Jüri Luik: Venemaa ja Lääne suhted on praegu kurdi ja tumma dialoog
Räägime Jüri Luigega siis, kui Ukraina piiridel ootab üle 100 000 Vene sõjaväelase ja Lääs püüab mõistatada, mida nad ootavad. Luik – endine kaitse- ja välisminister, suursaadik, nüüd parlamendi väliskomisjoni aseesimees – räägib, miks käitub president Putin nii nagu ta käitub ja mida saavad demokraatiad vastu panna.
Venemaa on koondanud Ukraina piirile ja Krimmi poolsaarele ligi 150 000 sõjaväelast. Olete te sellele numbrile mõelnud ka nii, et seda on peaaegu 40 korda rohkem kui Eesti kaitseväes tegevväelasi?
Otseselt niimoodi ma mõelnud ei ole, sest see, et venelastel on püssi all kõvasti rohkem mehi kui meil, ei ole ju mingi saladus. Küsimus on nende valmisolekus, mis on väga kõrge.
150 000 Venemaa sõjaväelast vastu Ukraina piiri… Päris kõhe.
Väga sünge olukord. Ameeriklased on selle hästi sõnastanud, kui Pentagoni pressiesindaja John Kirby ütles: nad ei kujuta ette, et sellised üksused oleks mõeldud õppusteks, sest siis tekiks küsimus, millist stsenaariumi niimoodi harjutatakse. Tõsi, kui harjutatakse stsenaariumi "Ukraina ründamine", siis sealt on ainult üks samm, et tõsiselt käivitada.
Aga mul on ka kurb. Kurb seepärast, et meie naaber Venemaa, [pindalalt] kõige suurem riik maailmas, kelle puhul võiks arvata, et neil on maid ja rahvast piisavalt… Väga kahju, et suurte sisepoliitiliste teemadega tegelemise asemel käib seal selline relvade täristamine.
EL-i välispoliitikajuhi Josep Borrelli sõnul on see "kõigi aegade suurim Vene sõjaline lähenemine Ukraina piiridele". Kas välispoliitikas, mida toetab sõjaline jõud, on nii nagu teatris: kui esimeses vaatuses ripub püss seinal, siis viimases vaatuses see pauku ka teeb?
Mitte tingimata. Me ju ei tea, mida Venemaa käsitleb praeguse kriisi võimaliku tulemusena. See ei tarvitse tingimata olla sõjaline lahendus. Võibolla otsib Venemaa suuremat mõju Ukraina üle, kokkulepet "Minsk-3", kus nad saaksid veel parema olukorra, kui said "Minsk-1" ja "Minsk-2" kaudu.
Niisiis, võib toimuda mingi sõjaline aktsioon, mis on tõenäoline, aga tingimata ei pruugi. Väga palju sõltub rahvusvahelisest reaktsioonist ja selle järgi Kremlis hinnatakse, millist stsenaariumi on võimalik käiku lasta.
Kaheksa aastat tagasi andsite Kremlis Venemaa presidendile Vladimir Putinile Eesti suursaadiku usalduskirjad. Vaatasite Putinile silma ja kas saite – nagu USA endine president George W. Bush – aimu tema hingeelust?
(Muigab) Meie kohtumine oli väga lühike. Mingit hingeelu me ei arutanud…
President Putin, nagu ta on teinud ka muudel kohtumistel, kasutas võimalust demonstreerida oma eesti keelt ja ütles mulle: "Tere-tere, vana kere!" Ilmselt on see repliik talle meelde jäänud Peterburi aselinnapea ajast.
Aga muidu rääkisime Vene-Eesti suhetest positiivses, konstruktiivses võtmes. Kui mina Moskvasse läksin, oli olukord ka palju rahulikum kui praegu.
Kas te saate aru, mida Putin nüüd tahab vägede koondamisega Ukraina piiridele?
Ma ei tea, kas ta seda isegi teab…
On see reaktsioon Lääne vastu, keda ta süüdistab soovis teda ennast ja tema režiimi kukutada? Putin on veendunud, et Lääne vaikne soov on seotud režiimi muutusega ja kõik, mis ümberringi juhtub, on samuti sellega seotud.
Tegelikult oleks Lääs rahulikult valmis Putini režiimiga koos eksisteerima, kui saaks sellest režiimist aru ja kui see režiim käituks teistmoodi.
Kindlasti. Me ju otsime võimalusi teiste riikidega normaalselt läbi saada. Aga selge on see, et kui näidatakse agressiivsust oma rahva ja naabrite vastu, siis on selline läbisaamine võimatu.
Mis on Putini konkreetsed käivitajad? Esiteks sisepoliitiline olukord, sest Venemaale on välispoliitika sisepoliitika jätk. Mina pean Putini otsust võtta vastu uus põhiseadus ja siis ka seadus, et ta võib eluaeg jätkata presidendina, nõrkuse märgiks. Kui oled endas kindel, siis selliseid asju ei teeks.
Samas on Putinile oluline demonstreerida sõjalist jõudu, mobiliseerida oma rahvast ja proovida nii tugevdada enda nõrgenevat toetust.
Küsimus on selles, kas [Kremlis] on ka otsustatud lõpp-punkt, kuhu need asjad peavad arenema, küsis välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Kuidas teile tundub, millisena näeb Venemaa nüüdsete pingete lõpp-punkti või ta lihtsalt improviseerib?
Vene välispoliitika on väga huvitav… Palju räägitakse, et Putin on oportunist, ta kasutab paindlikult Lääne nõrkusi ja saavutab sellega endale edu. Mina arvan, et Putin ja Vene välipoliitika üldiselt on kõige ohtlikumad siis, kui nad on ettevalmistunud, kui nad ei improviseeri.
Praegu on selge, et kui koondad sedavõrd suure üksuste hulga, siis peab olema plaan. Sa ei saa lihtsalt emotsiooni ajel kokku panna nii täpselt, spetsiifiliselt valitud üksusi, alates dessantlaevadest, mis tuuakse Kaspia merelt piki kanaleid ja Volga jõge Mustale merele, ründelennukid, pommitajad ja palju muud… Seal peab olema selge plaan.
Krimmi hõivamise puhul [kevadel 2014] olen veendunud, et Venemaal oli väga hea plaan, mis loodi juba Viktor Juštšenko (Ukraina president 2005-2010, toim) ajal, kui ta ütles, et Vene vägi peab Krimmist lahkuma. Juba siis pandi kokku tõsine plaan [Krimmi vallutamiseks].
Ida-Ukrainas oli tunda improviseerimist, imperialistlikku õhinat, sest eduka Krimmi operatsiooni lõppedes tundus, et minna võib Dneprini välja. Mäletame ju, et president Putin soovis võtta Venemaa külge kogu Ida-Ukraina ehk Novorossija.
Juulis 2019 andis Putin Financial Times'ile intervjuu, kus arutles, et risk peab olema alati õigustatud ja rumal risk, ilma tagajärgede mõistmiseta, pole vastuvõetav. Millega Putin praegu riskib?
Iga riik, ka Venemaa – kes ei ole ju Põhja-Korea – vajab eksisteerimiseks rahvusvahelist võrgustikku. Majandus on nüüd globaalne, rahandus on globaalne, ka tehnoloogia liikumine, sest Venemaal ei ole kogu tehnoloogilist paketti, et näiteks naftat puurida.
Selles mõttes riskib ta tõsiselt oma riigi majanduse ja kaudselt ka enda režiimi nõrgestamisega.
Arvan, et kõige rohkem peljataksegi Moskvas nn sektoriaalseid sanktsioone, mis löövad ja on juba löönud tugevalt Vene nafta- ja gaasitööstuse, rahanduse pihta. Ka viimased sanktsioonid, mis tulid USA-st ja olid vastus venelaste laiamõõtmelisele küberrünnakule, sisaldasid keeldu Ameerika pankadele, et nad ei tohi kaubelda rublades nomineeritud võlakirjadega. Mis võlakirjad need on? Need, mida annab välja Vene keskpank ja rahandusministeerium. Kindlasti on see üks järjekordne takistus Vene majanduse toimimisele, nagu seegi, et nii EL kui ka USA on sisuliselt lõpetanud koostöö Venemaaga nafta ja gaasi puurimise alal.
Aga, kui arvestame, millistes klimaatilistes tingimustes on vaja näiteks Põhja-Jäämere alt puurida, et saada sealt naftat ja gaasi – need on väga rasked tingimused. Öeldakse, et kergelt kättesaadav nafta on Venemaal ammendunud ja nüüd on vaja puurida igikeltsas, Põhja-Jäämere all, kuid tehnoloogia selleks on ainult ameeriklastel ja eurooplastel. Kohe, kui sanktsioonid käivitati, pakkisid rahvusvahelised naftakompaniid oma puurid kokku ja sõitsid Venemaalt ära.
Teie olete rääkinud, kuidas Kremli läänevastasus toetub arusaamale, et ümberringi on vaenlased, kes kõik tahavad Venemaad kahjustada. Tegelikult oleks ju paljud lääneriigid valmis kohe naeratama, kui Moskva selleks ainult märku annaks?
Kindlasti. Aga tuleb arvestada, et Putini režiim põhineb paljuski läänevastasusel, kus iseennast ehk Venemaad kujutatakse kindlusena, mida kaitseb suur väejuht.
Kui Venemaa muutuks Lääne suunal konstruktiivseks või teeks ka siseriiklikult mingeid reforme, leiaks ühise keele demokraatlike jõududega – muidugi suhted paraneksid, selles pole absoluutselt mingit kahtlust.
Aga minu arvates on Putin mõtestanud [Nõukogude Liidu viimase juhi] Mihhail Gorbatšovi kogemust – ta nägi, et kui teed väiksemaidki demokraatlikke reforme või lähed läänemeelseks rahvusvahelisel areenil, siis sinu režiim siseriiklikult nõrgeneb, Gorbatšovi puhul hävines see [1991. aastal] täielikult.
Putin on ilmselgelt otsustanud: pigem halvad suhted Läänega, kui oma režiimi kõikumine.
Mis puudutab halbu suhteid Läänega, siis siin võib olla üks vägede Ukraina piirile viimise põhjuseid uus Ühendriikide administratsioon, kes on võtnud Venemaa suhtes väga kindlameelse hoiaku ja Putin otsustas seda kindlameelsust testida.
Milline on õigem vundament suhete kujundamisel praeguse Venemaaga – dialoog, ignoreerimine, heidutus?
Kõik need kolm. Aga kõige olulisem on kindlameelsus.
NATO liikmetele on oluline kõik, mis puudutab artikkel 5, et see toimib ja on usutav. Küsimus ei ole ainult poliitilistes deklaratsioonides, vaid õppustes, kaitsevägede arendamises… See on Eestile kui NATO liikmele tohutult oluline.
EL-i puhul on tähtis, et EL võimaldab üsnagi paindlikult ja tugevalt reageerida venelaste kõikvõimalikele Lääne-suunalistele agressiivetele sammudele. Selge on see, et keegi sõtta ei lähe, niisiis majanduslikud meetmed, sanktsioonid, juba nimetatud sektoriaalsed sanktsioonid – need on päris mõjusad.
Sedatüüpi sanktsioonid aitavad heidutamisele ja ohjeldamisele kindlasti kaasa. Putini Novorossija projekt ikkagi kukkus läbi, nad ei jõudnud tervenisti ära võtta isegi Donetski ja Luganski oblasteid.
Mis puudutab dialoogi, siis loomulikult peavad olema diplomaatilised suhted, mis käib normaalses riigis asjaajamise juurde. Loomulikult peab olema avatud mingisuguseks dialoogiks, sest alati on kasulik teada, mida venelased ühest või teisest asjast mõtlevad.
Aga kokkuleppeid praegu teha, see on väga keeruline.
"Me peame rääkima teineteisega," ütles Saksa kantsler Angela Merkel, tunnistades, et Läänel on Venemaaga palju konflikte. Need on ju väga erinevad teemad ja helistikud, millest ja milles Venemaa ja Lääs räägiksid?
See ongi kurdi ja tumma dialoog. (Muigab) Seda dialoogi on proovitud pidada – näiteks EL-i kõrge välispoliitika esindaja Josep Borrelli kuulus visiit Moskvasse….
… mis oli väga dramaatiline.
Oli-oli ja lähtus eeldusest, et Venemaaga on võimalik ühel või teisel teemal lihtsalt vestelda, lääneliku diplomaatia võtmes – et me arutame, arutame ja arutame, kuni ühel hetkel jõuame teineteisele lähemale.
Kuid venelased võtavad iga läbirääkiste vooru nii, et üks tuleb välja võitjana ja teine kaotajana.
Paljud on kritiseerinud USA presidendi Joe Bideni ettepanekut Putinile korraldada nende kahe kohtumine ja silmast silma asju arutada. Kriitikud ütlevad, et Biden näitas end nõrgana. Mida teie ütlete?
Kohtuda võib alati. Presidendid ikka kohtuvad, ka Eesti president on kohtunud Vene presidendiga.
Probleem on rohkem selles, et praeguses kontekstis ei olnud hästi arusaadav, mis meede see on, et lahendada Ukraina piiri ääres paiknevate vägede teema. Siin on mõistlik oodata ära mingid Vene-poolsed sammud, mis viivad kas konflikti lahenemiseni või vähemalt viitavad sellele, et Venemaa võtab lahendamist tõsiselt.
Kui aga lihtsalt kohtuda, siis, jah, see paistab nii, et Putin on selle endale vägedega välja kaubelnud.
Mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) analüütik Edward Lucas nimetab seda küll Bideni kavalaks käiguks, sest kui Putin vastab eitavalt, rõhutab see tema irrelevantsust ja kui ta kohtub äsja Venemaale uued sanktsioonid kehtestanud USA presidendiga, rõhutab see tema nõrkust. Teie nii keeruliselt ei mõtle?
Venelaste välispoliitika on inertne, tölp relv. Sellest on rääkinud juba Henry Kissinger, kes tegeles venelastega väga palju, kui oli [USA] välisminister ning presidentide Nixoni ja Fordi rahvusliku julgeoleku nõunik.
Venelastel on selge eesmärk ja nad ei lase reeglina ennast häirida diplomaatilisest manööverdamisest selle ümber. Nagu ameeriklased ütlevad: nad hoiavad silma väga täpselt pallil. Aga kui eesmärk oligi dialoog USA-ga, siis on see teisiti.
Siis ei puhke ka sõda.
Jah. Aga ma ei näe, et sellist totaalset aktsiooni viidaks läbi ainult seepärast, et ameeriklastele sõnumit saata. Nii olen skeptiline, et see on vägede Ukraina piirile viimise põhiline põhjus.
Neid põhjuseid on mitu, osa neist ka psühholoogilised.
Sellest räägitakse vähe, aga see on ka oluline – venelased ei võta Ukrainat tõsise riigina. Seda viitas Putin juba Bukarestis [NATO tippkohtumisel 2008], et Ukraina on piltlikult öeldes mitme impeeriumi tükkidest kokku pandud.
Sama filosoofiat on ta vähem või rohkem avalikult pikka aega oma meeltes hoidnud, sellel põhineb ka kogu Novorossija projekt. Ehk et kui meie, venelased, ei saa, mida me tahame, siis võime Ukraina nõrga riikluse hävitada. Nüüd ütles seda isegi avalikult Venemaa endine asepeaminister [ja praegune presidendi administratsiooni asejuht, kes tegeleb Kremlis nö Ukraina-teemaga] Dmitri Kozak, kes rõhutas, et kui Ukraina teeb ühte või teist, siis Ukraina riiklus võib ohtu sattuda. Väga terav avaldus Vene ametiisiku poolt.
Tegelikult on ju nii, et kui Putin otsustab sõdida, siis ta ka sõdib?
Kui Putin otsustab sõdida, siis ta kindlasti sõdib. On ju selge, et tema lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes saaks talle käe ette panna.
Paljud toetavad oligarhide sanktsioneerimist, mida võib teha, sest on poliitiline märk, et me hoiatame Venemaad, aga liigselt ei tasuks sellesse uskuda. Tegu ei ole ju oligarhide kui rikaste inimestega, kellel on Putinile mingi mõju. Nad on inimesed, kellel on Vene riigi raha, mille Putin on neile andnud. Ja on absoluutselt ebatõenäoline kujutada ette, kuidas nad ühel päeval vihastavad ja lähevad Putini juurde, et kuule mees, nüüd astusid sa küll üle piiri.
Ka kõigi sanktsioonide puhul tuleb väga põhjalikult mõelda, milleks on üks või teine sanktsioon hea ja kui palju see Venemaad tegelikult mõjutab. Jään selle juurde, et kõige tugevamad sanktsioonid on sektoriaalsed sanktsioonid.
Kui Lääs teataks, et lõpetab Venemaalt gaasi ja nafta ostmise – see oleks ju kõige tugevam?
See oleks… ülitugev samm. Kindlasti oleks see samm, mis mõjutaks Kremli käitumist.
Iseküsimus, kas Lääs on selleks sammuks valmis? Praegu tundub, et mitte. Saksamaa pole isegi valmis [torujuhtme] Nord Stream 2 ehitamist seiskama. Kuigi jutt on vaid torust, mitte gaasist.
Nii dramaatiline samm võib juhtuda ainult täiesti erakordsetes oludes, kui näiteks tekib konflikt NATO ja Venemaa vahel. Praegu pole aga keegi isegi ähvardanud sellega.
Kui Ukraina küsib NATO tippkohtumiselt alliansiga liitumise teekaarti ehk MAP-i, siis mida peaks Brüssel Kiievile vastama?
Erinevatel riikidel on kindlasti erinevad seisukohad.
Milline peaks olema Eesti seisukoht?
Mul ei ole kahtlust, et Eesti toetaks Ukrainale MAP-i andmist.
Kõige hullem on muidugi see, kui allianss läheks sel teemal lõhki. Siis a) ei saaks Ukraina MAP-i ja b) allianss demonstreeriks oma lõhkiminekut, ehk mitte nii tugevat toetust Ukrainale.
Diplomaatiliselt on oluline hinnata, mida on praegu võimalik lääneriikidelt kätte saada ja mis on asjad, mille üle vaidlemine tekitaks mõttetuid pingeid olukorras, kus iga päev maksab.
NATO-ga liitumise teekaarti ei ole võimalik Ukrainal lääneriikidelt saada?
See on vähemalt keeruline. Kuigi, diplomaatias ei või kunagi öelda, et mitte iial. Näiteks kõik see, mis toimus Eesti, Läti ja Leedu saamisel NATO liikmeteks, on ju omamoodi ime ja palju sellest oli ennustamatu. Vähemalt see, kuidas kõik täpselt toimub.
Nii pole ka sugugi välistatud, et ühe tõrjeabinõuna leitakse lõpuks konsensus [Ukrainale antava] MAP-i osas. Aga praegu seda kindlasti ei ole.
Kuid on olemas lepped Ukraina ja NATO vahel, et Ukraina saaks teha NATO-ga aktiivset koostööd. Seal on palju erinevaid tasandeid – poliitiline, tehniline, sõjaline… Oluline on reaalne toetus. Ukraina vajab veelgi ulatuslikumat relvaabi, ameeriklased on siin tegutsenud väga hästi…
Türklased müüvad ukrainlastele lahingudroone.
Jah. Peame küsima ukrainlastelt ja endalt, mis on asjad, mida nad reaalselt vajavad.
Täiesti võimalik, et agressiooniohu tõrjumiseks on vajalik just sektoriaalsete sanktsioonide tugevdamine, siin on veel kõvasti teha, me ei ole kaugeltki saavutanud piiri, kust edasi sanktsioneerida ei ole võimalik.
Esialgu ei ole EL kui organisatsioon valmis Venemaale vägede koondamise eest Ukraina piirile uusi sanktsioone kehtestama. Aga plahvatuste korraldamise eest Tšehhi ühes laskemoonalaos, kuhu oma jälje jätsid Vene sõjaväeluure inimesed? Tšehhi on ju üks meie seast.
Arvan, et [sanktsioonid] tuleks kehtestada nii Ukraina piiri äärde vägede toomise tõttu kui ka selle tõttu, et Vene sõjaväeluure ametnikud on õhku lasknud Tšehhi relvalao ja hukkus kaks süütut inimest.
Mul ei ole kahtlust, et EL peaks tugevamalt tegutsema, väga ohtlik on lasta niisugustel asjadel vaikselt pimedusse kaduda, ilma, et neile reageerida.
Tšehhi palub, et EL-i ja NATO riigid saadaksid solidaarsusavaldusena välja Venemaa saatkondades diplomaatide katte all töötavaid luureohvitsere. Kuidas peaks Eesti sellele palvele reageerima?
Selle küsimuse jätaksin puhtalt valitsuse otsustada.
Kaks aastat tagasi rääkis Putin Financial Times'ile – intervjuu lõppes Kremlis kell 1 öösel –, ja rääkis ikka sisemise kirega: liberaalne idee lõpetab lääneriikides domineerimise ja liberaalse idee diktaat lõpeb… Ehk on nendes sõnades võti või üks võtmeid, miks Putin teeb nii nagu ta teeb?
Kindlasti on Putin üks neist riigijuhtidest, kes on maailmas reklaaminud suletud natsionalismi ideed. Neid on ka Läänes, paljudel teemadel isegi Donald Trump. Loomulikult ei taha ma siin kahte meest võrrelda, sest Putin esindab ebademokraatlikku imperialistlikku riiki ja kasutab oma volitusi nii siseriiklikult kui väljaspool agressiivseks tegevuseks. Oluline on see, et nagu külma sõja ajal oli vastuolu turumajandusliku süsteemi ja kommunistliku laagri vahel, nii on praegu loodud poliitilise liberalismi vastane ideoloogia, mida avalikult ja häälekalt reklaamib Putin ise, aga ka näiteks Hiina liidrid.
Siin on loodud uus vaimne rindejoon. Vahel räägitakse, et külma sõja ajal oli ideoloogiline debatt, oli ideoloogiline vastuolu, aga nüüd on lihtsalt igaüks enda eest. Tegelikult see päris nii ei ole. Tänaseks on tekkinud terve hulk riike, põhiliselt autoritaarsed diktatuuririigid, kes räägivad kooris häälekalt liberalismi surmast ja vajadusest leida nende vaatevinklist parim ehk mittedemokraatlik riigijuhtimisvorm, mis kõige kindlamalt tugevdab ka nende enda režiimi.
On see jätk "Primakovi doktriinile", välisminister Jevgeni Primakovi järgi, et Venemaa ei peaks olema läände orienteeritud Euroopa riik, vaid hoopis Euraasia riik, kes vaatab rohkem ida poole?
Jah, kuigi Venemaa tihedatel partnerlussuhtetel Hiinaga on eelkõige poliitiline ja ideoloogiline mõõde. Ent tuleb arvestada, et nende riikide raskuskategooriad on täiesti erinevad. Hiina on nüüd majandushiiglane, kes ei vaja Venemaad kui liitlast. Hiina on ka sõjaliselt piisavalt tugev ja poliitiliselt iseseisev, et neil ei ole vaja liitlast, kellega peaks iga nurga peal konsulteerima.
Muidugi, näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu vaidlustes võivad Hiina ja Venemaa tihtipeale ühtemoodi hääletada, kaitstes just seda illiberaalset maailmakorda. Aga selliseid liidusuhteid nagu NATO riikide vahel, Hiina ja Venemaa vahel kindlasti ei tule.
Hiinlased ei ole kunagi tunnustanud Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimist. Nii et, need suhted ei ole kaugeltki sellised, nagu Venemaa võib-olla tahaks.
Samas, Venemaal on ikkagi terve plejaad inimesi, eriti sõjaväelased ja julgeolekupoliitikaga tegelejad, kes arvestavad, et täna on Hiina sõber, aga homme – arvestades ka Hiina geograafilist asukohta, sõjalist võimsust, rahvaarvu – võib Hiina olla Venemaale väga efektiivne, väga tugev oponent.
Isamaa parlamendifraktsiooni seitse liiget esitasid peaministrile äsja arupärimise, kas välisministri Eva-Maria Liimetsa avaldused, et Eesti peaks Venemaaga sõlmitud piirilepingu ratifitseerimisega edasi liikuma, on tema isiklik initsiatiiv või Kaja Kallase valituse ametlik poliitika. Arupärimisel pole teie ega eelmise välisministri Urmas Reinsalu allkirju. Miks?
Minu positsioon piirilepingu asjus on ju teistsugune. Osalesin praeguse [ratifitseerimata] piirilepingu koostamisel, otsestel läbirääkimistel, kui olin suursaadik Moskvas. Isiklikult pean loomulikult oluliseks, et kunagi õnnestub see lepe ratifitseerida, kuigi on keeruline näha, et Venemaa nõustuks seda tegema lühemas või keskpikas perspektiivis.
Aga ma olen raudselt seda meelt, et Venemaa ja Eesti vahel on vaja mõlemapoolselt kokku lepitud piirijoont, mis on selgelt maha märgitud ja mis tugevdab Eesti julgeolekut.
Mäletan ma õigesti, et olete Isamaa erakonna asutajaliige?
Põhimõtteliselt küll. Olen ühe Isamaa moodustanud erakonna liige, seega ka Isamaa asutajaliige läbi Vabariiklaste Koonderakonna.
Ja ilma igasuguse kampaaniata saite Isamaa nimekirjas viimastel riigikogu valimistel kõige enam hääli – 4806.
Ma ikka tegin kampaaniat ka. (Muigab) Võib-olla ei teinud seda nii efektselt kui mõned teised poliitikud, sest ei pea ennast sisepoliitikas eriti kibedaks käeks.
Aga kampaaniat sai tehtud. Rääkisin põhiliselt kaitsepoliitikast, olin siis juba kaitseminister. Olen alati arvanud, et see on Isamaa poliitika vaieldamatult üks tugevaid alustalasid, mida ei ole ka keegi vaidlustanud.
Ja jaanuari alguses olite usaldusväärsete poliitikute edetabelis ministrite TOP-3-s, peaaegu võrdne Jüri Ratasega, vaid Tanel Kiik selgelt eespool.
(Paus) Selles reitingus tõepoolest nii oli.
Sõnaga, teie, Jüri Luik, võite end Isamaas väga enesekindlalt tunda?
Mul on raske öelda, millistes kategooriates seda mõõta, et kas enesekindlalt või mitteenesekindlalt.
Võin seletada, sest olen kõhklev, kas võin teilt üldse Isamaa kohta midagi küsida või ei.
Küsida võib ikka.
Teisipäeval nõustus ju Isamaa eestseisus nn arutelukultuuri hea tava kehtestamisega, mis võimaldaks avalikult erakonna poliitikat või selle juhtimist kritiseerinud isamaalased parteist välja heita.
Ma ei ole volikogu ega eestseisuse liige ja ei osalenud nende otsuste vastuvõtmisel.
Aga ma ei tahaks sukelduda Isamaa ja Parempoolsete vaidlusesse, mis on ju põhimõtteliselt Isamaa sisevaidlus.
On see teie arvates ikka õige mõte või avaliku kriitika lämmatamine, tsensuur, ainult ühe tõe lubamine? See jätab väljapoole kehva mulje.
Arutelu on minu arvates alati teretulnud. Pean tunnistama, et eriti aktiivselt ma parteisisestes aruteludes ei osale, välja arvatud teemades, mis puudutavad otseselt minu huviala ehk välis- ja kaitsepoliitika, laiemalt julgeolekupoliitika.
Isamaa liikmeühenduse Parempoolsed juhi Kristjan Vanaselja sõnul on Isamaa alati seisnud üksikisiku vabaduste, demokraatia ja sõnavabaduse eest, aga avaliku kriitika eest parteist välja viskamine läheb sellest kõigest lahku. Nii ju tegelikult ongi.
Jällegi, kui hakata seda pikalt-laialt kommenteerima, siis satun mina samasugusesse olukorda, kus..
Riskite, et teid heidetakse Isamaast välja.
(Hakkab naerma) Arvan, et see on ebatõenäoline. (Naerab edasi) See on ebatõenäoline.
Mis puudutab kriitikat, arutelu, siis minu meelest ei ole seda Isamaas kunagi peljatud. Arvan, et Isamaa on selles mõttes üks kõige demokraatlikum erakond Eestis. Võrdleme konteksti mõttes teiste erakondadega ja kujutame ette antud olukorda kasvõi Reformierakonnas, Keskerakonnas, mujal… Seda olukorda ei tasu üle dramatiseerida.
Ja ma usun, et Parempoolsetega ei juhtu [Isamaa] erakonnas samuti mitte midagi.
Kuivõrd te mõistate Parempoolsete muret, et viis protsenti toetust erakonnale ei ole päris see, mis kinnitaks, et Isamaa on igavene?
Loomulikult on see suur probleem. Usun, et Isamaa on igavene, aga samas olen mures, nagu arvatavasti kõik erakonna liikmed. Arvan, et Isamaa sammud paljudel elualadel, kaasa arvatud välis- ja julgeolekupoliitikas, kaitsepoliitikas on olnud sellised, mille üle võib uhke olla ning mis on aidanud tugevdada ka Eesti riiklust ja Eesti ühiskonda.
Ja mõned teised sammud?
Selles mõttes on igal parteil oma sammud. (Muigab) Osasid võib kiita, teisi kritiseerida, eks jäägu see oponentide hooleks.
Kas teil praegu poliitikas igav ei ole?
Ei, ma ei saa nii öelda. Poliitika on ju tegelikult päris põnev.
Pole kahtlust, et sisepoliitika on olemuselt teistsugune kui näiteks välispoliitika või rahvusvaheline tegevus. Aga samas on see põnev omamoodi. Kuna hoolimata pikast poliitilisest karjäärist ei ole ma parlamendi liige väga pikka aega olnud, et mitte öelda, peaaegu üldse mitte, siis on väga sümpaatne näha, kuidas parlament tegutseb.
See pilt, mis jääb parlamendist meediasse, on minu arvates ebaadekvaatne.
Võib-olla ei osata seda parlamendi enda poolt piisavalt selgitada, aga kasvõi need seaduseelnõud, mida me arutame, küsimused, kommentaarid, protseduurilised sammud – see töö on väga tõsine. Teie olete tihe külaline parlamendis ja olete näinud: seal ei ole sugugi ainult poliitiline jagelemine, tegu on täiesti ausate ja sisuliste küsimustega.
Ei ole nõnda, et istute parlamendis opositsioonipingil, käed sügelevad ja ainult väliskomisjoni aseesimehe koht võib lohutust pakkuda?
Mingil viisil ei nimetaks ma komisjoni aseesimehe kohta halvaks, tegu on väga huvitava kohaga.
Nagu öeldud, mulle isiklikult sisepoliitiline kisklemine ei istu. Õnneks ei ole opositsiooniliikmena väliskomisjonis seda ka vaja, sest meie koostöö oma komisjonis toimub laias laastus konsensusega. Aeg-ajalt tuleb ette vaidlusi, aga meil ei ole sellist teravat üksteise jälgimast ja vastastikku vaidlemist, kus sõnad lähevad vahel ka valjemaks, nagu on mitmes teises [parlamendi] komisjonis, kes iga päev tulevad välja mingi seaduseelnõuga ja mõistetavalt tekitavad need siis palju rohkem pingeid.
Kas teid diplomaatiasse või päriselt välissuhtlemisse tagasi ei kisu?
Kõik, mis ma elus olen teinud, on huvitav… Välis- ja kaitsepoliitika on ka parlamendis põnev.
(Paus) Mõtlen praegu, kui kaua peab harjutama ja õppima, et anda selliseid… sõbralikke vastuseid.
(Naeratab) Ma pean sõbralikkust oma kaubamärgiks. (Naerab)
Mulle mõjub masendavalt, kuidas ühiskonnas ka väga prominentsed inimesed kasutavad sõna tihti erakordselt vaheda relvana. Veel imelikum on, et seda naudivad paljud teised, kellele meeldibki, kui poliitik ütleb midagi hästi teravat, solvamise piiri peal. Tihtipeale öeldakse siis, et no vaata, on aus inimene.
Aga mina arvan, et kuna tegu on ühiskonnas käiva debatiga, kus me kõik peame arvestama erinevate inimeste arvamusi ja seisukohti, neist mitte üle sõitma, neid mitte solvama, siis hästi valitud sõna on ka sisepoliitilises debatis suureks abiks.
Toimetaja: Anvar Samost