Meil on riigis kolm kriisi korraga: viimaste aastakümnete kiireim hinnatõus, omikronist tingitud koroonanakatumiste plahvatuslik kasv ja lisaks on meil ülimalt ärev geopoliitiline olukord. Peaminister Kaja Kallas pole just kadestamisväärses olukorras. Nüüd on puudu veel vaid tänavarahutused. Ma olen murelikult jälginud, et ka mitu EKRE poliitikut kutsuvad inimesi sotsiaalmeedias üles tänavatele tulema. Sellest võiks ju hoiduda? Te ei ole mures?

Muidugi olen mures. Eesti olukord on väga keeruline ja halb. Neid kolme mainitud asja teeb halvemaks veel kõigi aegade kõige teovõimetum valitsus.

Koroonakriis paneb mind kõige vähem muretsema, sest omikron näitab, et tegemist on kõige leebema viiruse variandiga senistest, tegelikult on Eestis karjaimmuunsus saavutatud.

Kõik kehtestatud piirangud enam sisulist efekti ei oma, tegelikult tuleks massiline sulgemine, koroonapasside küsimine ja süstimishüsteeria ära lõpetada ning normaalse elu juurde naasta. Lihtsalt  tuleb teadmiseks võtta, et talveperioodil on veel üks selline viirusnakkus, mis tekitab koormust tervishoiusüsteemile.

Aga vaadates, milliseid otsuseid teeb valitsus keerulises julgeolekuolukorras, siis lihtsalt tekib küsimus, kas meid juhivad mingid vaenlase kahjurid? Selle näiteks on otsus ära anda Eesti kahurid Ukrainale. Euroopas kõik kardavad, ootavad sõja puhkemist, ja sellises situatsioonis otsustab valitsus asuda Eestit desarmeerima. 

Oleks meil relvi üle, aga osa sellest relvastusest, mida ära tahetakse anda, on ju kalli raha eest meie enda ostetud ja seda millegagi asendada ei ole võimalik. Lisaks veel kategooriline ja kangekaelne keeldumine liikuda edasi õhutõrje arendamisega. Õhutõrje üle on lihtsalt mõtteid mõlgutatud juba ligi 30 aastat!

Kaugele paistab suutmatus selgelt ja väga jõuliselt liitlastele otse öelda, et mitte mingisugust Venemaaga kokkuleppimist meie julgeoleku arvelt ei saa olla ega tulla. Et see on absoluutselt välistatud. No ma ei kuule neid signaale ei välisministrilt, ei peaministrilt, ei kaitseministrilt. Praegune valitsus teeb meil ka julgeolekuolukorda ikkagi Eesti jaoks oluliselt halvemaks.

Mis puudutab majandust, siis inimesed, kes mäletavad rublaaja lõppu, neil on praegu samasugune õudust tekitav tunne.

Eestis on väga palju vaeseid inimesi, aga on ka väga palju selliseid inimesi, kes on siiani väga kenasti toime tulnud, kellel on olemas rahavarud. Nendel inimestel ei ole mitte midagi teha oma rahaga, sest kümme aastat toimunud rahatrükk, mis koroona ajal nüüd on veel suurema hooga käima läinud, on paratamatult raha hinda vähendanud.

Aga lisaks inflatsioonile on meil ka hinnatõus. Need ei ole üks ja sama asi.   Hinnatõus on kõikide asjade kallimaks minemine, inflatsioon on aga raha odavamaks minemine. Hinnatõus on tulnud meile eelkõige energiasektorist ja siin on valitsusel kõige suurem süü.

Eesti valitsuse käes on kõik võimalused Eestis vähemalt elektrihind väga madalale tuua. Hea küll, me ei saa nafta ja gaasi hinda ise langetada, siin tuleb tegeleda kas subsiidiumidega või maksude vähendamisega.

