Rasmus Kagge teleseriaal "Üle noatera" tõi jaanuari alguses avalikkuse ette sündmusteahela, mis viis pärast 2019. aasta riigikogu valimisi Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuskoalitsiooni moodustamiseni.

Ehkki Reformierakonna valimisvõit oli läbi aegade ülekaalukaim, sai otsustavaks Keskerakonna, EKRE ja Isamaa ühine soov Reformierakonnale koht kätte näidata. Kaja Kallasel ei olnud lootustki juba valimiste ööl sündinud ühisrindele vastu saada – isegi, kui ta kõigi parteide juhtidele hommikuks ühe maitsva tordi oleks saatnud.

Tekkinud võimuliidu osaliste ühiseks lootuseks oli, et opositsiooni jäetud Reformierakond nõrgeneb. See lootus pole täitunud – erakondade toetusreitingutes hoiab oravapartei endiselt veenvat esikohta.

Jüri Ratase valitsust pidevalt saatnud skandaalid on Reformierakonna võitlusvaimu pigem kasvatanud, tekitades soovi võimule pääsedes asjad riigis taas õigetesse rööbastesse seada.

Pigem pöördus Jüri Ratase kaval plaan tema enda vastu ning valitsuskoalitsiooni tegevus hakkas muutuma hukatuslikuks hoopis Keskerakonnale. Ratas pidi EKRE juhtide väljaütlemiste pärast lakkamatult vabandama, olles sunnitud kaitsma väärtusi ja arusaamu, mis pole Keskerakonnale sugugi omased.

Lõpuks, koalitsiooni koospüsimise huvides abieluteemalist rahvahääletust kaitstes, jõuti piirini, kus tekkis oht, et erakond kaotab oma näo täielikult. Nüüd, pärast võimuliidu lõppu, on paljud keskerakondlased avalikult teada andnud, kui häiriv see kooselu EKRE-ga nende jaoks oli.

Lahendust ei toonud siiski oma selja sirgeks ajamine Keskerakonna väärtuste ja põhimõtete kaitsel, vaid hoopis kaitsepolitsei ja prokuratuuri poolt paljastatud korruptsiooniafäär. Jutud Keskerakonna moraalsest ümbersünnist Jüri Ratase erakonna juhiks oleku ajal on osutunud tühipaljaks mulliks.

Teater NO99 poolt etendatud "Ühtse Eesti suurkogu" eel viis näitleja Jaak Prints läbi seeria videoloenguid nn valimiskooli raames. Erakondade rahastamise teemal rääkis koolitaja järgmist:

"Raha ei tohi küsida partei esimees, vaid peasekretär. Miks on see nii? Mõelge ise: esimees, peasekretär, sitt. Sitt tõuseb, tõuseb, tõuseb — kuid jääb alati pidama peasekretäri juurde. Nii ei saa esimees kunagi teada ebaseaduslikest tehingutest ning võib avalikkusele alati tõtt öelda: "Ma ei teadnud midagi.""

Just nii on väitnud ka Jüri Ratas, kelle tagasiastumist pelgalt kahtlustuse esitamise tõttu serveeritakse avalikkusele kui erakordset riigimehelikkust.

President Kersti Kaljulaid andis neljapäeval Kaja Kallasele teise võimaluse valitsus moodustada. Küllap on Reformierakonna juht opositsioonis olnud aastatega Eesti poliitilisest kultuurist ja mängureeglitest parema ettekujutuse saanud ja teab nüüd, et läbirääkimistel ei ole tähtsad mitte erakonna ideoloogia ja programmilised lubadused, vaid partneritele pakutavad "vorstid".

Selle poliitilise tarkuse pinnalt saab ka korruptsioonikahtlusega Keskerakonda pidada endiselt parketikõlbulikuks ning nendega võib uue valitsusliidu sõlmida. Ehkki Kaja Kallase nägu oli teleintervjuus üsna kurb, kui ta tõdes, et valitsust tuleb moodustada "olemasoleva materjali baasil" ehk neist erakondadest, kelle valijad 2019. aastal riigikokku lähetasid.

Keskerakonna ettepanekust moodustada laiapõhjaline koalitsioon, kuhu lisaks Reformierakonna ja Keskerakonna 59 parlamendikohale kuuluks ka Isamaa oma 12 kohaga, siiski asja ei paista saavat.

Ehkki vorstijagamise loogika peale mõeldes võib selle soovi tagamaad mõista: sellisel koalitsioonil oleks koos vajalikud hääled, et vabariigi president juba riigikogus ära valida. Kuid tundub, et presidendiamet praeguse võimuliidu moodustamisel kauba sisse siiski ei kuulu.

Muidugi säilib Reformierakonnal võimalus vajaduse tekkides ka teistsuguse koalitsiooni loomiseks koos Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. See mudel võib muutuda tõenäolisemaks siis, kui Isamaas leiab aset parempoolsete ühenduse poolt soovitav suunamuutus.

Jaak Jõerüüt leiab Eesti Päevalehes, et praeguse parlamendipoliitika läppunud õhku aitaks värskendada üksnes erakorralised valimised, mööndes samas, et praeguse pandeemia ajal ei oleks see võib-olla kõige mõistlikum.

Erakorraliste valimiste esilekutsumiseks peaks peaministrihääletus riigikogus kolmel korral läbi kukkuma, mis riigikogu liikmete enesealalhoiu instinkti arvestades oleks väga ebatõenäoline. Jääb üle loota, et õhku aitab pisut klaarimaks lüüa ka Eesti esimene naispeaministriga valitsus.