EKRE juhid ja valijad on šokis. Ilmselt ka Isamaa. Kuidas uus valitsusliit peaks arvestama ligi kolmandiku riigikogu rahvuskonservatiivse opositsiooni ja nende toetajatega?

Esmalt on vaja vaadata, kuidas kaks liberaalset erakonda suudavad kokku leppida. Aga see lepe tuleb, sest poliitika osas pole palju vaja kokku leppida, sest see tuleb pigem kriisivalitus.

EKRE valijatele head rohtu polegi. Nende valija ongi šokis. Kindlasti sõltub palju sellest, mida EKRE uus esimees Martin Helme otsustab teha. Kas ta ajab edasi konventsionaalset poliitikat või ta läheb tänavatele. Ma ise arvan, et Helme valib ikka esimese variandi, tal ei ole mõistlik käte ja jalgadega hakata poliitikat tegema.

Kuigi suure tõenäosusega kaks erakonda moodustavad uue valitsusliidu, siis ikkagi on väike võimalus, et läbirääkimistel keeratakse tülli ja seni peab ka EKRE retoorikas tagasihoidlikumat joont hoidma?

Vana võimuliidu taastamiseks peab Isamaa olema ühtne, see on võtmeküsimus. Siis on see võimalus olemas.

Mida tähendab Isamaa jaoks opositsioonipingi jagamine koos EKRE-ga? See ei ole neile meeldiv variant?

See on Isamaale üldse kõige ebamugavam variant. Olla mõistlikum ja tagasihoidlikum EKRE kõrval on juba kommunikatsiooniaspektist raske ülesanne. Isamaa kevadsuvised sisevalimised saavad olema huvitavamad võrreldes sellega, kui erakond oleks Toompeal võimuliidus. Isamaa jaoks on opositsiooni kukkumine väga keeruline ja problemaatiline.

Kas pingete õhutamise vältimiseks on mõistlik teha uus koalitsioonileping suhteliselt üldsõnaline, sinna ei tasu sisse kirjutada kõiki neid lubadusi, mida reformerakond on valijatele opositsioonis lubanud, näiteks kooseluseadse rakendusaktide vastuvõtmine?

Ma arvan, et koalitsioonilepe tuleb lühike ja konkreetne. Seda võib võrrelda aastaga 2001, kui moodustati Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon. Ma usun, et peaminister Kallas defineerib seda kui kriisivalitsust, mis annab talle mandaadi valitseda nii, et suuri ootusi reformidele polegi.