Mari-Liis Tikerperi: koolid vajavad ja väärivad selgemaid sõnumeid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mari-Liis Tikerperi
Mari-Liis Tikerperi Autor/allikas: Erakogu

Üldhariduskoolid vajavad selgeid sõnumeid, mida nad saavad kõigile oma sihtgruppidele – õpilastest ja õpetajatest lapsevanemateni – võimalikult väikeste kadudeta edasi anda, leiab Mari-Liis Tikerperi. Ta toob välja kolm põhjust, miks on koolid koroonapiirangutega seotud kommunikatsioonis eriti haavatavad.

Tõenäoliselt jäi nii mõnegi lapsevanema kolmapäevane tööpäev vähem efektiivseks kui planeeritud. Lapsed, kes veel tohtisid hommikul kooli minna, hakkasid järjest teada andma: "Kuule, seda, et... järgmisel nädalal oleme kodus". Hea küll, pole suur üllatus, aga miks? Klassis kellelgi positiivsed tulemused? Ei, peaminister ütles ja Postimehes oli kirjas.

Ütled lapsele küll, et õhtul kodus räägime, aga tegelikult ei saa sellega piirduda. Uudised lahti ja küsimused kooli poole teele. Koolid suletakse, aga mida see tähendab? Distantsõpe või vaheaeg; pikendatud ja kompenseeritav või nihutatud?

Kõigi jaoks võrdselt segane?

Ööpäev hiljem polnud jätkuvalt selgeid vastuseid. Kindel on, et jõulupeod jäävad ära. Harjutatud etteasted lavale ei jõua, valmis varutud loosipakikingid jäävad jaanuari ootama. Vist. Kindlust pole kellelgi. Sulgemine (pole parim sõnavalik, eksole) tuli nii ootamatult, et paljudel veel selgeid otsuseid edasiseks pole.

Kogu olukorra tõsidust arvestades tunduvad ärajäänud peod pisiasjad, kuid lapsed ootasid, korraldasid ja valmistusid ning nüüd peavad toime tulema pettumusega. Tõsi, hulk lapsi on juba olude sunnil kodused, kuid kas peab siis, nagu haridustöötajate liidu juht Reemo Voltri viitas, kõigil ühtmoodi halb olema?

Kui üks eesmärk on, et valitseks võrdne kohtlemine, miks siis jäetakse lahtiseks, kas minnakse vaheajale (on see pikendus või nihutamine?) või distantsõppele. Tuhanded pered jäeti infosulgu ja ootama järgmist juhist, kuid pole ka päris selge, kes selle järgmise juhise annab ja millises kanalis.

Võis loota, et kevadise segaduse põhjal tehakse järeldusi ja õpitakse vigadest, kuid mõneti on olukord läinud veel kaootilisemaks. Info laekub koolide juhtkondadele erinevatest allikatest. Sammu peab pidama riiklike, omavalitsuste (ei piisa vaid kooli asukoha, vaid ka õpilaste koduomavalitsuste), kooli kui terviku, üksikute klasside ja haigestunud perede infokildudega.

Ühelt poolt ongi normaalne, et koolidel on otsustusvabadust, sest väikese kogukonnakooli puhul ei pruugi vaja olla samasid meetmeid kui sadade õpilastega linnakoolis, kuid koolis peab tegema ka eesmärgipärast tööd ehk järgima õppekavasid ja programmi.

Kogu info kogumine, analüüsimine ja parimate otsusteni jõudmine on ajamahukas ja stressirohke. Lisaks muutub info kiirelt ja lõpuks ei pruugi keegi aru saada, milline on see viimane ametlik versioon.

Üldhariduskoolide kommunikatsioonil on oma väljakutsed

Üldhariduskoolide kommunikatsioon ei ole lihtne ka n-ö tavaolukorras ning seda mitmel tasandil.

Esiteks, kui lähtuda sellest, et hea kommunikatsioon on sihtgrupipõhine, on koolide sihtgrupid väga paljunäolised. Õpilased vanuses 7 kuni 19, erineva tausta, hoiakute ja kogemustega lapsevanemad pluss teised kooliga seotud isikud. Kõik nad kasutavad neile mugavaid infokanaleid ning mõistavad sõnumite sisu oma vaatenurgast.

See tähendab, et ideaalis peaks koolist sama info välja saatma neid erisusi arvestades, kuid siin jõuame ka teise probleemi juurde: koolidel pole üldjuhul kommunikatsioonispetsialiste ja teiste koolitöötajate ettevalmistus professionaalseks kommunikatsiooniks on ebaühtlane.

Lisaks on koolipere tööülesanne eelkõige õppimisprotsessiks sobiliku keskkonna loomine. Segastes oludes ka laste heaolu tagamine ehk muu hulgas kuulamine, toetamine ja lohutamine.

Kolmandana saab veel lisada tõsiasja, mis sel nädalal eriti reljeefselt esile tuli.

Nimelt peab kooli juhtkond tegelema päris suure hulga sõnumite vahendamisega ning sageli edastatakse sama info veel õpetaja kaudu õpilaseni ning alles siis vanemani.

Vahendatud kommunikatsioonis on aga suurem oht, et infokillud lähevad kaotsi, tekib vääritimõistmisi või muid häireid. Lisaks võib kõigil info adressaatidel tekkida lisaküsimusi, kuid kas vahendaja alati kõike teab? Praeguses olukorras tõenäoliselt mitte või on info juba muutunud. Nii peab tegelema ka adressaatide pahameelega, sest igapäevaprobleemide kõrvalt ei tule kohe meeldegi, et sõnumitoojaid ei rünnata.

Kriis lisab oma tingimused

Kui võtame arvesse, et praegu valitseb siiski kriis ja kuigi oleme pikalt kestnud olukorraga omal moel harjunud, on selge kommunikatsioon veelgi hädavajalikum. Teadmatus ja kontrolli puudumine tekitavad suurt stressi. Pidev ooterežiim hoiab meeled pinevil ja viibki lõpuks (heal juhul vaid) kroonilise väsimuse või koguni suuremate vaimse tervise probleemideni.

Ka n-ö halb otsus võib selgelt edastades mõjuda siiski ankruna, millega saab kohaneda ja mille järgi joondada teisi plaane. Oluline on meeles pidada, et inimesed ei ole seotud vaid ühe valdkonnaga, vaid praegu valitsev olukord mõjutab lisaks koolielule ka töökohti, isiklikke vabadusi, majanduslikku heaolu, suhteid ja muudki.

Paljudel on keeruline leida rütmi ja kindlustunnet. Läbimõeldum kommunikatsioon - eriti see, mis puudutab suuri ja väga paljunäolisi sihtrühmi - ei pruugi olukorda ennast paremaks teha, kuid võib kahtlemata kaasa aidata lisaprobleemide ennetamisele.

Mõtteaineks mõned võimalused olukorra parandamiseks.

  1. Haridusvaldkonna olulised teated ametkondadest peaks jõudma enne asjaosalistele ja alles siis avalikkuse ette. Koolitöötajad ei peaks lugema ajalehest või ministri Facebookist, et mõne päevaga tuleb kogu töö ringi teha, ning siis ootama vastuseid ministeeriumi Facebooki-lehelt. See on mõneti hea kanal, kuid ei saa olla esmaseks suhtlemisvormiks.
  2. Valitsuse tasandil võiks samuti kokku leppida, kelle käest ja millisel kujul tulevad üldharidust puudutavad sõnumid (kindel kõneisik, sõnavalik, kanalid). Ministeeriumides töötab suur hulk kommunikatsioonispetsialiste, kuid avalikke sõnumeid lugedes jääb kohati mulje, et nende abi ei küsita või ei võeta olulisel määral arvesse - kommunikatsiooni põhitõed on kaduma läinud.
  3. Koolid väärivad selgeid sõnumeid. Nemad täidavad otseselt riiklikke hariduseesmärke ning suhtlevad tuhandete lapsevanematega. Kui soovime jätkuvalt silmapaistvaid PISA-tulemusi, siis toetagem koolide juhtkondi, et nad saaks selleks vajalikku tööd koordineerida ega peaks kõhutundest või põhieriala kõrvalt hangitud teadmistega kõrgetasemelist (kriisi)kommunikatsioonitööd valdama.

Mari-Liis Tikerperi on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meedia ja kommunikatsiooni doktorant, kelle doktoritöö keskmes on Eesti üldhariduskoolide kommunikatsioon ja hariduskommunikatsioon üldisemalt. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: