Hille Hanso: Süüria sõda kui rahvusvahelise süsteemi läbikukkumine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Hille Hanso Autor/allikas: Erakogu

Süüria sõda tähistas 15. märtsil kümnendat sünnipäeva. Kui üldiselt on kellegi kümnes sünnipäev rõõmupäev, siis Süüria sõda on võrreldav kroonilise haiguse käes vireleva inimese juba kümnendat aastat kestvate kannatustega, kirjutab Hille Hanso.

Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Kohutavate piinade ajend oli see, et kümme aastat tagasi ühel ilusal kevadpäeval kirjutasid teiste araabia maade ülestõusudest innustust saanud, aga võib-olla lihtsalt igavlevad koolipoisid Dara'a linnas seinale "On sinu kord, doktor!", viidates Bashar al-Assadi meditsiiniharidusele.

Süüria võimud reageerisid harjunud moel: poisid võeti kinni, neid piinati. Ebaharilik oli aga, kuidas seekord vallandas muidu Süürias tavapärane ebaõiglus ulatusliku väljaastumiste laine: protestimarssidel üle Süüria nõudsid meeleavaldajad al-Assadi režiimi lahkumist.

Demonstrandid tulid demokraatiat nõutama isegi pealinna Damaskuse all-linnades. Ammu reforme lubanud režiim vastas dialoogi asemel vägivallaga, võttes appi terve jõuaparaadi – politsei, sõjaväe ja paramilitaarsed rühmitused. President Assadi sõnul polnud riigi elanikkond veel demokraatiaks valmis.

Lumepallist kasvas aastaga laviin: opositsioon võttis kuju ning kodusõda oli 2012. aastaks haaranud terve riigi. Süüria sõtta on sekkunud nii palju kohalikke, regionaalseid ja globaalseid jõude, et õigustatud on küsimus, kas Süüria sõda enam kodusõjaks nimetada tohibki.

Sõda Süürias ei piirdu üksnes riigi endaga ning selle mõju ulatub Lähis-Idast tunduvalt kaugemale. See on raputanud kogu maailma, nagu mitte ükski varasem konflikt. Järgnev ülevaade sobib ka reekviemiks Süüriale – vähemasti sellisele Süüriale, nagu seda tunti kuni 2011. aastani.

Välis- ja sisepoliitilised mõjud

Süüria konflikti tagajärjel on miljonid põgenikud ette võtnud okkalise teekonna, nüüdisaja exodos'e Türki, Liibanoni ja Jordaaniasse, väiksemal hulgal USA-sse ja Euroopasse. Ehkki Euroopasse jõudis pagulasi suhteliselt vähe, vallandus meie maailmajaos paremäärmusliku populismi laine.

Kaudselt aitas sõja eest põgenejate arvukus kaasa parempopulistliku Trumpi saamisele USA presidendiks ning andis hoogu Brexitile, Euroopa Liidu ühtsus mõranes, halvenesid Atlandi ookeani ülesed suhted.

Süüria sõjas avanes võimuvaakum, mida omavoliliselt asus täitma isehakanud Islamiriik ehk terroriorganisatsioon Daesh, mis muutis Iraagi-Süüria piiri ajutiselt tähendusetuks ning kruvis etnilised ja usulised pinged maksimumi.

Daeshile võib kaudselt süüks panna sedagi, et kaks ammust NATO-liitlast – USA ja Türgi – on Süüria kurdi võitlejate pärast võrsunud erimeelsuste tõttu sattunud üle mitme aastakümne halvimaisse suhteisse. Lisaks sadadele tuhandetele tsiviilelanikele Damaskuse eeslinnades tappis Süüria režiim keemiarelva abil pea poolteist tuhat tsiviilisikut, ent rahvusvaheliste kokkulepete nii räige rikkumine ei ületanud kellelgi punast joont.

Sogases vees laiendas Iraan oma mõjusfääri ning jõudis kaugemale, kui ta oli alates Iraani islamirevolutsioonist kunagi jõudnud. Venemaa on Süürias kanda kinnitanud nii tugevasti, et tema otsused pääsevad mõjutama USA liitlasi ja Ida-Euroopa nõrgemaid demokraatiaid.

Süüria territooriumil on Assadi režiim karistamatult toime pannud enneolematuid julmusi. Umbes pool miljonit tsiviilisikut on sõjategevuses hukkunud ja umbkaudu 100 000 on teadmata kadunud. Üle poole elanikkonnast on pidanud kodudest põgenema, nad on kas sisepõgenikud või piiri taga. Pool riigi infrastruktuurist on hävinud või kõlbmatu, üle kolmandiku elamutest on täielikult purustatud.

Mitmel pool võimutsevad allesjäänud elanikkonna üle sõjapealikud koos relvarühmitustega. USA ja liitlased tõmbasid küll Daeshile sõjaliselt kriipsu peale ning vabastasid hõivatud territooriumid, ent viimase aasta jooksul on sõjardid ridu koondanud ning korraldanud sporaadilisi rünnakuid ka Assadi kontrolli all olevatel aladel, nii et elanikkond on endiselt pideva hirmu all. Nii mõnegi asjatundja arvates on vaid aja küsimus, millal nad üritavad taas suuremat territooriumi enda valdusse võtta.

Ulatuslik sõjaline tegevus on Süürias tänaseks lakanud, ent majandusteadlaste sõnul kulub sotsiaalmajanduslikust kriisist taastumiseks vähemasti 50 aastat ja maksma läheb see 250–400 miljardit dollarit.

Riigis lokkab korruptsioon ja ametnikud on ebapädevad. Kütuse- ja toiduainete talongisüsteemiga üritab riik majandust veelgi tugevamini oma haardesse võtta. Ka Iraagi näitel leidis kinnitust tõsiasi, et vaid infrastruktuuri ülesehitus ühiskondlikku sidusust taastada ei aita.

Pinged majanduses ja ühiskonnas põhjustavad pingeid režiimis endas, mis omakorda tähendab rahulolematuse kasvu ka varem lojaalsetes ühiskonnakihtides, kes aktiivse sõja ajal režiimi toetasid. ÜRO andmetel elab kaheksa inimest kümnest Süürias allpool vaesuspiiri ning Liibanoni finantskriisist pole puutumata jäänud ka Süüria: koos Liibanoni naelaga on Süüria naela kurss kukkunud kõigi aegade madalpunkti.

Tohutu on kahju vaimuelule: Süüria oli läbi ajaloo araabia kultuurikeskus, kirjanduse ja kunsti mootor. Nüüd on Süüria kultuurieliit valdavas osas emigreerunud, kuigi konflikti osapooled püüdsid näidata, et intellektuaalid toetavad just neid.

Lahkunud on ka arvestatav osa riigi kristlikust vähemusest. Reformideks, rahvuslikuks lepituseks ja majanduse uutmiseks väljavaateid pole. Süüria paranemist pole ette näha.

Miks Assad võimule jäi?

President, kes oli päranduseks saanud võimsa repressiivsüsteemi, mida Eesti inimene oskab võrrelda Stalini-aegse NKVD ja pärastise KGB-ga, võttis 2011. aastal tarvitusele mastaapse vägivalla.

Hoiatav eeskuju oli Liibüa diktaatori Muammar al-Gaddafi haletsusväärne lõpp, kuid Iraani 1979. aasta kogemus oli näidanud, et tänu maksimaalsele vägivallale saab teatud juhtudel sundida elanikkonda allaandmisele või põgenemisele. Lisaks on Süüria opositsioon olnud killustatud.

Autoritaarse režiimi tingimustes on see täiesti tavaline, sest võimalikke vastasjõude ässitatakse pika aja jooksul nimme üksteise vastu ning opositsiooni katsed jõude ühendada nurjatakse juba eos. Nii ka Süürias. Üheks tööriistaks selles protsessis on korruptsioon.

Mõistagi on Assadi võimulpüsimise võti Venemaa: selle riigi geopoliitiline omakasupüüdlikkus, inimõigusi ning demokraatiat eirav toetus Süüria režiimile oli tegelikult kõige otsustavam faktor, miks kümmekond aastat hiljem režiim endiselt, ehkki savijalgadel, püsib.

Kui režiim Venemaa ja Iraani toel 2017. aastal Aleppo arvukate inimelude hinnaga tagasi vallutas, jäi paljudele mulje Assadi võidust. Tegelikkus oli midagi muud ning Süüria on lihtsalt tundmatuseni teisenenud. Režiimi kontrolli all on ainult kolmveerand riigi territooriumist ning tegelikust elanikkonnast; ja vaid 15% riigi maismaapiirist. Merepiiri võib pidada samahästi kui Venemaa kontrolli all olevaks.

Lühikeses perspektiivis puudub elanikkonnal kodumaale naasmiseks turvatunne ja motivatsioon: teavad nad ju hästi, et ehitaksid seda üles Assadi valitsemiseks. Ei Iraan ega Venemaa suuda ega taha tõsisemat abi osutada – kummalgi riigil on omaenda majandus räbalas seisus.

Mõlemad teevad aga aktiivset lobitööd, et naaberriigid asuksid süürlasi vaatamata poliitilisele kokkuleppele koju ajama. Sedasi loodavad nad utsitada tõrkuvaid lääneriike enda mõjuala rahaliselt toetama.

Süüria vabastamist sanktsioonidest on viimasel ajal soovitama asunud ka Araabia Ühendemiraadid, kuhu Süüria režiim ning sellele lojaalsed oligarhid on viimastel aastatel aina enam varasid paigutanud. Rikkad riigid aga järgivad seni ühist ning ka moraalselt õigustatud joont – enne poliitilist lahendust riiki abi voolama ei hakka.

Lahendamata on Idlibi provintsi ning Eufrati jõe idakalda staatus. Kuivõrd režiimil puudub soov poliitiliseks lahenduseks, on sõda tegelikult lõpetamata. Tõsi, tänu Venemaa ja Iraani toele on trumbid Assadi käes.

Võit pole siiski saavutatud, sest 10 aastat pole ühe riigi ajaloos veel midagi – tema võimulpüsimise hind on Süüria muutmine Venemaa ja Iraani vasallriigiks.

Kuid neid, kes ta suveräänsusele pidevalt väljakutseid esitavad, on jätkuvalt ridamisi: Türgi ja selle toetatav opositsioon, kes on piirialasid okupeerinud, USA, kurdid ning Iisrael, kes annab üle riigipiiri sõjalisi lööke. Lisaks Iraani toetatavad šiiitlikud relvarühmitused nagu Hezbollah ja sunniitlikud rühmitused (sh Hayat Tahrir al-Sham ja Daesh). Assadi võit on liigitatav Pyrrhose võiduks.

Loomulikult pöördusid vaatlejate silmad USA uue administratsiooni poole, aga president Biden vaevalt Süüria-kurssi muudab. Regiooni põhimured on Iraani pinged Saudi Araabiaga ning Iraani tuumaprogramm.

Ajalooliselt Nõukogude Liiduga, hiljem Venemaaga sõbrasuhetes olnud Süüria pole tõeliselt olnud fookuses ka varasematel USA administratsioonidel. Paljud võtavad pessimismiga ootust ja lootust, et Bideni administratsioon hakkab Süüriat tugevasti poliitilise lahenduse suunas nügima, samuti pole režiimilt veel oodata märguannet, et ta säärase algatusega üldse kaasa läheks.

Nokk kinni ja saba lahti: USA ja Euroopa Liidu sekkumist pole oodata enne, kui visandatakse sisukas poliitiline lahendus, vabastatakse poliitvangid ning hukatutele väljastatakse surmatunnistused.

Teisalt pole need riigid valmis ka protsessi eriti aktiivselt eest vedama, sest Venemaa seisukohad erinevad Süüria küsimuses lääneriikide omadest drastiliselt. Nii vindub ka rahvusliku tasandi konflikt jätkuvalt teadmata aja.

Süüria sõjas hukkunute arv ning rahvusvahelise üldsuse suutmatus sealsele humanitaarkatastroofile adekvaatselt reageerida seab kahtluse alla kogu rahvusvahelise korra vitaalsuse. Süüriasse jäänud circa 18 miljonist inimesest üle 11 miljoni vajavad ÜRO hinnangul humanitaarabi.

Meie eluajal Süüria püsti ei tõuse. Põgenike tagasitulek vähegi olulisel hulgal on täna utoopiline, sest rahvuslikku lepitust ei terenda. Osa tagasiminejaid on langenud repressioonide ohvriks ning see usaldust ei kasvata.

Nende süürlaste arv, kes Assadi riigipeana tunnustavad, jääb neis tingimustes piiratuks, kuna teatakse vägagi hästi, et Assadi võimulpüsimise võti on vägivald. Umbes kuus miljonit elavad väljaspool Süüriat ning nende tagasiminek on ebatõenäoline. Assadi järeleandmatuse üheks põhjuseks on see, et kogu toimunu on väga hästi dokumenteeritud – mitte niivõrd konventsionaalse meedia, vaid sündmustes osalenute ja tunnistajate poolt.

Süüriast on välja veetud rohkesti dokumente jm materjale, tänu millele saab sõjakurjategijaid ehk kunagi kohtu ette tuua. Süüria sõda on suur ja inetu õppetund, sest sõda pole loodusnähtus, sõda on otsustajate valikute tagajärg.

On hea, et asjassepuutumatu väikeriik Eesti saab anda oma panuse sõjast tekkinud probleemide leevendamiseks, kuna nagu eespool näha, puudutavad need meidki. Humanitaarorganisatsioonidest osutavad Süüria pagulastele Eesti välisministeeriumi rahastusel abi Eesti Pagulasabi ja MTÜ Mondo. ÜRO Julgeolekunõukogu valitud liikmena asetab Eesti rõhku sellele, et Süürias toime pandud kuritegude eest võetaks vastutus ja seletataks välja süüdlased, näiteks hoogustataks keemiarelvaga sooritatud kuritegude uurimist.

Kas ÜRO-l õnnestub jätkata piiriülese humanitaarabi andmist, selgub juulis. Eelmisel aastal oli piiriülese abi pikendamine arutlusel kaks korda, ning Eesti diplomaadid seisid selle eest, et samameelsete grupp (EL, USA, Ühendkuningriik) oleksid hääletamisel võimalikult ühtsed.

Eesti üldine lähtekoht on see, et ühtsuse puudumisel on keeruline Venemaa nõudmistele vastu seista. Eesti üldsus peaks olema selle ajaloolise õppetunniga kursis ning lähtuma humaansusest, sest iga põgenenu või hukkunu numbri taga on üks päris inimene oma looga. Need aga, kes ütlevad, et Lähis-Ida inimesed ei oskagi demokraatiat teostada, tuletagu meelde, mis toimus Euroopas alles 70–80 aastat tagasi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: