Kirikujuht: mullused ühiskondlikud pinged võisid mõjutada kiriku mainet

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Meego Remmel Autor/allikas: PEETER LANGOVITS/ PM / SCANPIX

Eelmisel aastal Eesti ühiskonnas lahvatanud pinged ja polariseerumine võis viia ka selleni, et osas inimestes suurenes vastumeelsus kirikute suhtes, ütles Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) asepresident Meego Remmel äsja avaldatud uuringu tulemusi kommenteerides.

"Kindlasti mõjutas möödunud aasta tervikuna - vaadates nii poliitikaelus toimuvat kui ka koroonakriisiga kaasnenut - aasta lõpus tehtud uuringu tulemusi. Me näeme, et jätkuvalt toetatakse seda, et kirik toetaks abivajajaid, aga tõepoolest on kasvamas üks grupp ühiskonnas, kes ütleb, et me ei tahaks, et kirik nii palju sõna võtab näiteks meedias või moraali ja eetikaga seotud küsimustes, samuti sõja jarahu, keskkonna ja sisepoliitika teemadel," rääkis Remmel, kes on endine Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) president.

Tema hinnangul mõjutas küsitluse tulemusi aastavahetusel haripunkti jõudnud ühiskonna polariseeritus. "Ma arvan, et ühiskonna polariseerumine on tekitanud ka teatud gruppides vastuseisu, mis väljendub selles, et 2015. aastal oli neid 14 protsenti, kes arvas, et kirik võiks olla vähem aktiivne sisepoliitikas, siis nüüd on 25. See ei ole väga meeletu, aga siiski märkimisväärne erinevus," tõdes Remmel.

"Ja ma arvan, et kirikul on põhjust siin ka peeglisse vaadata. Ja ma ei räägi kirikust abstraktselt, vaid erinevaid konfessioonidest - kuidas me suhtleme ühiskonna ja avalikkusega, milline kuvand meis tekib. Võib-olla me ei ole osanud rääkida niimoodi, et meis nähakse partnereid ja et me hoolime sama moodi nagu teised ühiskonna grupid, et meil ühiskonnana läheks tervikuna hästi," lisas ta.

Aga kiriku roll on jäänud Eesti ühiskonnas siiski suhteliselt sarnaseks ning inimeste suhtumine ja kuulumine kirikusse ja ka nende huvid kirikuga seonduvalt, rõhutas Remmel. "Eriline on aga see, et koroonaajas on kasvanud üldse inimeste huvi vaimse ja vaimuliku temaatika suhtes. Samuti on näha, et inimesed on huvitatumad kõikide vaimsete praktikate suhtes. See näitab, et inimesed vajavad vaimset tuge ja see ei ole ainult psühholoogiline, vaid ka vaimulikus-spirituaalses mõttes," rääkis ta.

Kommenteerides uuringust selgunud laia toetust eutanaasiale, märkis Remmel, et selle taustaks on sekulaarses läänemaailmas levinud muutus, kus inimesed mõtlevad väga indiviidi-keskselt ning seda ka endast mõeldes: "Et kui minul on valus, siis ma tahaks, et minu kannatusi leevendataks või kui see ei ole võimalik, siis lõpetatakse minu elu. Selliste osakaal kasvab."

"Aga kui vaadata pilti tervikuna, siis on näha, et mida pädevamad on inimesed meditsiini ja inimese elu lõpuga seotud küsimustes, seda ettevaatlikumad nad eutanaasia toetamise," rõhutas aastakümneid meditsiini- ja bioeetika õppejõuna tegutsenud Remmel. "Sageli inimesed ütlevad seda väga pinnapealse emotsiooni, tunde või ettekujutuse pealt, kui nad aga süüvivad sellesse, siis nad võivad näha seda, et see ei ole üleüldse nii kerge otsus."

Remmeli sõnul võivad suhtumist eutanaasiasse olla mõjutanud ka mõned meediasündmused selles vallas - ta tõi näiteks Jane Paberiti teema, kus tegu oli küll assisteeritud suitsiidi mitte eutanaasiaga.

"Aga kuna töötan kaasa ka Eesti bioeetika nõukogus, kus me tegeleme nende teemadega ka laiemalt ja me kirikutena väga toetame seda, et ajal, kui inimesed jäävad oma kannatuste ja valuga üksi, on vaja anda suuremat hoolt palliatiivravile. Et kui inimestel on elu lõpp terendamas, siis nad tunneksid ennast hoolitsetuna, armastatuna ja hoituna ja väärtustatuna," rääkis kirikujuht.

Küsimusele, kas Eesti on endiselt kristlik ühiskond, vastas Remmel jaatavalt: "Ma arvan, et oma baasväärtustelt jah ja võib-olla isegi mitte abstraktselt lihtsalt kristlik, vaid protestantlik."

Remmel tõi esile, et Eesti ühiskonnas väärtustatakse väga paljusid asju, mis on olulised protestantlikus traditsioonis - me oleme vastutustundlikud, väätustame tööd, seda, et igaüks teeb oma osa ära ühiskonna heaks ja tuleb oma eluga toime. "See on kristlik idee, et peab oma eluga toime tulema ja samas aitama neid, kes on jõuetumad ja nõrgemad," märkis ta.

"Aga kindlasti on Eesti ühiskond postkristlik selles mõttes, et otsene side kirikuga on jäänud aastakümnete taha. Ma arvan jätkuvalt, et 50 aastat nõukogude ühiskonna lõikas läbi elulised sidemed," lisas ta.

Tema sõnul kasvas 30 aastat tagasi inimeste huvi kirikute vastu, aga inimesed ei kinnistunud kirikusse, kuna nad ei leidnud oma kohta või ei osanud ka kirikud ise neid õpetada ja juhendada. "Ja kui ma täna suhtlen oma õpilastega, siis näen, et nende vanemad ja vanavanemad ei ole kirikuga seotud ja seepärast peavad need noored ise avastama oma teed elus. Selles mõttes on pigem tegu vaakumruumiga, kus on huvitavad kõik vaimsed praktikad ja inimesed panevad ise omale mosaiikpildi kokku," tõdes Remmel.

Küsimuse kohta avalikkuse toetusele usundiõpetuse andmisele üldhariduskoolis vastas Remmel, et EKN arutas küsimust esmaspäeval peaminister Kaja Kallasega, kust selgus, et valitsusel ja luterliku kiriku moodustatud komisjontegeleb selle teemaga.

"Maailmavaadet arendav ja inimestele usunditest paremat ettekujutust andev kursus võiks tänapäevases globaliseerunud ja väga tihedas omavahelises suhtluses maailmas olla hädavajalik. Näeme ka, et mida haritumad inimesed, seda enam nad peavad seda vajalikuks. Samas ütleb ka tagasiside lastelt, kes õpivad usundilugu ja nende vanematelt, et nende maailm on muutunud terviklikumaks, avatumaks ja tolerantsemaks. Ma usun, et see on Eesti ühiskonnale vajalik ja kirikute nõukogu annab oma panuse sellele kaasa aitamiseks, valmistades ette pädevaid õpetajaid ja aidates koolisüsteemi selleni jõuda," rääkis Remmel.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: