Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise protsess on taas jõudnud juba tüütuks muutuva refräänini. Lähenemas on üks järjekordsetest tähtaegadest, kuid kaks poolt kokkulepet sõlminud ei ole. Sõnades mõistavad mõlemad, et Brexiti lõpptähtaeg on tõesti väga lähedal.

"Ma tõesti arvan, et see on märkimisväärne nädal ja viimane võimalus veel midagi otsustada. Vaidleme peamiselt kahe teema üle," ütles Suurbritannia välisminister Dominic Raab.

"Need on otsustavad päevad meie läbirääkimistel Suurbritaniaga. Kahjuks ei saa ma täna öelda, kas lepe lõpuks tuleb," sõnas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen.

Brexiti puhul on asjakohane parafraseerida vanasõna: kes saab Suurbritanniat sundida, kui Suurbritannia ei soovi lahkuda. Ent praegu nendivad ka analüütikud, et kui lepet lähipäevil ei tule, peavad ametnikud Euroopa Komisjonis käivitama leppeta Brexiti tegevuskava.

"Ilmselgelt on palju ettevalmistusi juba tehtud, aga on tõsi, et Euroopa Liidu riigid survestavad Euroopa Komisjoni avaldama oma kava juhuks, kui lepet ei tule. Seda on tehtud mitmel viimasel nädalal, viimati läinud reedel. Komisjon hoiab ennast tagasi, sest ta kardab, et see saadab Suurbritanniale halva signaali. On ootus, et kui lepingut see nädal ei sõlmita, siis komisjonil ei ole enam õigustust seda edasi lükata, sest on vaja ka veidi aega, et neid rakendada. Nagu öeldud, on meil ainult kuu jäänud. Komisjon ei ole midagi öelnud selle kohta, aga kui lepet ei tule see nädal, siis avaldavad pealinnad veelgi enam survet," kommenteeris Politico ajakirjanik Barbara Moens.

Paratamatult tekitab see küsimuse, kelle taga Brexiti lepe ikkagi seisab.

"Otsus, kas lepe tuleb või mitte, on suuresti Boris Johnsoni teha. On veel selgusetu, mille kasuks ta otsustab. Hetkel on tema valikus ainult väga raske Brexit üsna tagasihoidliku kaubanduslepinguga, mis ei kata kõiki kahepoolseid suhteid, või leppeta lahkumine. See sõltub paljus Boris Johnsonist ja sellest, mis talle lõpuks poliitiliselt kõige otstarbekam ja kasulikum on. Boris Johnson näeb Brexitit läbi kodumaiste tegurite," ütles keskuse European Policy Centre analüütik Jannike Wachowiak.

Tegelikult on võimatu teada, mis strateegilised kavad emmal-kummal oma tahtmise saamiseks on. Seni on vähemasti Suurbritannia näidanud, et strateegiamänguna seda protsessi võetakse. Kuidas muudmoodi hinnata nende siseturureeglite seadust, mis ilmselgelt rikub kokkuleppeid ja mis võeti vastu paar kuud enne lõplikku Brexiti leppe sõlmimist.

Praeguseks on nendel läbirääkimistel jäänud lisaks siseturuseadusele lauale kolm teemat, kus lahendust ei paista. Kõige elulähedasem neist on kalandus, kus Ühendkuningriik soovib püügikvoodi iga-aastaseid läbirääkimisi ja kindlaid kalastustsoone. Euroopa Liidu riigid, kes seni on harjunud Briti vetes kalastama, ei taha kumbagi, sest see ei pakuks rannakaluritele kindlustunnet tulevikuks.

Teine teema on ühtsed reeglid ja riigiabiload. Euroopa Liit soovib, et aluseks võetaks senised reeglid, kuid britid ei soovi euroliidu reeglitest midagi kuulda. See kokkulepe kindlustaks, et ühe või teise poole firmad ei saaks edaspidi riigi abiga ebavõrdseid eeliseid või toetusi.

Kolmanda küsimusena pole suudetud leida üksmeelt, milline institutsioon tuleviku vaidluste korral neid lahendama peaks.

Kui neis kolmes punktis nädalaga lahendust ei leita, siis peavad osapooled kiiresti tegutsema hakkama igal juhul.