Urmas Viilma: mina lasen ennast vaktsineerida
Vaktsineerimise virvarris on kadumas rahu ja kaine mõistus. Isegi, kui näen mitmeid õiguslikke probleeme isikuvabaduste piiramisega seoses, ei pea ma võimalikuks tervisekriisi tingimustes unustada üldist heaolu, ligimesest hoolimist ja üleüldist turvatunnet üksikisiku huvide ja soovide kõrval, kirjutab Urmas Viilma.
Minu lähikondlaste ja tuttavate seas on inimesi, kes on vaktsineeritud koroonaviiruse vastu juba kolme doosiga. On neidki, kes ei ole soovinud üldse ennast erinevatel põhjustel vaktsineerida. Kõigi nende argumendid on mulle tuttavad ja omal moel on neil kõigil õigus.
Mul on ka üks lähisugulane, kes ei tohi vaktsineerida tervislikel põhjustel ning kelle elu muutub pärast testide mitteaktsepteerimist avalikes kohtades ja üritustel üsna keeruliseks. Kuid ta ei nurise, sest saab aru, millised on riskid tema enda ja tema lähedaste jaoks, kui ta peaks haigestuma.
Minu enda vaktsineerimisest teise doosiga on möödas juba üle kaheksa kuu. Kui ma hetkel ei viibiks välislähetuses, oleksin laskunud ennast juba lõppeval nädalal kolmanda ehk tõhustusdoosiga vaktsineerida. Võimalused selleks on praegu juba kõigi jaoks olemas. Nagu ka võimalused küsida esimest ja teist doosi, kui seda seni pole jõudnud teha.
Kõikide argumentide hulgas, nii vaktsineerimise poolt kui ka vastu, on olnud minu jaoks kõige veenvamad need, mis on vaktsineerimist toetavad. Minu enda jaoks lisandub neile ka ühiskondliku turvalisuse ja heaolu mõõde ning siiras soov vähendada survet meditsiinisektorile, eriti sealsetele töötajatele.
Vaja on kuidagi maandada riske, mis on suureks ohuks nende tublide inimeste füüsilisele ja vaimsele tervisele. Küsimus on, kuidas saame kõige vahetumalt toetada arste ja õdesid ning kõiki teisi, kes iga elu pärast, mis viiruse leviku tõttu on ohtu sattunud, võitlevad? Me saame nende eest palvetada, kuid ka panustada neile tööd mitte juurde andes.
Kogu selles vaktsineerimise virvarris on kadumas rahu ja kaine mõistus. Isegi, kui näen mitmeid õiguslikke probleeme isikuvabaduste piiramisega seoses, ei pea ma võimalikuks nii suure tervisekriisi tingimustes unustada üldist heaolu, ligimesest hoolimist ja üleüldist turvatunnet üksikisiku huvide ja soovide kõrval.
Kellelgi ei ole vaja veelgi pingestatumat ühiskonda ega plahvatusohtlikku kollektiivset stressi. Selleks on oluline taotleda rahu ja anda aega kehtestatud meetmetel mõjuda. Esmalt peame aga ka ise neid meetmeid järgima, mitte neid eirama.
Igal juhul oleme praegu jõudnud olukorda, kus igasuguseid füüsilisi kontakte on mõistlik vähendada, rahvarohkeid paiku, üritusi ja kogunemisi vältida. Kuigi maskide kandmise tõhusus viiruse leviku vältimiseks on aeg-ajalt kahtluse alla seatud, ei ole siiski kuidagi tõestatud seda, et maskide kandmine teeks kandjale kahju või lausa aitaks viiruse levikule kaasa.
See, et maski kandmine vähendas eelmisel sügistalvel erinevate tavapäraste viirusnakkuste levikut, on leidnud kinnitust. Loogiliselt peaks samuti toimima maskid ka koroonaviiruse puhul.
Kui maski kandmine aitab hoida meie jaoks avatud esmatarbekaupade kauplused, ja, mis peamine, ka kirikud, siis miks ei võiks me kõik maski kanda? Ka need, kes on vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud, nagu vaktsineerimata inimesedki. Mask on tarvilik kõikjal, kus puutume kokku teiste inimestega, kes pole meie oma leibkonnast.
Mõne päeva pärast, mil Eestisse naasen, lasen esimesel võimalusel ennast vaktsineerida kolmanda doosiga. See on minu isiklik otsus, mille tegemisel olen kaalunud läbi paljusid poolt ja vastu argumente, kuid sõelale on jäänud kõige selgemini vaktsineerimine. Selle otsuse tegemise juures ei näe ma usulisi või moraalseid argumente, mis mind takistaksid mind lasta ennast vaktsineerida. Eriti pärast seda, kui tekkis võimalus vaktsiine valida.
Mul on veendumus, et ennast vaktsineerides, maski kandes ja füüsilisi kontakte piirates vähendan riske, mis kaasnevad, kui minuga peaks puutuma kokku eriti need lähikondlased, sõbrad ja võõradki, kellest mõned on endiselt vaktsineerimata. Raske on veenda või motiveerida teisi mingil kindlal viisil käituma. Alati saame aga ise toimida nõnda, et teised inimesed, ligimesed meie pärast ei kannataks.
Toimetaja: Kaupo Meiel