Eelmisel nädalal sai esmase vaktsineerimissüsti alla 10 000 inimese. Nii vähe pole tükk aega vaktsineeritud ja lihtne arvutus näitab, et kui me sama tempoga jätkame, siis me suudame sügise alguseks vaktsineerida veel 100 000 inimest, mida on selgelt liiga vähe. Mida tuleks ette võtta?

Eelmine nädal oli erandlik nädal tulenevalt ka jaanipühade perioodist. Aga ma olen igati nõus, et vaktsineerimise tempo peab taas tõusma. Varasematel nädalatel oleme teinud keskmiselt 30 000 esmast vaktsineerimist. Juuni teine pool on tõesti olnud langevas tempos, tulenevalt ka sellest, et huviliste arv on vähenenud. Aga kindlasti see 10 000 ei saa olla rahuldav number.

Hästi oluline on see, et need inimesed, kes on haiguse talve-kevade jooksul läbi põdenud, tuleksid ennast vaktsineerima kuue kuu möödudes. Meil on suurusjärgus 100 000 inimest, kes on haiguse läbi põdenud, aga vaktsineerimata.

Kindlasti nende lisandumine vaktsineeritute ringi aitab suurendada hõlmatust ja tagada ka endale pikaajalise kaitse.

Teine küsimus on kindlasti teatud mahajäänud piirkondade järele aitamine, eeskätt Ida-Virumaa, kuhu me kolmapäeval koos vaktsineerimise juhi Marek Seeri ja asejuhi Arkadi Popoviga ringreisile suundume, et kohapeal nii haiglajuhtide kui ka kohalike omavalitsustega arutada, millised on täiendavad võimalused seal inimeste aktiivsust suurendada.

Kohtume ka eratervishoiu asutustega, kes piirkonnas vaktsineerimisi teostavad. Ja täpselt niisamuti tuleb vaadata ka Harjumaa, Valgamaa ja mõne muu maakonna omavalitsuste poole, kus see hõlmatus on keskmisest madalam.

Täiendavalt kõigile vaktsineerimata inimestele oleme saatnud järk-järgult teavitusi ka läbi Eesti.ee ja digilahenduste koos informatsiooni ja kutsega ennast vaktsineerima kirja panna.

Kõrvalt vaadates tundub, et taas on käes aeg, kus jämedama otsa peaks enda kätte võtma perearstid. Meil on endiselt väga palju neid inimesi, kes elavad kaugemates piirkondades, kellel on keeruline tulla vaktsineerimiskeskusesse, kes vajavad pikemat seletamist, selgitamist ja see õige inimene nende jaoks on perearst. Millal perearstid uuesti aktiivselt kaasatakse vaktsineerimisprotsessi?

See sõltub mitmest asjaolust. Ühelt poolt loomulikult on oluline vaktsiinitarnete kogus, teiselt poolt loomulikult on ka oluline perearstide, pereõdede enda huvi. Ka täna on aktiivseid perearsti nimistuid, kes vaktsineerimisega tegelevad. Ja kolmas kriteerium, mida peab vaatama, on see, et täna kahjuks tulevad need vaktsiinid jätkuvalt mitme kaupa viaalides. Ehk Pfizer/Biontech kuue kaupa, Moderna ja AstraZeneca kümne kaupa. See raskendab väiksemates kohtades üksikute vaktsineerimiste teostamist, kuna avatud viaal tuleb ju ära kasutada ja selleks on vaja vaktsineerima vähemalt kuut või kümmet inimest.

Selles vaates on vaktsineerimiskeskused olnud lihtsamad, kuna seal inimeste hulk on suurem ja vaktsiinikao risk on väiksem.

Eks need küsimused tuleb meil vaktsineerimise töörühmas läbi rääkida, kuhu on ka perearstide esindajad olnud algusest peale kaasatud. Ja kindlasti olen nõus, et suurema hõlmatuse saamiseks ongi oluline nii-öelda jõuda iga inimeseni just kõige õigema lüli kaudu - kellele sobib vaktsineerimiskeskus, kellele sobib just otsekontakt ja rahulikum mõttevahetus oma perearsti-pereõega.

Ida-Virumaal on üle 80-aastastest inimestest vaktsineeritud 34 protsenti. Kas see tähendab, et sügisel täituvad meie haiglad taas surevate vanemate inimestega ja just väga paljud neist on Ida-Viru maakonnast?

Me näeme seda, et mitmes maakonnas, kus on vaktsineerimise hõlmatus madalam, on tegelikult läbipõdemise tase ehk antikehadega inimeste osakaal ühiskonnas suurem. Ida-Virumaa on selgelt selline maakond, kus on päris palju inimesi, kes on haiguse talvel ja kevadel läbi põdenud ja kelle puhul on väga oluline, et nad ka kuue kuu möödudes, suve jooksul või sügise alguses, tuleksid ennast vaktsineerima, et tagada pikaajalisem kaitse.

See on kindlasti üks liin, mida tuleb üle Eesti järgida, aga eeskätt nendes piirkondades, kus on rohkem läbi põdenud inimesi, just selleks, et uue viirushooaja tekkides ei oleks ohtu, et on suur osa haavatavamast ühiskonna grupist vajaliku kaitseta.

Ida-Virumaa puhul kõik need küsimused tuleb eraldi ja omavalitsusjuhtidega, haiglajuhtidega läbi rääkida ja meie kolmepäevane visiit on üks samm sellest pikemast plaanist.

Möödunud pühapäeval Tallinna-Narva maanteel sõites oli näha palju Vene numbrimärkidega autosid, kus sees olevad inimesed käisid ilmselt nädalavahetusel Tallinnas. Mis ikkagi segab neid inimesi piiril kohustuslikus korras testida? Me teame ju eelmise nädala ülevaatest, et absoluutne enamus Eestisse sisse toodud koroonajuhtumitest on pärit Vene Föderatsioonist.

Me oleme tellinud vajaliku juriidilise analüüsi, mille justiitsministeerium peab tooma neljapäeval valitsuskabineti ette, et milline on Eesti õiguslik võimalus piiridel välismaalt saabujatelt negatiivset testi nõuda ja see puudutab kõiki riike, mille puhul Eesti riik epidemioloogilisest olukorrast tulenevalt seda vajalikuks peab.

Selline võimalus, nõuda negatiivset testi või piiril testimist, peaks kindlasti riigil olema selleks, et nakkusohutust tagada, seni on see takerdunud õiguslike vaidluste taha. Meie palve justiitsministeeriumile on vajalikud õiguslikud ettepanekud teha, et edaspidi see probleem ära lahendada.

Kas me saame rääkida ka mingitest tähtaegadest, kui see asi on juriidilisest küljest läbi hekseldatud ja see kord kehtima hakkab?

Seda saame öelda pärast seda, kui justiitsministeerium on vastava analüüsi esitanud. Kui küsimus on nende hinnangul pelgalt valitsuse, ministeeriumi või terviseameti tasandil otsustatav, siis on see loomulikult lihtsam ja kiirem protsess. Kui see eeldab seaduste muutmist, mis on olnud ka varasem väide, siis see eeldab parlamendipoolset menetlust ja otsust ning sellisel juhul me räägime pigem kolmandaks laineks valmistumisest ehk sügisel kiiresti eelnõu menetlemisest, et enne viiruse perioodi tõsisemat aega oleks Eesti riigil selline juriidiline võimalus loodud. Aga selle kohta oskame anda rohkem ja täpsemaid vastuseid tõenäoliselt neljapäeval, kui justiitsministeerium on vastava analüüsi valitsusele esitanud.

Kelle initsiatiivil sündis valitsuses otsus, et lubame riiki sisse Vene turistid, kellel on ükskõik milline vaktsineerimispaber ette näidata?

Me oleme algusest peale aktsepteerinud kõigi erinevate vaktsiinidega vaktsineerimisi sõltuvalt sellest, kas lähteriik on seda vaktsiini tunnustanud. Ja see ei ole mitte Covid-19 spetsiifiline küsimus, see on ka laiem. Alati on vaktsiine, millel ei ole Euroopa Liidus müügiluba, millel ei ole USA-s müügiluba. AstraZeneca vaktsiin on selline, millel on Euroopa Liidu müügiluba, aga pole näiteks Ameerika Ühendriikide müügiluba.

Samamoodi on vaktsiine maailmas aktiivselt kasutusel, millel ei ole kummagi müügiluba, nii Hiinas, Venemaal kui mujal riikides. Meie lähtekoht oli, et pole põhjust võtta niivõrd jäika positsiooni, et kõik väljaspool Euroopa Liitu müügiluba omavad vaktsiinid oleksid kuidagimoodi sobimatud.

Küsimus ja murekoht on kõigi selliste vaktsiinitõendite õigsuse kontrollis, mis välismaalt tulles esitatakse, aga see ei puuduta sugugi mitte seda, mis vaktsiiniga on vaktsineerimine tehtud, kuna ebaausaid tõendeid või võltsinguid saab esitada mistahes vaktsiini kohta.

Nii et tegelikult oleks kõige lihtsam lahendus, et kolmandatest riikidest, kus on kõrge nakatumise tase, sisse tulevad inimesed läbivad ka testimise?

Oluline on riigile luua see õiguslik mehhanism ja võimalus, et kui on tegemist kõrgema nakatumisega riigiga, siis me saaksime negatiivset testi nõuda. Eraldi küsimus on see, kas me räägime negatiivse testi nõudmisest nendelt inimestelt, kes on vaktsineerimata ja läbi põdemata või me räägime kõigist. Kindlasti kriitilisem on testida neid inimesi, kes ei ole haigust läbi põdenud ega kahe doosiga vaktsineeritud, kelle puhul me teame, et see nakatumise risk ja nakkuse edasikandmise risk on oluliselt kõrgem.

Räägime veel ettevalmistustest sügiseseks viiruse hooajaks. Osa õpetajaid Eestis on endiselt vaktsineerimata. Kas Eesti riigil võiks olla mingi nimekiri avaliku sektori töötajatest, kes on eesliini töötajad, kes peaksid olema kohustuslikus korras vaktsineeritud?

Praegu on lähtutud printsiibist, et terviseteenuste osutamine ja saamine on vabatahtlik. Aga loomulikult on tegevusvaldkondi, kus on tööandjal õigus vaktsineerimist oma töötajalt nõuda.

Kui räägime haridusvaldkonnast, siis siin tõenäoliselt sellise lauskohustuse kehtestamine ei ole nii põhjendatud, kuna tegemist ei ole üldiselt nende riskirühma kuuluvate inimestega, nagu näiteks haigla kontekstis, kus tegemist võib olla mitmete krooniliste haigustega inimestega.

Vaktsineerimise kohustuse küsimus jääb tööandja hinnata, aga argumendid peavad olema väga kaalukad ja selged, mida kindlasti on lihtsam ja arusaadavam argumenteerida tervise valdkonnas, sotsiaalvaldkonnas kui muudel elualadel.

Kas Eestis valmib ka analüüs möödunud talve koroonalainest, mis selgitaks, mida me sellest õppisime, mida tuleks teha kindlasti teistmoodi, mida tuleks teha samamoodi?

Me neljapäeval arutame valitsuses praeguse plaani kohaselt olulisemat tagasisidet koroonaviiruse teisest lainest. Täiendavalt on terviseamet teinud põhjalikuma analüüsi selle kohta, mis nende hinnangul on olnud hästi või halvasti. Loomulikult kõik ministeeriumid oma valitsemisala sees vaatavad tagasi ja hindavad tehtud otsuseid ja valikuid, aga ka seda, kuidas tulevasteks kriisideks paremini valmis olla.

Eesti riik on võrreldes enamiku Euroopa riikidega olnud teises koroonalaines piiravate meetmete rakendamisel väga liberaalne. Kas teie hinnangul reageerisid riigid sel talvel piirangute kehtestamisega üle?

Ma arvan, et teises laines oli Eesti riigi reaktsioon adekvaatne. Pigem oli hetki, kus oleks tulnud neid piiranguid kehtestada isegi kiiremini, näiteks perioodil, kus koroonaviiruse Briti tüvi hakkas Eestis kiiremini levima ja ka reoveeuuringud näitasid viiruse tõusu. Võib öelda, et talvel olid meie reaktsioonid võrreldes esimese lainega oluliselt mõõdukamad ja kohati oleks tulnud reageerida isegi kiiremini. See kiiremini reageerimine ei tähenda seda, et piirangud ise oleksid pidanud karmimad olema, aga et nende kehtestamise ajaline hetk jäi suhteliselt viimasele minutile.

70 protsenti Eesti täiskasvanud elanikkonnast omab koroonaviiruse vastu antikehasid. Kas see tähendab, et sügisel saabuv kolmas laine hakkab välja nägema sarnane olukorraga Suurbritannias, kus nakatumine läheb üles, aga haiglasse satub väga väike hulk inimesi?

Eesti keskendub sellele, et eeskätt oleks kaitstud riskirühmad, mistõttu alustasime vaktsineerimist tervishoiusüsteemist hooldekodudest, eakatest ja siis liikusime järk-järgult noorematesse vanuserühmadesse. Vaadates ka praegu mitte ainult Suurbritannia kogemust, aga ka teiste Euroopa Liidu riikide andmeid, siis on näha, et isegi samaväärse vaktsineerimise taseme juures on oluliselt vähem haiglaravi juhtumeid ja surmajuhtumeid just neis riikides, kus on kõrgemad eakate hõlmatused ja madalam vaktsineerimise tase noorte seas võrreldes riikidega, kus vaktsineerimise hõlmatus on ühetaoline vanemate ja nooremate hulgas.

Meil on andmed, et vaktsineerimisel tuleb eelistada neid sihtrühmi, kes on suuremas haiglaravi ohus. Ja need riigid on ka edukamalt selle viiruse ohjamisega toime tulnud. Kui nüüd küsida, kas kolmas laine tuleb nii-öelda nakatumise numbritelt võrreldav teise lainega, siis pigem ma seda ei arva.

Me teame, et haiguse vastu vaktsineeritud inimesed võivad vähemal määral küll nakatuda, aga see risk, et nad edasi nakatavad, on oluliselt mõõdukam. Ja ka nende enda haiguse periood on lühem ehk suure tõenäosusega nakatumise numbrite rekord jääb teise laine perioodi, kus meil oli nädalaid, kus näiteks lisandus üle 10 000 nakatunu nädalase perioodi jooksul. Sellist aega praeguste prognooside kohaselt tagasi ei tule. Aga loomulikult me peame olema valmis selleks, et tulevad uued viirustüved, et nakkuse risk ja võime võib olla taas erinev ning seetõttu on ka oluline, et riigil oleks piisavalt enda vaktsiinivaru erinevate lepingutega tagatud 2022. ja 2023. aastaks revaktsineerimiseks olemas.

Kas möödunud talvel oli ka selliseid piiranguid, mis tagantjärgi vaadates oleksid võinud jääda olemata, näiteks mis puudutab maskide kandmist ja kasutamist?

Kui me vaatame Eestis kehtestatud viiruse leviku piiranguid, siis need on olnud mõnevõrra mõõdukamad ja leebemad kui enamikes Euroopa riikides. Aga me oleme saavutanud vajaliku tulemuse, kuna need on olnud ühiskonnale arusaadavad ja nendest on inimesed ja ettevõtjad üldjuhul kinni pidanud. Maski kandmise traditsioon Eestis on võrdlemisi uus. Meil ei ole sellist harjumust, pole ka ilmselt piisavalt olnud inimestel aega kõiki plusse ja miinuseid vaagida ja endale sellist heas mõttes rutiini tekitada, et kuidas käib maski vahetamine, äravõtmine, kui tihti seda tuleb teha. Kindlasti siin on veel arenguruumi järgmisteks võimalikeks uuteks pandeemiaks valmistumisel. Aga printsiibis see, et me maski kandmise nõude sisse viisime ja elanikkond sai ka sellega esmase, tõsisema harjumuse või perioodi, kus seda avalikes siseruumides nõuti, oli siiski mõistlik. Maski kandmise juures oli õige, et me ei teinud seda kohustuslikuks välitingimustes. Küll aga siseruumides, rääkimata siis hooldekodudest, haiglatest, on maski kandmine kõrgema viiruse leviku perioodil põhjendatud.

Venemaal on kehtestamisel kord, kus inimene kohvikusse minnes peab näitama koroonasertifikaati. Kas valitsus juriidilise poole pealt on valmis, et kui meil on vaja sügisel teha võib-olla mingeid samasuguseid samme, et ujulasse lubatakse ainult vaktsineeritud inimesed või inimesed, kes on teinud endale testi, et me saame neid asju kiiresti kehtestada ja ka ellu viia?

Kõigi selliste reeglite puhul, valitsuse korralduste puhul, on nende esmaseks eelduseks, et need peavad olema epidemioloogiliselt põhjendatud. Kui me näeme, et Eestis vaktsineeritute tase on kõrge ja nakkuse leviku risk on madal, siis sarnaseid meetmeid rakendada ei ole põhjendatud ja mõistlik. Aga kui me näeme, et on näiteks tulnud uus viirusetüvi, mis kiiresti levib ja meil on probleeme elanikkonna vaktsineeritusega hõlmatusega, mis tähendab, et suur osa elanikkonnast on riskis, siis on loomulikult võimalik, et meil tuleb sarnaselt suurürituste korraldusele vaadata ka laiemalt, et kuidas tagada näiteks restoranides, avalikel üritustel nakkusohutus ja inimesed peavad seda tõestama kas negatiivse viirustesti, haiguse läbipõdemise tõendi või vaktsineerimise tõendiga.

Praegu võib öelda, et plaan on siiski see, et elanikkonna vaktsineeritusega hõlmatus oleks piisavalt kõrge, et meil oleks kõigil võimalik ühiskonnaelust osa saada, seda avatuna hoida ilma täiendavate testimiste või muude selliste ebamugavusteta, aga valmis peab olema erinevateks stsenaariumiteks.