Marin Mõttus: Türgi võimumängud Lähis-Idas

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marin Mõttus Autor/allikas: Erakogu

Vahel tunduvad Türgi ebamäärased kinnitused Euroopa olulisusest ning tema enesekehtestamine Lähis-Idas nagu kahest eri raamatust välja rebitud lehed, millest on raske kokku panna riigi välispoliitika terviklikku lugu, kirjutab Marin Mõttus.

Türgi-huvilistele on viimased nädalad pakkunud asjalikku vaatamist ja kuulamist: Jupiteris saab jälgida Saksa dokumentaalfilmi "Türgi AKP (Õigluse ja arengu partei) võimu all" ning hiljutises "Välismäärajas" lahkasid Hille Hanso ja Hannes Hanso põhjalikult sealset sisepoliitikat.

Türgile võib heita ette paljutki, mis demokraatia normidega vastuolus, ja sageli lõpeb see etteheidete rida väitega, et riik on lähenemas Venemaale ja islamimaailmale. Seda väidet järgnevalt kommenteeringi.

Venemaale (ja ka Hiinale) lähenemist toetavat suunda Türgi poliitikas nimetatakse euroasianistlikuks ning selle mõju on üpris suur. Ometi tundub Türgi – Vene suhe olevat pigem pragmaatilise iseloomuga ja ilmselt ei suuda sõprus Venemaaga pakkuda Türgile seda suurt riigiideed, millel oleks piisavalt rammu ja lennukust rahva ühendamiseks.

Seetõttu keskendungi küsimusele, kas sellist ideed võiks pakkuda pürgimine liidripositsioonile Lähis-Idas? Ja kuidas selline areng mõjutaks Türgi suhteid läänemaailmaga?

Filmis "Türgi AKP võimu all" seostatakse Türgi fookuse nihkumist itta riigi pettumisega läänemaailmas: 2010. aasta paiku hakkas levima arusaam, et mitmed Euroopa riigid on Türgi Euroopa Liiduga liitumise osas skeptilised. Samas, AKP ideede ja vaimu kujunemisel mängisid 1990. aastatel suurt rolli islamistist poliitik Necmettin Erbakan ja tema juhitud Heaolupartei ning just sealt sai alguse Türgi praeguse presidendi Recep Tayyip Erdogani poliitikukarjäär.

Seega ei tohiks Euroopale olla kuigi suur üllatus, et sobiliku tähtede seisu kujunedes tekkis AKP-l taas ambitsioon islamimaailmas ja Lähis-Idas tugevalt kanda kinnitada. Pealegi, ehkki islami lätted ja pühapaigad asuvad Lähis-Idas, elavad maailma suurimad islamikogukonnad hoopis Indoneesias, Indias ja Pakistanis ja nende olulisus kasvab. Imperiaalse minevikuga, sajandeid eri kultuuride piiril elanud Türgile võiks selline globaalne haare põhimõtteliselt ju sobida.

"Klassikalise" Lähis-Ida teisenemine

Mustafa Kemal Atatürgi loodud Türgi Vabariik saab 2023. aastal saja-aastaseks. Seega on ilmalik Türgi vanem kui enamus olulisi Lähis-Ida riike – Iraak, Saudi Araabia, Iisrael, Liibanon, Iraan jt – oma nüüdisaegsel kujul ja praeguse valitsemissüsteemiga.

Piirkonna poliitiline agenda on pidevas muutumises. Veel viisteist aastat tagasi Iisraelis diplomaadina töötades kuulsin sageli väidet, et kui peaks puhkema kolmas maailmasõda, siis algab see ruutkilomeetri suuruse maatüki pärast ja see maatükk on Templimägi Jeruusalemmas.

Praegu aga ei ole Iisraeli ja Palestiina konflikt enam Lähis-Ida kõige olulisem vastasseis. Selmet luubiga uurida iga Iisraeli Läänekalda-asundustes kerkivat ehitist, jälgivad analüütikud nüüd pigem nafta- ja gaasijuhtmete rajamist ning seda, kuidas eri riigid projitseerivad oma sõjalist ja majanduslikku jõudu mujal maailmas.

Üks Lähis-Ida jaoks olulisi protsesse käivitus 2011. aasta Araabia kevadega – nii hakati nimetama massilisi võimuvastaseid protestiliikumisi Araabiamaades. Kõige rängemad olid Araabia kevade järelmid süüria rahvale, kelle kannatuste rada kestab siiamaani.

Egiptus, üks sunni ummah' jaoks olulisemaid riike, elas pärast Araabia kevadet üle aasta aega Moslemi Vennaskonna valitsust ja seejärel sõjaväelise riigipöörde. Teine Araabia maailma tugisammas, Iraak ei olegi pärast Saddam Husseini režiimi langemist 2003. aastal suutnud täielikult stabiliseeruda.

Ehkki jõukates Laheriikides suudeti massirahutusi vältida, hakkas Saudi Araabia juhitud tugev araabia riikide blokk oma initsiatiivi piirkonnas kaotama. Või ehk oleks õigem öelda, et 2011. aastal alanu oli omamoodi tuleproov, mis andis märku naftatuludel põhineva majandusega ja suletud ühiskonnaga Araabia monarhiate stagneerumisest.

Kui lisame siia Ameerika Ühendriikide üha väheneva kohaloleku Lähis-Idas, siis on loogiline, et piirkonnas tekkis omamoodi mõjuvõimu vaakum. Selle tagajärjel on üha enam haaranud initsiatiivi mitte-araabia riigid nagu Türgi, Iisrael ja end šiia islami kantsiks pidav Iraan. Nende omavahelised mõõduvõtmised pälvivad viimasel ajal rohkemgi poliitikakommentaatorite tähelepanu kui nn klassikalised Lähis-Ida teemad nagu Palestiina küsimus või sunni-šiia vastasseis.

Ankara kannakinnitamine Lähis-Idas ei piirdu üksnes sõnadega, vaid üha jõulisemad on ka reaalsed sammud. Türgi armee sekkus Süüria kodusõtta ja tegutseb aktiivselt Põhja-Iraagi kurdi aladel, põhjendades seda vajadusega ohjeldada Kurdi Tööpartei võitlejate terroritegevust. Iraagi Kurdistanis asuvad aga suured naftamaardlad ja seegi võib olla üks põhjus, miks Türgi seal oma mõjuvõimu suurendada soovib.

Ida-Vahemerel on Türgil eriarvamusi nii Iisraeli kui ka Egiptusega gaasimaardlate kasutuselevõtu osas ning uurimistegevust konfliktipiirkonnas julgestavad Türgi sõjalaevad. 2020. aasta sügisel lahvatas Mägi-Karabahhi konflikt, kus Türgi toetas sõjaliselt Aserbaidžaani. Mägi-Karabahhi mainimine seoses laiema Lähis-Ida kontekstiga oleks veel mõne aja eest tundunud üllatav, kuid nüüd enam mitte nii väga.

Need konfliktid on aidanud teadvustada Türgit kui jõudu, millega Lähis-Idas arvestada tuleb. Sealjuures riivab Türgi kasvav aktiivsus alailma ühel või teisel moel Iraani kui teise olulise piirkondliku jõu huve. Süüria kodusõjas toetab Iraan Assadi režiimi, Türgi aga opositsiooni. Iraagis toetab Iraan šiia relvarühmitusi (The Popular Mobilization Units, PMU), keda Türgi armee tegevus tõsiselt häirib.

Mägi-Karabahhi konflikti ägenemine tekitas aga Iraanile tõsist muret sellepärast, et Iraanis elav aseri vähemus on Aserbaidžaani enda elanikkonnast suuremgi. Separatistlike meeleolude võimalik tugevnemine oma piiriäärsetes aseri elanikkonnaga provintsides oleks Teherani jaoks probleem, seetõttu ei soovi Iraan, et Türgi tema põhjapiiri taga häälekalt toonitaks aseri rahva ühtsust ning türgi ja aseri rahva ajaloolist sugulust.

Teherani mõjuvõim on viimastel aastakümnetel suurenenud riigi poolt mahitatud relvarühmituste toel Süürias, Liibanonis, Iraagis ja Jeemenis. Nii Iraan kui ka Türgi näevad Araabiamaade passiivsust võimalusena suurendada oma jalajälge piirkonnas: ühelt poolt tähendab see koostööd, teisalt aga rivaalitsemist ja võib viia ka kokkupõrkekursile, kui pingeid kontrolli all ei hoita.

Türgi pööre itta lääne poolt vaadates

Brookingsi Lähis-Ida ekspert, üks maailma juhtivaid asjatundjaid šiia islami vallas, professor Vali Nasr kirjutab värskes analüüsis: "Kuna Türgi ei näe endal läänemaailmas enam tulevikku, otsib ta üha aktiivsemalt tagasiteed oma islami mineviku juurde".

Eurooplastes tekitab see väide küsimusi: just nagu oleks Türgi astumine NATO-sse 1952. aastal ja 1963. aastal alanud lähenemine Euroopa Liidule üksnes ajutine episood ajaloo suures kulgemises, mis nüüd on taas suubumas oma sajanditevanusesse voolusängi.

Tõepoolest, vahel tunduvad Türgi ebamäärased kinnitused Euroopa olulisusest ning tema enesekehtestamine Lähis-Idas nagu kahest eri raamatust välja rebitud lehed, millest on raske kokku panna riigi välispoliitika terviklikku lugu.

Usun, et Türgi ambitsiooni islamimaailma ja Lähis-Ida suunal ei peaks tõlgendama kitsalt kui püüdu läänemaailmast kaugeneda või seda isegi kahjustada. Samuti poleks õige näha selles praeguse valitsuse kapriisi, mis tuleks paremate päevade ootuses kuidagi tähelepanuta jätta, et ta suuremat tüli ei tekitaks.

Mida me ka ei arvaks Türgi võimudest ning nende sise- ja välispoliitikast, on selle ambitsiooni taga vähemalt osaliselt piirkonna sisemine dünaamika. Türgi kerkib praegu Lähis-Idas esile kui jõud, mis teatud määral ilmutab valmisolekut kärpida Iraani Islamivabariigi tiibu. Seda reaalsust tasub jälgida ka siis, kui Ankara sõjaliste ähvardustega pikitud välispoliitika ja tegutsemismuster konfliktipiirkondades vastumeelsust tekitab.

"Türgi AKP võimu all" esitab emotsionaalseid kaadreid 2019. aasta kohalikest valimistest. Toona võitis Istanbulis napilt suurima opositsioonierakonna CHP (Vabariiklik Rahvapartei) linnapeakandidaat Ekrem Imamoglu, kuid võimud seda tulemust ei tunnistanud ning Istanbulis korraldati kordusvalimised. Need võitis Imamoglu juba veenvalt: osalusprotsent 84 protsenti ja häälte ülekaal võrreldes AKP kandidaadiga 80 000.

Üsna palju lisahääli tuli Imamoglule ka traditsiooniliselt islamiusuliste linnaosadest. Küllap sellepärast, et tema kõiki kaasav, optimistlik ning sõbralik kampaania andis lootust, et erinevaid usugruppe õnnestub ühendada ja liita toimivaks kodanikkonnaks. Sest milline ka poleks Türgi võim kümne, kahekümne või viiekümne aasta pärast, tuleb tal selles riigis igal juhul valitseda nii läänemeelseid ilmaliku orientatsiooniga kodanikke kui ka moslemeid, kes tunnetavad end pigem Lähis-Ida kultuuriruumi osana.

Eesti üks avaraima pilguga poeete ja luuletõlkijaid Mathura kirjutas hiljuti Sirbis:

"Näib, et oleme hakanud tõdema, et kõike siin ilmas ei annagi ühildada, mõni erinevus on vahel paratamatult suurem kui kogu võimalik ühisosa ning selle asjaolu teadvustamine ja tunnistamine pole tingimata kellegi suhtes lugupidamatu või väär. Või kuidas muidu saame näiteks nõuda eneselt täielikku sallivust islami kultuuri suhtes, aga jätta enesele vabadus pilada usklike suurimaid pühadusi? Üks ilma teiseta on enamal või vähemal määral farss".

Erinevuse teadvustamine, säilitades samal ajal lugupidamise ja tehes võimalust mööda koostööd, ongi üks nüüdisaja rahvusvahelise poliitika keerulisimaid köietrikke. 


Marin Mõttus on töötanud diplomaadina Madridi ja Tel Avivi Eesti saatkonnas ning esindanud Eestit suursaadikuna Portugalis ja Türgis. Ankarast oli Mõttus saadikuna akrediteeritud Iraani, Liibanoni ja Aserbaidžaani.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: