Olav Anton: valitsuskriis - cui bono? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Olav Anton
Olav Anton Autor/allikas: Erakogu

Lucius Cassius Longinus Ravilla, kes oli Rooma konsul aastal 127 eKr ja keda rahvas pidas kõige ausamaks ja targemaks kohtunikuks, küsis kohtuprotsessides ikka ja jälle: "Cui bono?" - "kellele see võib olla kasulik?" Poliitikas on tavaks aegade aegadest küsida sama ühiskondlike turbulentside kohta, kirjutab Olav Anton.

Alustada tuleb peaminister Jüri Ratase ja tema eelkäijate erinevatest valitsemisstiilidest. Varemalt moodustati valitsuskoalitsioon proportsionaalselt. Parema valimistulemuse saanud erakond sai suurema "tüki riigipirukast" ja teised valitsuspartnerid väiksemad osad oma valimitulemustele vastavalt. Kümnendi algusest hakati seda stiili kutsuma ka "suure ja väikese Peetri" valitsemiseks.

Novembris 2016 stiil muutus ja valitsuse moodustasid võrdsed partnerid. Ministrite kohad jagati 5 - 5 - 5. Valitsuse sisemine otsustus muutus konsensuslikuks ehk kõik osapooled pidid asjaga nõus olema. "Suure Peetri" stiilis hääletamist ei kasutatud.

2019. aasta märtsi valimiste järel tekkis uus võrdsete partnerite koalitsioon, milles sotsid vahetati välja EKRE poolt. Reformierakond jäi oma "punase joone" taha opositsiooni. Selle aasta oktoobris, nn viiepäevase sõja ajal tekkis (või tekitati) EKRE valitsusest väljavahetamise võimalus. Läbi teleekraanide jälgis rahvas poliitilisi rindeteateid.

Poliitikute käitumise ja kehakeele järgi sai mõistetavaks Keskerakonna ja Isamaa jõuline lähenemine teineteisele ning välistati reformikate ilmne soov rosinaid kringlist välja noppida ehk kasutada ära kas Isamaad või Keskerakonda. Esimesel juhul oleks kokku lepitud Isamaa ja sotsidega. Teisel valikul oleks leping tehtud Keskerakonnaga. Keskerakonna ja Isamaa koostöö välistas mõlemad variandid.

Alles jäi lisaks lõhutavale koalitsioonile ainult kaks võimalust: Reformierakond vahetab välja EKRE või teeb Reformierakond koalitsiooni EKRE-ga. Ju seda pidas silmas Martin Helme, kui ta lubas minna opositsiooni või moodustada uus koalitsioon. Siiski on riigikogul ainult kaks võimalust moodustada valitsus: praegune koalitsioon või Reformierakond-Keskerakond-Isamaa. Häältega 37:34 pandaks paika ka peaminister Jüri Ratas. 71 häält parlamendis lubavad ka presidendi riigikogus ära valida.

Enne kui otsime "kasusaajat", vaatame, milline tükk riigipirukast EKRE opositsiooni minekust oleks vabaks jäänud? Viis ministrit ja riigikogu esimees. Lisaks valitakse märtsis veel kaks riigikogu aseesimeest ja augustis president. Seega oleks tekkinud uus poliitiline tasakaal. Reformierakond oleks saanud presidendi ja viie ministri ametikohad. Keskerakond oleks vastutanud Euroopa Komisjoni voliniku ja samuti viie ministri eest, kellest üks olnuks peaminister ning Isamaa oleks leppinud riigikogu esimehe ja viie ministriga.

Reformierakond pääsenuks opositsioonist ja nende võit oleks olnud suurim, Isamaa võitnuks natuke ja Keskerakond ei kaotanuks midagi.

Sellised poliitilised tasakaalud on poliitikas üliolulised, kuigi neist ei räägita peaaegu mitte kunagi mitte midagi. Mis juhtub, kui tasakaal kaob, nägime viimati aastal 2016 pärast presidendivalimisi. Reformierakond, millel olid Euroopa Komisjoni voliniku ja peaministri koht, tahtis endale saada ka presidendi kohta. Poliitilise rumalusena esitati veel kaks kandidaati. Marina Kaljuranna kandideerimine lõpptulemust ei muutnud.

Reformierakonna ja Taavi Rõivase jaoks muutus kõik. Erinevalt tema eelkäijatest, vabastati ta riigikogu umbusaldusega. Teised peaministrid läbisid oma umbusaldamised võitudega ja astusid pärast seda ise tagasi. Kaheksal juhul vahetati peaministrit riigikogu valimistega. 1994. aasta novembris siiski üks erand oli: Mart Laar elas läbi samasuguse umbusaldamise nagu Taavi Rõivas.

Jüri Ratas on taasiseseisvunud Eesti kaheksateistkümnes peaminister, samas on neid ametikohti täitnud kümme meest (Edgar Savisaar, Tiit Vähi, Mart Laar, Andres Tarand, Mart Siimann, Siim Kallas, Juhan Parts, Andrus Ansip, Rõivas ja Ratas).

Poliitiliselt korrektne oleks ka märkida, et möödunud kriis ei olnudki tegelikult valitsuskriis. Viimane tekib juhul, kui peaminister lahkub. Uus valitsuskoalitsioon oleks tekkinud olemasoleva peaministri korraldamisel. Ta oleks viinud presidendile ettepanekud EKRE ministrite vahetamiseks Reformierakonna omadega.

Kummaline oli vaadata neid poliitilisi unistajaid, kes hellitasid lootust, et president annab kellelegi teisele valitsus moodustada. Selleks peaks riigikogu Jüri Ratast umbusaldama. Minu kujutlusvõime keeldub uskumast, et Reformierakond, sotsid ja EKRE hääletavad üheskoos valitsuse vastu. Ka kõige mustema stsenaariumi kohaselt kõnniks EKRE saalist minema. Lihtsam on ette kujutada, et Reformierakond ja EKRE teevad koos koalitsiooni. 

Vaatame üle ka kolmanda poliitilise unistuse - erakorralised valimised. Taasiseseisvumise 28 aasta jooksul pole neid olnud. Unistajad lasevad endid segada mitmete riikide ennetähtaegsetest valimistest. Neis riikides on nende valitsustel õigus korraldada üldvalimised igal ajal kuni teatud tähtajani. Eestis valitakse riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogud umbes-täpselt neljaks aastaks ja president täpselt viieks aastaks. Erakorralised valimised eeldaksid parlamendi kriisi.

Põhiseadus sätestab erakorralisteks valimisteks kolm võimalust, milliste juhtumite tõenäosus on väiksem kui 0,01 protsenti.

Esiteks, eelarvega hilinemine järgmise aasta märtsini. Selle aasta eelarvega on valitsuskoalitsioon graafikus. Järgmised kaks eelarvet saavad tehtud nagu kaks eelmistki. Teiseks, suutmatus valida ära peaminister. Selle võimaluse tekkimine eeldaks üle poole riigikogu valmisolekut erakorralisteks valimisteks. Siis on juba etem peaminister paika panna. 

Kolmandaks, rahva poolt rahvahääletusele pandud seaduseelnõu tagasilükkamine. Näeme, kui raske on rahvahääletusel isegi ühte küsimust ära küsida. Riigikogu erakorraliste valimiste esilekutsumisest tehakse juttu ainult pildile pääsmise eesmärgil.

Nn valitsuskriis on lõppenud ja emotsionaalselt oleks valitsuserakonnad näiliselt sõlminud uue koalitsioonilepingu. Ainus uus asi samas koalitsioonis on Martin Helme allkiri. Opositsioon on rahulolematu kriisi raugemisest ja valitsuskoalitsioonile oli see paras õppetund. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: