Kui enne viimast aastat oli näiteks lipiidide tootmine farmaatsiatööstuse nišivaldkond, millega tegelesid üksikud ettevõtted ja mida oli vaja vaid väikestes kogustes uurimistööks ning kitsaks meditsiiniliseks kasutuseks, siis täna vajab neid kogu maailm mRNA vaktsiinide tarbeks suurtes kogustes ja kohe.

Nii leidis vaid 30 töötajaga Acuitas Therapeutics Kanadas Vancouveris end ühtäkki maailma päästmise eesliinilt. Käputäis teadlasi asutas 2009. aastal selle ettevõtte just lipiididega tegelemiseks pärast seda kui nad eelmisest ettevõttest välja tõrjuti. "See oli ääreala," ütles üks Acuitase asutajatest Pieter Cullis Washington Postile. "Näha selle jõudmist peavoolu on täiesti jalustrabav."

Lihtsuse huvides rasvapalliga võrreldud lipiidset nanoosakest on vaja selleks, et mRNA selle sisse pakkida ja nõnda justkui salakaubana inimese rakku viia. Acuitase teadlased on välja mõelnud tehnoloogia, kuidas toota positiivse elektrilaenguga lipiidseid nanoosakesi, mis negatiivse laenguga mRNA ümber esmase kihi loovad ja mille peale ehitatakse juba ülejäänud lipiidne kest muuhulgas juba näiteks inimese enda kehas oleva vana tuttava kolesterooli abil.

Selline teadmine on praegu kõrges hinnas. Acuitase litsentsi alusel toodavad Pfizer/BioNTechi vaktsiini tarbeks selliseid lipiide USA-s Alabamas asuv ettevõte Avanti Polar Lipids ja nende emaettevõte Suurbritannias asuv Croda. Peagi hakkab lisa tulema saksa ettevõtetest Merck KGaA ja Evonik. Samamoodi hakkab Acuitase tehnoloogiat kasutama oma vaktsiinis saksa firma Curevac.

Teine mRNA vaktsiini tootja Moderna on arendanud välja oma lipiidide tootmise tehnoloogia ja loob oma tootmisvõimekust. Praegu toodab nende jaoks lipiide firma CordenPharma peakorteriga Saksamaal tehastega Euroopas ning USA-s. CordenPharma on öelnud, et on oma lipiidide tootmist suurendanud 50 korda.

Need ei ole muidugi ainsad ettevõtted, kes oskavad selliseid erilisi lipiide toota, aga selge on see, et neid on väga vähe ja veel väiksem hulk ettevõtteid suudab enda tootmismahtusid väga kiiresti kasvatada.

See on hea näide vaktsiinitootmise pudelikaelast, mis on ühtlasi üks olulisemaid. Aga puudus on olnud veel mitmesugustest teistest asjadest nagu näiteks masinad mRNA ja lipiidide kokkusegamiseks või vaktsiiniviaalide täitmiseks, teatud ainetest nagu näiteks nukleotiidid, DNA plasmiidid ja sünteetilised ained, mida vajatakse mRNA töötlemisel kuni lõpuks lihtsa võimekuseni lahus viaali panna ja sobivate süstaldeni välja, mis vaktsiiniviaalist viimase annuse kätte saavad.

USA presidendid Donald Trump ja Joe Biden on kasutanud vaktsiinitoodangu mahu kasvatamiseks Korea sõja ajast pärinevat kaitsetootmise seadust, mis võimaldab riigil presidendi korraldusega teatud tellimusi prioritiseerida. Tarnijad on selle kohaselt olnud kohustatud täitma esmajärjekorras vaktsiinitootjate tellimusi.

Pikk keeruline protsess ja rahvusvaheline tootmisahel

Suure nõudluse täitmiseks ja miljardite vaktsiinidooside pakkumiseks võtab ravimitööstus oma tootmisvõimekusest viimast. Tehased huugavad ööpäev läbi, mahud on viidud maksimumi ja kogu protsess on tehtud nii kiireks ja efektiivseks kui vähegi võimalik. Seda kõike keerukate protsesside, ülimalt kontrollitud tegevusala ja globaalse tootmise kiuste või hoopiski just tänu sellele kõigele.

Osalt sarnaneb ravimitööstus autotööstusele. Saksamaal auto kokkupanekuks vajamineva mootori kolvid võidakse tuua Hiina tehasest, mis toob omakorda vajaliku metalli Austraaliast. Turvavööd tuuakse Tšehhi ettevõttest, mis sünteetilise kanga materjali tarnib hoopis võib-olla näiteks Indiast.

Pfizer/BioNTech on öelnud, et nende vaktsiini valmistamiseks on vaja kokku 280 komponenti, mis on pärit 86 tootjalt 19 riigist. Kus ja mida täpselt tehakse ja millised lepped ravimifirmadel tarnijatega on, on sageli ärisaladus ja avalikkus sellest palju ei tea. Samas on neist lepingutest ülevaade riikide järelevalveametitel. Ravimifirmad peavad täpselt ära näitama, millistest tehastest tulevad kriitilisemad komponendid ja et kõikide tootjate ning allhankijate tootmistingimused ja koostisosad ise vastavad kindlatele kvaliteedinõuetele. Ravimi tootmiskohta vahetada ilma vastava ravimiametiga kooskõlastamata ei tohi.

Pfizer/BioNTechi vaktsiini tootmise kohta on siiski üsna palju informatsiooni meediasse jõudnud, mis võimaldab selle protsessi keerukust nende näitel kirjeldada. Kõik algab DNA tootmisega USA-s St Louisis. Washington Post kirjutab, et teadlased pommitavad kolibaktereid elektriga, et nende sisse lennutada koroonaviiruse ogavalku kodeeriv DNA. Rakud paljunevad, lagundatakse ja DNA puhastatakse sealt hoolikalt välja.

Seejärel läheb DNA Andoveri USA-s või Saksamaale. Kiirus on oluline ja transpordiks läheb käiku ettevõtte lennuk või helikopter. DNA-st mRNA tegemine on mitme-etapiline protsess, mille käigus RNA-d tuleb muuta inimkehale sobivamaks ja töödelda stabiilsuse tagamiseks. mRNA puhastatakse, pannakse suure poekoti mõõtu kilekottidesse ja külmutatakse. Ühes kotis on 5-10 miljoni vaktsiinidoosi materjal.

Sellised külmutatud kotid lähevad tehastesse USA-s Kalamazoos ja Belgias Puursis. Kui kott üles sulatatakse, siis peab vaktsiin valmima ja taaskülmutatud saama 72 tunni jooksul, vastasel juhul läheb kulla hinnaga materjal raisku. Neisse tehastesse jõuavad ühtlasi eelpool kirjeldatud olulised lipiidid, mille tootmine on omakorda olnud pikk mitmetest etappidest koosnev protsess. mRNA segatakse spetsiaalsetes seadmetes lipiidsete osakestega ja pannakse koos süstelahuse ja abiainetega viaalidesse. Viaalid pannakse omakorda kastidesse ja külmutatakse kiiresti -70 kraadi juures ning need asuvad teele vaktsineerimispunktide poole. 

Teisisõnu on vaktsiini osised enne valmimist ja näiteks Eesti vaktsineerimispunkti jõudmist lennanud üle Atlandi ja ületanud mitmeid riigipiire. Nende ainetega on tehtud mitmesuguseid keerukaid tegevusi mahtudes, milleks ravimitööstus ei ole varem valmis olnud. Selle vaktsiini valmimisse on panustanud kümned ettevõtted eri riikides, pingutades tavalisest kaugelt enam.

DNA-d ja adenoviirust kasutavad vaktsiinid nagu AstraZeneca ja Johnson&Johnsoni tütarfirma Jansseni vaktsiini puhul on protsess teistsugune. Viirus, mis nukleiinhappe inimese rakkudesse viib, tehakse valmis kunstlikes tingimustes kasvatatavate rakkude poolt. Siiski on ka nende vaktsiinide puhul tegemist suuremahulise ja keeruka rahvusvahelise projektiga. AstraZeneca kirjutab oma kodulehel, et vaktsiini tootmisse on haaratud 25 ettevõtet 15 riigist. 

Omavahelist koostööd teevad ka suured ravimihiiud ja tavatingimustes alalised konkurendid. "Võrreldes varasemate perioodidega tehakse ühe toote või vaktsiini tootmiseks või arendamiseks enneolematut koostööd," ütleb Eesti Ravimitootjate Liidu juhataja Riho Tapfer. "Sanofi ja Novartis on koostöölepingu sõlminud Pfizeriga. GlaxoSmithKline aitab toota Curevaci vaktsiini. Samamoodi on Bayer seotud koostöö erinevate vormidega. See näitab, et ei üksi ega kahe suure firma koostöös sellist võimekust tagada ei ole lihtne, kaasatakse ikka väga palju erinevaid osapooli."

Globaalne tootmine muudab Tapferi sõnul küsitavaks ka ekspordipiirangud. "Kui need olulised lipiidid tulevad Ühendkuningriigist, aga lõppvaktsiinitoode valmib Euroopa Liidus, siis me võime ju arvata, et me ei saa seda ühesuunaliselt blokeerida, et igal juhul see käivitab ulatuslikuma kaskaadi ja viib lõppkokkuvõttes katastroofini," ütleb Tapfer.

Äri ja globaalne ebavõrdsus

Erakordne pingutus ja koostöö on mündi üks pool. Teisalt on maailmas vaktsiinidest jätkuvalt puudus ja paraku on välja kukkunud ikka nii, et vaktsiinid on esialgu rikka maailma lõbu ja vaesemate riikideni hakkavad vaktsiinid alles praegu jõudma ning veel tükk aega ei ole neil loota piisavaid koguseid.

Rahvusvahelise mehhanismi COVAX kaudu, mis on mõeldud just vaesematele riikidele vaktsiinide tagamiseks, on rohkem kui saja riigi vahel esialgu jagatud vaid 38 miljonit vaktsiinidoosi.

On kõlanud üleskutsed, et praeguses pandeemia olukorras peaks ravimifirmad oma tehnoloogiat ja teavet jagama, et ettevõtted mujal maailmas saaksid hakata ise vaktsiine oma turule tootma. Grupi Meditsiiniõigus ja Poliitika juht Ellen´t Hoen näiteks on BBC-le öelnud, et see oleks pidanud olema avaliku rahastamise tingimus. "Ma arvan, et meie valitsustest oli rumal anda raha ilma igasuguste tingimusteta."

Ravimitööstuse puhul on rahast rääkimine alati asjakohane. Koroonavaktsiinid on näiteks valminud tohutute avalike rahaeraldiste ja eelostulepingute toel ning sageli on lõpptulemusena kasulikuks osutunud lahendused valminud juba varasemate riiklike teaduasutuste aastatepikkuse töö viljana. Kuidas teadmistest ja tehnoloogiast on nüüd aga saanud puhtalt eraettevõtete intellektuaalne omand, küsivad kriitikud.

Ravimifirmad on intellektuaalset omandit kiivalt kaitsnud. Eesti Ravimitootjate Liidu juhataja Riho Tapfer toob välja ravimifirmade argumendi. "Intellektuaalse omandi kiirem jagamine või kaitse aja lühendamine võib osutuda kahe teraga mõõgaks. Ravimitele ja vaktsiinidele antav patendikaitse on just see, mis annab tootjale turvatunde investeerida ja arendada uusi ravimeid - kindlus, et kui arendus õnnestub on võimalik eelnevalt tehtud kulutused tagasi teenida," ütleb Tapfer. Samas tunnistab, ta erandjuhtusid võib samuti ette tulla. "Eraldi võib vaadata neid juhtusid kui tõepoolest avaliku rahaga on mingi osa ravimi arendusest kaetud ja koos ravimitootjaga riske maandatud, siis võiks seda ju kaaluda."

Kui praegu trombikahtlustega maadlevad Oxford/AstraZeneca ja Johnson&Johnson on lubanud, et pandeemia ajal vaktsiinilt kasumit teenida ei kavatse, siis Pfizer/BioNTech loodab müüa vaktsiini tänavu 15 miljardi dollari ja Moderna 18 miljardi dollari eest ning ettevõtted loodavad võtta kasumina välja miljardeid.

Pfizeri juhatuse esimees Albert Bourla ütles Reutersile, et keskmise sissetulekuga riigid maksavad pool sellest hinnast, mis jõukad riigid ja madala sissetulekuga riigid saavad neilt vaktsiini omahinnaga.

Samas kahtlevad analüütikud, et vaktsiini pealt õnnestub pikaajaliselt palju teenida, sest lähiaastail tuleb turule üha uusi vaktsiine, pakkumine kasvab ja hinnad langevad. Küll aga on mRNA tehnoloogia saanud tuule tiibadesse ja kui seda õnnestub kasutada ka teiste haiguste näiteks vähi ravis võivad ühiskonna kasu kõrval ettevõtted enda tulu teenida lõpuks hoopis ka sealt.