"Pealtnägija": maksuameti kassi-hiire mäng allveesmugeldajaga

Foto: EMTA/ERR

Maksu- ja tolliameti uurijad ajasid koos piirivalvega aastaid taga üle Narva jõe ja Peipsi järve salasigarette toonud Viktor Netšajevit. Nutikat ja mobiilset Netšajevit oli ülimalt keeruline tabada.

17. novembri öö aastal 2018. Narva jõe kaldal hargneb stseen nagu põnevusfilmis. Piirivalve märkab jõeäärses suvilakooperatiivis kell kolm öösel kahtlast liikumist. Piirkonda skaneeritakse termokaameratega ja ekraanile jääb kahtlane kuju. Salapärase tegelase jälgi ajavad nii piirivalvurid, tollitöötajad kui ka jäljekoerad, kuid isik haihtub nagu kummitus.

Siiski leiavad jälitajad suvilate vahelt harujõe äärest iseehitatud ujuki, mustad ujumislestad ja 27 kasti salasigarette.

Pealtnägijas anonüümselt esinenud maksu- ja tolliameti uurija sõnul oli tegemist nii-öelda juhuavastusega. "Ilmselt see koht tundus neile piisavalt ohutu ja ilmselt on see seotud ka logistikaga, kuna sigaretid on vaja toimetada piiriäärsesse tsooni Venemaa poole pealt," lausus ta.

Maksu- ja tolliameti (EMTA) uurimisosakonna juhataja Rain Kuus ütles, et piirivalve ja EMTA uurijad avastasid Tõrva jõel 27 kasti kilesse pakitud sigarette, mis olid nailonnööriga kinni seotud ja sigaretikastide kõrval olid mustad ujumislestad ja paarikümne meetri kaugusel üks ujuk. "Siis oli pilt enam-vähem selge, et milliseid jälgi ja kust neid ajama hakata," lausus Kuus.

"Tegelikult oli meil alguses menetlusgrupiga juba arusaam, et me otsime kedagi, kellel on allveespordikirg," nentis Viru ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Anneli Pärt.

Toimunu käekiri viitas tegelasele, kellega jälitajad ja prokuratuur olid varemgi kokku puutunud. Nimelt sattus 10 aastat tagasi ametnike radarile Viktor Netšajev.

"Netšajeviga saime tuttavaks 2011, tõkestades esmakordselt tema tegevust, üle jõe Venemaalt salasigarettide vedu Eestisse, kus ta toimetas täiesti üksi, finantseeris oma äri, ujus üksi, sidus köiega Venemaal suitsukastid oma keha külge, kasutas ujukeid, et jõevooluga võidelda. Selle kümne aastaga me oleme koos arenenud," rääkis Kuus.

Tallinnast pärit täna 38-aastane Netšajev on töötanud ametlikult ehitusel ja teinud äri, aga – mis antud loos mängib olulist rolli – harrastas vabal ajal allveekalapüüki ja osales isegi võistlustel.

"Allveeujumine oli tema kirg, ta oli harrastanud seda pikka aega nii oma sõprade kui pereliikmetega ja ühel hetkel ilmselt otsustas, et paneb selle hobi ka endale tulu tooma," lausus Pärt.

Esimest korda jäi Netšajev salaveoga vahele kümme aastat tagasi, aga kuna kogus oli väike, lõpetati kriminaalasi avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kaks aastat hiljem jäi Netšajev jõel teist korda vahele juba 140 000 salasigaretiga, mille eest maksis 432 eurot trahvi ning sai tingimisi karistuse üheaastase katseajaga.

Vahepealsed aastad oli mees radarilt kadunud, kuni Tõrva jõe ääres leiti lestad, ujuk ja 270 000 salasigaretti. Uurijad võisid küll algusest peale Netšajevit kahtlustada, aga tõendamine oli iseasi.

"Taolised grupid kasutavad igasugust konspiratsiooni ja vastumeetmeid, et neid oleks raskem kätte saada. Probleemiks on see, et kui me saame inimese kätte, siis tavaliselt kaupa enam ei ole või siis saame kauba kätte, aga inimesi ei ole," nentis EMTA uurija.

Leidlik ja liikuv tagaaetav

"Selle kriminaalmenetluse muutis keeruliseks asjaolu, et meie põhitegelane oli väga mobiilne ja ettevõtlik inimene. Ta tegutses Narva jõe suudmest kuni Vasknarvani, kus jõgi on piisavalt kitsas selleks, et oleks mugav ujuda kaubaga. Edasi ta tegutses Lämmijärve kõige kitsamas kohas ja kuni Värska lahe territooriumuni välja ja tema tegevus oli suhteliselt kaootiline, ettearvamatu, nii et see oli väljakutse nii menetlejatele kui ka prokuratuurile," rääkis Pärt.

Salasigarette transporditi üle Narva jõe, Peipsi järve ja Lämmijärve, see kõik oli võimalik tänu Netšajevi taustale. Nimelt on mees hea ujuja, sukeldumisklubi liige ning lisaks ka väga heas füüsilises vormis. Nii ei olnudki mingi probleem ujuda kas paarsada meetrit üle Narva jõe või 12 kilomeetrit edasi-tagasi ning samal ajal tõmmata enda taga sigarette täis kaste.

Äri matemaatika on lihtne. Venemaal on sigaretid Eestiga võrreldes mitu korda odavamad. Seal maksab pakk sigarette alla euro, siin umbes 4.50. Kui idapiiri taga ametlikult ostetud kaup siia toimetada ja see umbes 2,5 euro eest maha müüa, on kasum märkimisväärne – 27 kasti puhul on see 8000 eurot.

Karistused on aga võrdlemisi leebed. Piirivalve ja toll on aastaid lokanud smugeldamist maismaal piiranud, mistõttu valiti veetee, täpsemini veealune tee. Sissejuhatuseks tuli leida sobiv koht.

"Kõigepealt tehakse maastikuluuret, vaadatakse, et ei oleks mingeid tehnilisi seadmeid, mida ei peaks olema, sest piirivalve teostab ju ööpäevaringselt kontrolli, turvab meie riigipiiri. Kui neile tundub see koht ohutu, siis nad tegutsevadki, aga see ei toimu samal päeval tavaliselt," lausus EMTA uurija.

"Tal pidi olema juurdepääsutee kohta, kuhu viia ujukitehnika ja kust kaup ära toimetada. Samamoodi enamasti taganemisteed võimaliku vahelejäämise puhuks," ütles Kuus.

EMTA uurija sõnul on ettevalmistus on pikk protsess, selles osaleb palju inimesi ja see nõuab valvepostide väljapanemist. "Nende valvepostide ülesanne on hoiatada, kui on mingi oht piirivalve või tollikontrolli näol," lausus ta.

Tagantjärele on teada, et vette ja sealt välja ei mindud kunagi samast kohast, et hajutada jälgi. Omaette peavalu oli sukeldumisvahendite vedamine varjatult, smugeldajad passisid mõnikord päevade kaupa metsas, oodates sobivat hetke, mõtlesid välja legende ja leppisid kokku alibisid juhuks, kui võimud peaksid neid küsitlema. Nad liikusid küll nagu kummitused, kuid jäid siiski ka kaamerapildile.

Netšajev ei teadnud, et maksu- ja tolliametnikud on tema jälgedel ning nii jäi ta koos kaaslasega 2020. aasta jaanuaris Mehikoormas kaamerasse.

Kaadritelt on näha, kuidas esmalt kontrollitakse, et õhk oleks puhas. Viktor ujus Venemaale ja tagasi, mis võttis kokku ligi neli tundi aega, kaaslane ootas samal ajal kaldal. Seejärel tassiti sigaretipakid öösel põõsastesse varju ning magati eemal autos. Hommikul laaditi auto suitse täis ning sõideti neid Tallinna maha müüma.

Tehnika arenes ajaga

Nutikaid leidureid on Narva jõel kohatud siiski varemgi, kuid kõige tähelepanuväärsem on kogu loo juures siiski allveetegevus.

"Aastakümnete jooksul on ju nähtud üht-teistpidi veepiiri ületamist, on see siis olnud piiritusetoru või needsamad erineval viisil suitsude ületõmbamised või üleujumised. Muidugi on see üllatav, et aastal 2020 nähakse sellise tehnikaga sellist vaeva, et neid sigaretikaste tuua. See muidugi näitab, et lihtsamad variandid on piisavalt tõkestatud või piisavalt rasked ja vahelejäämisvõimalus suur," rääkis Kuus.

Need seadeldised, mis pidid aitama kas pikka vahemaad kergemini läbida või näiteks vooluga võidelda, ehitas Netšajev ise. Kokku oli neid rohkem kui 10 ning sinna hulka kuulusid sellised lihtsamad agregaadid, mis kasutasid töötamiseks autoakusid või ka väiksema allveelaeva mõõtu ujuk, kuhu tuli siis sisse ronida.

"Kui neid kõiki vaadata, siis oli hästi näha, et iga järgnev ujuk oli juba täiustatud ja paremini kohandatud kuriteo toimepanemiseks," nentis Pärt.

Tagantjärele on tuvastatud Netšajevi tehnika areng. Kui alguses sidus ta sigaretikaste keha külge ja ujus kalipso ning akvalangiga, siis edasi tulid kanalisatsioonitorudest ujukid, millel olid küljes raskused ja külge aretatud akutoitel sõukruvid, mis aitasid jõevoolus ja veepinna all lasti enda järel vedada.

Mitme põlvkonna evolutsiooni tipp oli raudkirstu meenutav seadeldis, mis on omamoodi miniallveelaev, kus võis külmal ajal ka ise sees olla.

"Need konstruktsioonid vajavad spetsiifilisi teadmisi. Ma arvan, et tavainimene ei ole suuteline sellist ujukit kokku panna, et siis oleks vaja mingeid spetsiifilisi teadmisi just ja katsetusi selleks, et see ujuk tööle panna," ütles EMTA uurija.

"Tegemist ei olnud tema elu või tervise jaoks kohandatud masinatega, vaid need hõlbustasid lihtsalt suurema koguse sigarettide üle toomist. Viimastel ujukitel olid juba rattad all, mis olid tehtud selleks, et mitte ainult mugavalt ujuda sigarettidega, vaid et siis, kui juba kaup kaldal on, kiiresti rataste abil ujuk sigarettidega kusagile varjulisse kohta toimetada ja jääda võimalikult märkamatuks ka piirivalvele," lausus Pärt.

Lisaks tehnilisele nutikusele võib Netšajevit nimetada omamoodi allveetšempioniks, sest algul ujus ta ühe otsa Venemaale ja siis koos kaubaga tagasi. Pikimad distantsid olid 10 kilomeetrit Peipsi põhjatipus ja 12 kilomeetrit Kagu-Eestis Lämmijärvel. Kõike seda tegi mees aga alati sukeldumisvarustusega, sest ka tema leiutatud allveelaev oli siiski seest märg.

Näiteks Lämmijärve ületamiseks kulus neli tundi, mis lisaks toimus talvel, pimedas ja vahepeal isegi jää all, kus amfiibsmugeldaja hoidis kurssi GPS-i abil. Kui vee all toimetas Netšajev teadaolevalt üksi, siis kaldal oli tal omajagu abimehi.

Grupitegevuse muudab märkimisväärseks organiseeritus. Kogu tegevus ja vastutusvaldkonnad olid väga kindlalt ära jagatud ning ka sigarettide ladustamine ja laialijagamine toimusid väga konkreetsete reeglite järgi.  

"Süües kasvab isu. Üks asi on see, et kogused suurenesid. Loomulikult, kui sa laiendad oma tegevusi, siis on vaja ka inimesi, loomulikult konspiratsioonireeglid, loomulikult on ta alati õppinud ka meie menetlustest ja püüdnud olla konspireeritum, kavalam," rääkis Kuus.

"Ta ei kaasanud kõikides juhtumites ühtesid ja samu inimesi, tegemist oli ajas muutuva grupiga, kus põhitegelaseks oli tema ise ja sõltuvalt ajast ja kohast valis ta sobivad inimesed aitama," lausus Pärt.  

"Viimases otsas oli tegemist ikkagi tellimustööde täitmisega – et võtta endalt maha realiseerimise mured ja kõik muu, siis kogus tellimused kokku ja toimetas sigaretid üle nii jõe kui ka järve Eestisse, korraldas need läbi oma kuritegeliku grupeeringu inimeste tellijateni," ütles Kuus.

"Kasutati ühekordseid teematelefone, enda telefonid jäeti alati koju. Kasutati alati arvukalt rendiautosid, nende jälitamine oli ikka väga raske," märkis Pärt.  

Kassi-hiire mäng kestis ligi kaks aastat. Korra Narvas õnnestus piirivalvel kalipsos Netšajev tabada, aga ilma salakaubata. Mees oli aru saanud, et on võimuorganid passivad teda ning jättis sigaretid Vene poolele maha. Siis sai ta karistada ebaseadusliku piiriületamise eest.

Teine kord leiti Mehikoormas maa sisse kaevatud 40 000 sigaretti, mille smugeldajad hülgasid, sest need oli läbi vettinud. Aja jooksul saadi metsapeidikutest veel sigarette kätte, kuid tagantjärele on teada, et see smugeldajaid suurt ei pidurdanud.

"Mida suuremad on kaotused, seda suurem on ka vajadus need tasa teha ja jätkata oma tegevust," ütles Pärt.

Olen ka nii aru saanud, et üks moment Netšajevi tegevuses oli ka mänguline pool. Loomulikult suurim motivaator ja mootor oli omakasu ehk raha, aga üks moment oli ka mänguline pool," lausus Kuus.

Kohvi ja saiakeste lembus osutus saatuslikuks

Pärdi sõnul hakkas Netšajev lõpuks kiirustama. "Meie põhitegelane oli väga nutikas, leidlik, väga mobiilne, aga ilmselt jäi ta ikkagi aeg-ajalt ajahätta ja nii poetas ta teatud jälgi ja asitõendeid, mis me üles korjasime ja mis aitasid meil lõpuks pildi kokku panna," lausus ta.  

Kuigi salakaubavedajad kasutasid konspiratsiooni ja jänesehaake, armastasid nad kohvi ja saiakesi, mistõttu jäid regulaarselt tanklate valvekaameratesse. Uurijad ei reeda täpselt, kuidas lõpuks joonistus välja teatav muster ning suvel 2020 tabati Netšajev otse teolt 60 000 salasigareti partiiga.

Tänavu kevadel jõustunud kohtuotsusega mõistetai Netšajev süüdi seitsmes salaveo episoodis, kus amfiibsmuugeldaja toimetas Eestisse kokku ligi 700 000 sigaretti, tekitades aktsiisikahju ligi 100 000 eurot.

"Karistuspoliitika on kindlasti omaette teema, samas käesolevas kriminaalasjas talle mõistetud karistus on ikkagi piisavakt range – ta viibis vahi all neli kuud ja 27 päeva, ülejäänud aja peab pika, nelja-aastase katseaja jooksul vastu pidama. See karistuse hirm, võimalik, et hoiab eemale teda veepiirist Eesti ja Venemaa vahel," lausus Pärt.  

Viimastel andmetel, kui uskuda sotsiaalmeediat, sukeldub härra Netšajev praegu Türgi vetes. "Pealtnägija" päringutele ei vastanud ei tema ega ta advokaat.

Uurijad möönavad, et ilmselt on see vaid väike osa amfiibsmugeldamise tegelikust mahust. Kuigi smugeldamine on märkimisväärselt kahanenud, siis endiselt tarbitakse Eestis 10 miljonit salasigaretti kuus.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: