Toomas Sildam: presidendi valib neli, mitte kaks erakonda

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jüri Ratas ja Kaja Kallas võidupüha paraadil. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Riigipea kandidaadi otsingud on jõudnud tagasi algpunkti. Teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, kelle nime andis parlamendierakondadele kaaluda riigikogu esimees Jüri Ratas, jäi poliitikute piisava toetuseta. Mis edasi saab, küsib ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Lähtugem sellest, et erakonnad mõtlevadki seda, mida ütlevad: nad tahavad tõesti juba parlamendis valida Eestile uue presidendi ja keegi neist ei mängi male asemel kabet. Siis on olukord väga lihtne. Kuna EKRE näeb järgmise riigipeana Henn Põlluaasa, kes kohalike valimiste eel sõidab endanimelise bussiga mööda Eestit, hakkavad 30. augustil riigikogus otsustama presidendi üle 82 parlamendiliiget. Nii palju on hääli Reformi- ja Keskerakonnal koos Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega.

Presidendi valimiseks on vaja seal vähemalt 68 häält. Parlamendimatemaatika on lihtne: uue riigipea saab riigikogus valida siis, kui tema poolt hääletavad Reformi- ja Keskerakond, pluss Isamaa või sotsiaaldemokraadid. Tegelikkuses, kus keegi on näiteks haige või tunneb kandidaadi suhtes isiklikku antipaatiat, eeldab presidendi valimine parlamendis kõigi nende nelja erakonna toetatud favoriiti, kelle poolt hääletaksid nii võimuliidu kui ka opositsiooni inimesed, EKRE välja arvatud.

Siinkohal saab muidugi teha täpsustuse, et sotsiaaldemokraadid võivad alguses avalikkuse ees jääda leigelt äraootavale seisukohale, sest on seni kinnitanud, et toetavad praeguse riigipea Kersti Kaljulaidi tagasivalimist. Kui aga on näha, et Reformi- ja Keskerakond koos Isamaaga asuvad kedagi ühemõtteliselt ja sõnaselgelt toetama, siis ilmselt ei taha ka sotsiaaldemokraadid olla need, kes presidendi valimise kummuli keeravad.

Päris kandidaadini jõuavad poliitikud siis, kui nelja erakonna juhid otsivad teda üheskoos. See ei saa olla Kesk- või Reformierakonna esimehe soolo, et näete, siin on tore inimene, võtke või jätke. See ei saa olla ka nende kahe suurema partei juhtide üleolev pakkumine väiksematele partneritele, et meie otsustasime ja teie tulge meiega kaasa. See saab olla nelja erakonna läbiarutatud ja vajadusel läbivaieldud otsus.

Niisugune erakondade ülene kokkulepe on ka eeldus, et tõsiseltvõetav kandidaat nõustub üldse presidendikandidaat olema. Keegi ei taha lasta end kummitoas niisama solgutada, et siis kuulda hinnangut: teil pole piisavat toetust. Akadeemik Soomerega toimunu ei unune niipea.

Maailmarändur, ettevõtja ja ühiskonna mõtestaja Tiit Pruuli andis tänavu märtsis vastuse ka küsimusele, millist presidenti Eesti vajaks. See juhtus siis, kui Pruuli vastas ERR-i intervjuus, et milline on Eesti nägu 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist: "Üks närviline grimass on muidu talumehelikult rõõmsasse näkku viimasel ajal tulnud. Põsk tõmbleb aegajalt..."

Vaat nii. Eesti president ei tohi olla üleolev ja enesekeskne. Ta peab olema enesekindel, kes oskab seletada Eestit maailmale ja maailma Eestile ning suudab võimalikult paljusid meie inimesi siduda, olla neile – ka oma varasema töö läbi – arusaadav riigipea. Aga on objektiivselt võimatu, ei ta oleks meie kõigi president, nagu tõdes Tiit Pruuli. Seda ei suudaks keegi.

Koalitsiooni ja suure osa opositsiooni tegelik, mitte näiline toetus presidendi kandidaadile annab talle riigipeaks valimise järel toetuspunkti, kust usaldust edasi kasvatada. Neljal parlamendierakonnal, kui kõik toimetavad oma sõnade järgi, on veel aega see ühiselt toetatud kandidaat leida. Tõsi, aega on vähe.

Kuid veel kord, presidendi valib riigikogus neli, mitte kaks erakonda. Ent neil kahel, Reformi- ja Keskerakonnal, lasub vastutus ja kohustus teised kaks otsustama tuua.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: