Indrek Laulu saadetud pikk ja põhjalik kiri parlamendiliikmetele on sümpaatne. Arvestades tema tausta ja kogemusi oleks ta täiesti arvestatav alternatiivne presidendikandidaat Eestile. Et mitte ära sõnuda ja öelda: võimalik must ratsu, erakondade-ülene kompromisskandidaat. Samal ajal tuleb tunnistada, et ise pole ta ennast kandidaadi kandidaadi staatusesse upitanud, vaid toob välja oma selge nägemuse presidendi rollist.

See saigi minu arvates Tarmo Soomerele saatuslikuks, et me ei kuulnud suurt midagi tema enda ilmavaate ja visiooni kohta. Ta varjus alati standardvastuse viigilehe taha, et president ei tohi aktiivselt oma seisukohta peale suruda. Soomere välis- ja kaitsepoliitiline vaade oli seejuures tagasihoidlik, et mitte öelda nõrk. Selles polnud lendu ega ambitsioonikust.

Aga Eesti ei saa tagasihoidlikult paigal tammuda. Meil on vaja Kadriorus ärksat vaimu , vaistu ja majanduse tundmist, et aidata Eesti kriisist välja vedada. Miks ei võiks just võimalik president ise siin aktiivset rolli haarata? Tal on niikuinii kõigest sümboolne roll põhiseaduse valvurina. 

Parlament ja eesti rahvas tahavad teada, mida võimalik kandidaat päriselt asjadest arvab, kas tal on oma konkreetne sõna ja visioon. Isegi, kui see sinu omaga alati ei ühti. Ta pole ju veel presidendikandidaatki, et peaks seda varjama, kuni pole tema toetuseks allkirju paberil. 

Siiani on kõigi parlamendi lauale pandud nimede juures just see aspekt puudu olnud, et me ei tea, milline oleks võimaliku kandidaadi visioon. Laul näitab oma kirjas väga selget visiooni, mis minu arvates oleks Eestile kasulik. Ta pühenduks tugevalt välissuhtlusele, teaduse, innovatsiooni ja ekspordi arendamisele, mis aitaks kasvatada majandust ja seeläbi parandada inimeste elujärge läbi suurema lisandväärtuse loomise. Igati sümpaatne ja toetustväärt lähenemine.

Indrek Laul on mees, kes ei karda oma arvamust välja öelda ja omab selget silmavaadet, aga ka julgust seda selgelt sõnastada väärib vaagimist. Omades samal ajal ka nooruslikku särtsu ja sisemist väge, mis mõjuks Eestile turgutavalt poliitika stagneerumise vastu. 

Estonia klaverite tootja ja kogu maailma eksportijana on tal ka oma isiklik võimas rahvusvaheline kogemus ja saavutused ette näidata, mitte ainult sõnad. Temas on selgelt tunda isa, muusikaakadeemia rektori ja dirigendi Venno Laulu väärikust ja rühti, et sellel kohal auga seista ja seejuures ka vastutada.

Me ei tea veel kõiki tema tugevusi ja nõrkusi, tema vaateid sisepoliitika, inimeste toimetuleku, perede, tervise ja hariduse vallas, aga alustuseks on ühe konkreetse visiooni ära kuulamine väga värskendav. Eriti olukorras, kus presidendivalimiste saaga on poliitilise kokkuleppimatuse tõttu sisuliselt tupikusse jooksnud ja kandidaati pole. Laulu kandidatuuri tasuks minu arvates kaaluda küll.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt: Laulul puudub isiklik Facebooki-konto, aga see on antud juhul võib-olla isegi plussiks. Ta ei ole mõjutatud sotsiaalmeedias kihavast kirgede tormist, vaid mõtleb kaine peaga ise.