonnas on ka samasoolistel paaridel õigus elada pereelu ning mitte kogeda ühiskonna halvakspanu ja ebavõrdset kohtlemist."

Tundub, et aastaid ühiskonda lõhestanud küsimus sai lõpu ning Eesti astus märgilise sammu avatuma, solidaarsema ning empaatilisema ühiskonna suunas.

Aga see samm jäi tegemata. Kooseluseaduse toimimiseks vajalikke rakendusakte ei ole tänini vastu võetud. Paradoksaalne on see, et pall oli koalitsioonikaaslaste Reformierakonna ning Sotsiaaldemokraatliku erakonna käes, kes end alati liberaalsete ning isikuvabadusi austavate parteidena näidanud olid.

Oli siis põhjuseks hirm valijaid kaotada või midagi muud - suutmatus rakendusakte vastu võtta ei jätnud plekki vaid nende kahe erakonna mainele, vaid Eesti riigile tervikuna.

Nüüd on aasta 2020. Rakendusaktidest praegune valitsus enam isegi ei räägi. Seevastu korraldatakse juriidiliselt mittesiduv rahvahääletus abielu mõiste teemal. Millist probleemi see lahendama peaks, ei saa keegi aru.

Miks pakub nii suurele hulgale inimestest sellist hirmu fakt, et üks traditsiooniliselt diskrimineeritud ning tagakiusatud grupp inimesi võiks teistega võrdsed õigused saada, ilma, et kelleltki teiselt neid ära võetaks, on müstika

Aga vahepealse ajaga on ka ühiskondlikus plaanis toimunud märgatavad arengud. Mõned nädalad tagasi sai Rohelistest esimene erakond Eestis, mis toetab ametliku seisukohana kahe täiskasvanud inimese abielu sõltumata nende soost. Nüüdseks on neid erakondi juba kaks. Loetud päevad tagasi kogunesid sajad inimesed Vabaduse väljakule, et avaldada toetust abieluvõrdsusele.

Kooseluseaduse rakendusaktid tuleb endiselt vastu võtta, Eesti poliitilises kliimas on end liberaalsena määratleva ning isikuvabadusi oluliseks pidava erakonna jaoks abieluvõrdsuse toetamine sisuliselt ainuvõimalik tee. Loodetavasti suudavad ka Reformierakond ning sotsid poliittehnoloogilised mängud hetkeks tahaplaanile jätta ning liberaalsed väärtused taaskord üles leida.

Plaanitaval rahvaküsitlusel pole otsedemokraatiaga seost, vastupidi, tegu on demokraatiat pärssiva populistliku käiguga. Otsedemokraatlikud meetmed ei ole mõeldud selle jaoks, et enamus otsustaks vähemuste küsimuse üle. Aga hästi, valitsuse häbiväärset otsust me muuta ei saa, küll aga saame me nii erakondade kui ühiskonnaliikmetena teha midagi muud ning saata välja kindel signaal, milliste väärtuste eest peaks Eesti tegelikult seisma.

On viimane aeg lõpetada meie inimeste tagakiusamine ja viia perekonnaseadus kooskõlla Eesti põhiseadusega, mis ütleb, et me kõik oleme seaduse ees võrdsed.

Väike riik ei pea tähendama väikest ega väiklast rahvast. Väikese riigina on aga eriti oluline üksteist hoida. Suuri kliimakriisist tingitud globaalseid väljakutseid ei saa lahendada omaenda rahva vastu võideldes ning oma inimeste vahel tüli õhutades.