9. detsembril toimus riigikogus arutelu kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamise kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse üle. Oma arvamused kirjutasid sel puhul riigikogu kõrghariduse toetusrühma raportisse kõikide rakenduskõrgkoolide esindajad ja paljud teised.

Sõnavõtjaid oli samuti sel sündmusel piisavalt ning üliõpilased ja paljud teisedki osapooled andsid oma panuse rahulikult meelt avaldades. Veel päevi hiljem leiab mitmeid teemakajastusi meediast. Järelikult on teema oluline, aga kas jõuame ka lahendusteni?

Mis oli siis see, mis jäi minu arvates kõlama riigikogus neid sõnavõtte kuulates ja jälgides? Esiteks selgus, et tegelikult otsustati juba päev varem, et lähiajal midagi olulist kõrghariduse rahastamises ei muutu.

Isegi kui väga mitmes sõnavõtus tõdeti, et tegelikult riik oma kohustusi pole täitnud, sest tasuta kõrghariduse tulekust alates on kõrghariduse riiklik rahastamine proportsionaalselt SKT-st kukkunud 1,5-lt ühele protsendile. Selline see olukord lihtsalt on. Niisamuti jäid meelde arvamused, et on küll mõistmine, et olukord on kriitiline, kuid pigem peaksid kõrgkoolid ise üle vaatama selle, kes kõrgkoolides siis ikkagi haridust omandavad.

Kas on välismaalasi liiga palju või sisseastumisel tingimused liiga leebed? Kas õppe kvaliteet on piisavalt hea ning kõik õppurid motiveeritud ja pühendunud oma õpingutele?

Tõsi, need on kindlasti küsimused, mida tuleb kõrgkoolides ja ka laiemalt arutada ning olen enam kui kindel, et arutatakse ka. Kõrghariduse rahastamise ja tuleviku arutelul aga pigem aitasid need hoopis edukalt tähelepanu hajutada. Nii jäi seetõttu ehk paljudel märkamata, et kõrghariduse rahastamise jätkusuutlikkuse või ka prioriteetsuse osas otsuseid ju tegelikult ikkagi ei ole. Kas need tulevad järgmiste riigikogu valimiste järgselt?

Ma heameelega jagan oma arvamuse ilmestamiseks siinkohal Mihhail Lotmani sõnavõtust ühte lauset: "Eesti kõrgharidus ja Eesti teadus ei oota huvitavaid mõtteid, kuidas rahastada kõrgharidust ja teadust. Eesti kõrgharidus ja teadus ei oota meilt teravmeelseid ja sügavaid sõnu, kuidas rahastada kõrgharidust. Eesti kõrgharidus ja teadus ootab meilt rahastamist.".

Mina küsiksin seejuures, et kas kõrgharidus on selline hüve, millele me tõepoolest tahame ligipääsu piirata? Olgu selleks siis kasvõi väikene, aga lähiriike (Soome, Rootsi) silmas pidades siiski eristuv õppe teenustasu. Seejuures räägitakse üha rohkem sellest, et õppetasu rakendamine tähendab automaatselt ka õppetoetuste ja laenu süsteemi ülevaatamist ning sinna võrreldes praegusega oluliselt suurema mahuga riigi raha suunamist.

Kas tõesti on lihtsam üles ehitada uus toetuste süsteem, mis tegelikkuses ei pruugi eesmärki täita, olla piisavalt toetav ja efektiivne? See võib omakorda viia lõppkokkuvõttes selleni, et riigil kulub hoopiski loodetud kasu ja kokkuhoiu asemel süsteemi ehitamiseks ja rakendamiseks sootuks rohkem raha kui seni.

Me sel puhul küll kõigepealt küsime raha õppurilt, aga siis mõtleme välja skeemid, kuidas õppijatele õppelaene tagastada, keda ja millistel erialadel õppemaksust vabastada ning milliseid toetusi maksta. See on justkui selline tagurpidi maja: me ei taha ennustada, millised erialad saavad riigilt tuge ja koolitustellimuse, aga oleme justkui valmis selleks, et teha valikuid selles osas, keda õppemaksust vabastada, õppelaenu tagasimaksetel toetada jne.

Kindlasti tasub küsida ka seda, kas me tegelikkuses nn teise ringi õppijatele tahame ligipääsu tasuta kõrgharidusele piirata. Kindlasti ei pea ma seda arukaks tervishoiu valdkonnas, sest pigem on just need õppijad teadlikumad oma valikutes ja ka kutsekindlamad oma hilisemas karjääris.

Samal ajal tuleb siiski nentida, et just selles võib peituda üks põhjuseid, miks näiteks gümnaasiumilõpetajad ei lähe Eesti kõrgkoolidesse, sest nad lihtsalt ei pääse sinna.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oli 2021. aasta suvel vastuvõtu keskmine konkurss ühele kohale rakenduskõrghariduse õppekavadel 6,95. Esmakursuslastest olid vanemad kui 25 aastat kolmandik õppuritest, otse gümnaasiumist tulijaid, 18- ja 19-aastaseid, oli kokku 167 ehk 44 protsenti õppijatest. See tähendab, et neid, kes küll tahtsid õppima tulla, aga ei saanud ja jäid n-ö ukse taha, oli piisavalt.

Selle piirangu kõrgharidusele ligipääsu osas, aga ka õppimisele seab praegune süsteem tervikuna, sest kõrgkoolil pole hetkel paraku palju võimalusi, kuidas võimaldada eestikeelsetel õppekavadel õppida neil, kes on valmis selle eest maksma. Kõige enam olen ma mõelnud seejuures ehk sellele, et kutseõppes meil pole tegelikult piirangut luua eestikeelne tasuline tasemeõppekava, aga kõrghariduses on.

Mina ei toeta seda, et Eesti riigis liigutakse ühtse tasulise kõrghariduse suunas. Olgu õppetasu suuruseks kasvõi ainult sada eurot kuus. Kindlasti ei ole see jätkusuutlik tervishoiu valdkonnas, riik vajab neid spetsialiste elutähtsa teenuse tagamiseks, tervishoiuspetsialistiks õppimine ei ole mingi hobi või luksuskaup.

Teisalt võib täiendavate võimaluste loomine tasuta kõrghariduse omandamise kõrval, mis selgelt ei saa olla lõputu ressurss, luua küll praegusest oluliselt rohkemaid, õppurile sobilikumaid võimalusi, olgu selleks siis paindlikum õppeaeg, mikrokvalifikatsioonid osana tasemeõppest või siis palju laialdasem võimalus kodulähedaseks õppeks.

Ma tegelikult väga loodan, et saame olla pärast järgmisi riigikogu valimisi uhked oma esindajate üle, et lisaks sõnadele, et haridus on tähtis, me näeme ka tegusid. Kõrgharidusele ja laiemalt haridusele minev raha ei ole kulu, see on investeering. See on investeering meie inimeste heaolusse, kvaliteetse tervishoiuteenuse kättesaadavusse ja Eesti riigi targa ning elujõulise majanduse tulevikku.