Millise tundega te vaatate praegust olukorda Tallinnas, kus pikka aega on päev-päevalt lisandunud kõige rohkem koroonaviirusega nakatunuid?

Olukord järjest halveneb ja see paneb muidugi muretsema. Tallinn alustas oma meetmete rakendamisega juba augusti lõpus. Praeguseks on kõik võimalikud meetmed, mis omavalitsuse arsenalis, peaaegu sajaprotsendiliselt rakendatud.

Meie kõige suurem soov on saada natuke pikaajalisem plaan võrreldes sellega, mis meil praegu on. Selline reageerimine kord nädalas minu arvates ei ole enam õige lähenemine. Meil võiks olla vähemalt kahe-kolme sammuga läbimõeldud plaan erinevate stsenaariumitega. Selleks, et nii inimesed kui ka asutused oleksid paremini valmis.

Ma arvan, et saame juba öelda, et kui olukord hakkab arenema sellise stsenaariumi järgi, siis on oodata selliseid meetmeid. Samas võib rääkida ka sellest, et kui olukord paraneb, kuidas me siis hakkame piirangutest väljuma.

Kas siis seda plaani polegi tehtud või ta on kuskil olemas, aga sellest ei taheta avalikult rääkida?

Kui see plaan on olemas, siis mina ei ole sellega kursis, vaatamata sellele, et oleme küsinud seda alates augusti lõpust. Meil oli ootus, et suve jooksul tekivad plaanid, mis aitavad meil olukorda ette näha ja vastavalt käituda. Linnas oleme neid loonud, aga seda on vähe, sest meie tegevused ja reaktsioonid sõltuvad valitsuse otsustest. Praegu tekivad igal nädalal või paar korda kuus uued arutelud, uued otsused. Seda olukorda saab võrrelda kevadega.

Kas teie meelest suve ei kasutatud ära selleks, et teiseks laineks valmistuda?

Ma kardan, et peame tunnistama, et meil ühiskonnas tekkis selline illusioon, et kuidagi see asi läheb mööda. Seda oli tunda mitte ainult suvel, vaid isegi septembris, kui mitte oktoobris. Hakkasime reageerima viimase kuu jooksul, aga reageerimine on juba olukorra konstateerimine, mitte ennetamine ja ettevalmistamine.

Tallinna signaale suve lõpus keegi väga tõsiselt ei võtnud. Aga siis minu arvates oligi õige aeg rakendada ennetusmeetmeid ja olla valmis selleks, et olukord võib halveneda.

Kellele see teatav etteheide on eelkõige suunatud, pigem valitsusele või terviseametile?

See ei ole etteheide, see on jätkuv ootus. Peaaegu igal nädalal püüame veel üks kord sõnastada oma ootust konkreetsete meetmete ja pikema plaani saamiseks. See ootus pole veel kahjuks täitunud. Suures plaanis jälgime seda protsessi väljaspoolt, vaatamata sellele, et otsused on otseselt seotud Tallinna linna olukorraga.

Millised need linna meetmed on, mis te rakendanud olete?

Sotsiaalhoolekandeasutustes on teine töörežiim juba alates augustist. Koolides rakendati osaline distantsõpe, osteti termokaamerad ja septembris jagati õpetajatele isikukaitsevahendid. Sellest nädalast on tihendatud ühistranspordi graafikuid. Käivitasime maskijagamise kampaania nii vähekindlustatud inimestele kui ka gümnasistidele ja põhikooliõpilastele. Kõik linna asutused on juba ammu viidud kollasele režiimile, see tähendab osalist kodukontorit, koosolekute ja koolituste korraldamine on piiratud. Maskikandmine linnaüritustel siseruumides otsustati varem kui riigi tasandil. Tegime ka ettepaneku muuta maskikandmine kohustuslikuks väliüritustel. Linn seda kohustada ei saa, küll aga jagame maske ja selgitame.

Mis hetkest linna asutustes punane stsenaarium käiku läheb, mille järgi te seda hindate?

Lähtume kahest põhimõttest. Esiteks peab linn tagama maksimaalselt teenuseid isegi punase stsenaariumi korral. Teine printsiip on see, et punane stsenaarium rakendub siis, kui valitsus otsustab rakendada üldist karantiini või kuulutatakse välja eriolukord.

Teadlased on pakkunud, et osa kooliõpilasi võiks saata varem vaheajale kontaktide vähendamiseks ja haiguse leviku piiramiseks. Mis teie sellest mõttest arvate?

Ma arvan, et praegu on peale sõnumite sisu tähtis ka sõnumite selgus. Kuna seda teemat arutatakse juba päris pikalt, siis meie probleem seisneb selles, et koolid ja ka omavalitsus ei tea, milleks tuleb valmistuda. See tekitab lisapingeid.

Kui on selline nägemus, et kuulutame vaheaja varem välja, siis mida varem me saame seda teada, seda parem. Palju halvem on see, kui igal nädalal ootame, et tulevad uued otsused. Teinekord isegi tuleb mingi eelinfo, alustame siis sellest lähtuvalt ettevalmistust, aga siis tuleb välja, et seda otsust ikkagi ei tule.

Kas peale kriisiplaani ja selgete sõnumite on mõni konkreetne asi, mida võiks valitsus või terviseamet teistmoodi teha?

Me oleme enda sõnumeid andnud viimasel ajal regulaarselt, mis puudutab haridust või maske. Tänaseks need ei ole enam aktuaalsed, sest ennetusmeetmetega on praegu raske midagi saavutada.

Me peame tunnistama, et on tulnud piirangute aeg, ja ootame nüüd, et nende kohta oleks ka konkreetne plaan, mis järjekorras lähevad valdkonnad kinni, millised on konkreetsed tegevused ja see peab olema ka proportsionaalne.

Olukord on selline, et Ida-Virumaal pakutakse lahenduseks lukkupanekut. Järgmine võib olla Tallinn. Aga siis tulebki seda signaali selgelt anda, kui numbrid on sellised, siis on sellised piirangud, sellised reaktsioonid. Ma arvan, et see kindlasti motiveerib ka inimesi reegleid täitma.

Kui meil oleks olnud selged ennetusmeetmed ja konkreetne plaan suve lõpuks, siis kas teie meelest me ei räägiks praegu mõne piirkonna lukkupanekust?

Praegu ei ole korrektne sellisel viisil olukorda arutada. Plaan peaks olema igal juhul. Kus me oleksime "juhul kui", sellele ei oska keegi vastata. Ei ole mõtet minevikku vaadata, nüüd tuleb vaadata tulevikku.