Elektrit me põhimõtteliselt ju toodame ise ja selle tootmine ei ole kallimaks läinud võrreldes viimase aastaga. Narva jaamades on elektritootmine ikka täpselt sama kallis, kui see oli 2020. aasta juulis, kui hind oli peaaegu nullis. Meie valitsus saab hinda alla tuua ja seda nad ei ole lihtsalt põhimõtteliselt teinud. Tegelikult neile meeldib kõrge elektri hind ja üldse suur hinnatõus, sest see toob riigieelarvesse sadu miljoneid lisaraha.

Nii et mina ei näe, et kui me valitsusele survet ei avalda, et see kuidagi oma käitumist muudaks.

Suvest saadik on näha olnud, et Eestit tabab hinnapomm, ja mitte midagi ette ei võetud. Suvest saadik on näha olnud, et julgeolekuolukord läheb halvemaks ja mitte midagi ei ole ette võetud. See valitsus peaks kõrvale astuma, aga paistab, et neile sobib praegu istuda niimoodi käed rüpes edasi.

Me keegi ei taha, et Eestis korduks midagi sellist nagu Kasahstanis. Sellised stsenaariumid on ikkagi ka teie jaoks täiesti välistatud?

Jah, muidugi. See ongi see demokraatia eelis, et võimuvahetus toimub ilma, et inimesed tänaval surma saavad. Meil ei ole mingit mõtet ennast Kasahstaniga võrrelda. Seal on olnud ikkagi kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist võimul väga autoritaarne režiim. Seal ei ole olnud mingisugust võimalust poliitiliste vooluste normaalseks toimimiseks. Eestis on ju ikkagi olnud valimistel tagajärjed.

Kasahstanis toimuv peaks panema mõtlema muidugi kõiki neid poliitikuid, kes kujutavad ette, et nad ei pea üldse arvestama avaliku arvamusega. Aga ma arvan, et Eestis ei pea selle stsenaariumi pärast muretsema.

Riigikogu järgmise nädala töökava on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Kas parlament ise ei võiks ennast ka lõpuks kokku võtta ja hakata paljudes asjades rohkem kaasa rääkima? Tüütu on ajakirjanduses rääkida ühe riigikogu liikme [keskerakondlase Martin Repinski] taksorallist mööda linna...

Põhimõtteliselt ma olen selle kriitikaga muidugi nõus. Aga siin me tegelikult nopime vilju, mida on pikki aastaid ehitatud Euroopa Liidu viljastavates tingimustes.

Umbes 80 protsenti Eesti seadusandlusest tegelikult ju parlamendis lihtsalt vormistatakse ära, lüüakse tempel alla asjadele, mis tulevad Euroopa Liidust. Euroopa Liidus otsustab seadusandluse üle tegelikult ju Euroopa Komisjon koos valitsustega. 

Ehk siis seadusandlus ongi läinud täidesaatva võimu kätte. Ja kas teadlikult või alateadlikult on parlamendid sellega leppinud.

Parlamendid pole enam harjunud, et nad peaks olema poliitikas juhirollis. Nüüd koroonaajal sai see veel omakorda võimendust, sest oli vaja kiiresti kriisiotsuseid teha.

Minu probleem on see, et EKRE-l ei ole 21 häält, mis on vajalik selle jaoks, et algatada umbusaldus. Me oleme korduvalt käinud teiste opositsioonierakondade juures jutuga umbusaldada mitmetes asjades peaministrit või näiteks Tanel Kiike vaktsineerimisasjades. No väga raske on saada kokkuleppele, et missuguse patu eest neid siis umbusaldada või missugusel ajahetkel.

Eesti parlamendi tänane matemaatika on meile loonud olukorra, kus opositsioon on killustunud ja tegelikult üksmeelt ei leia. Väga erineva maailmavaatega sotsidega ongi kokku leppida väga raske.

Kui veel sügist meenutada, siis olid meil ju ka kohalikud valimised. Peaaegu kogu parlamendi koosseis kandideeris KOV valimistel ehk siis tegeleti teise poliitilise rindega. See on üks neid halbu asju, miks me olime sellele vastu, kui kahe tooli seadus tehti. Sellel on pikaaegsed, halvad siirded muudesse poliitilistesse arengutesse.

Möödunud aasta lõpus kinnitas riigikogu ka Eesti kaitseväe välismissioonid.  Malis on nüüd Vene palgasõdurid ametlikult kohal ja võtavad üle prantslastest mahajäetud kasarmud. Kas riigikogu andis mandaadi koos Vene palgasõduritega selles Aafrika riigis Eesti kaitseväelastel korda hoida?

EKRE oli Mali missioonile vastu algusest saadik. Meie fraktsioon ei andnud sellele toetust ka siis, kui me olime valitsuses. Nüüd on siis lisandunud veel üks vastuargument, kui me läksime sinna põhjendusega, et me kaitseme seal ametlikku valitsust ja nii-öelda viime Aafrikasse demokraatiat. Nüüd seal enam ametlikku valitsust ei ole ja seda demokraatiat viivad sinna hoopis venelased. Me oleme jõudnud kurioossesse olukorda, kus me siis venelastega koos sõdime seal ei tea kelle vastu!  

Meil põhjendatakse välismissioone ikka sama jutuga, mida me oleme 15 aastat kuulnud: kui läheme oma sõduritega Liibanoni või Aafrikasse, siis kunagi, kui meil on vaja abi venelaste vastu, küll siis prantslased tulevad meile appi.

Jõulude eel ütles Itaalia peaminister Mario Draghi, et Euroopal tegelikult ei ole venelastele sõjaliselt mitte midagi vastu panna. Ta ütles välja selle, mida viisakas seltskonnas ei räägita, aga asjatundjate seltskonnad teavad niigi. 

Sõjalises mõõtmes on Euroopas ühe käe sõrmede jagu neid riike, kellel on olemas sõjaline võimekus väljaspool oma territooriumit suuremat sorti operatsioone teha. Ja see on üks põhjus, miks Putin praegu Ukraina juurde nii palju vägesid  viib. Ta teab, et keegi talle midagi vastu teha ei saa, vähemalt eurooplased. Ja see on põhjus, miks ta räägib sisuliselt ainult ameeriklastega.

Nii et kogu see loogika, mis on 15 aastat meie doktriiniks olnud, see lihtsalt ei toimi. Me lootsime, et kui saadame oma sõdureid Afganistani ja Iraaki, et siis, kui meil on vaja, siis tulevad prantslased ja hispaanlased Narva rindele. Aga nüüd öeldakse meile praktiliselt otse näkku ära, et see tegelikult nii ei ole.

Nii et ma ei saa aru, miks me ikka jätkuvalt Malis istume, miks meil on välismissioonid eksootilistes kohtades. See on meie väga suurte rahade raiskamine Eesti enda kaitse-eelarvest. Ja lõpuks saavad seal aeg-ajalt meie inimesed surma.

Ma pöörduks korraks veel tagasi koroonaolukorra juurde. Uus teadusnõukoda alustab olukorras, kus omikroni tüvi levib suhteliselt edukalt ka vaktsineeritud inimeste seas. Te ütlesite, et senine kord on vaja kõrvale heita. Mida siis täpsemalt on vaja muuta?

Järgmisel nädalal on riigikogu ees EKRE esitatud eelnõu teha testid peamiseks vahendiks, millega inimeste nakkusohutust hinnata. Need, kelle pea ei ole liiva alla peidetud, saavad aru, et vaktsineerimine ja vaktsiinipass ei näita inimese nakkusohutust.

Siia juurde tehakse veel piinlikke manipulatsioone, näiteks terviseamet ei ütle igapäevaselt, kui paljud inimesed, kes on nakatunud, on vaktsineeritud ja palju ei ole. Me oleme jõudnud sellest piirist üle, kus rohkem kui pooled inimesed, kes igapäevaselt nakatuvad, on tegelikult vaktsineeritud. Ja sellises olukorras jätkuvalt survestada inimesi tegema endale ükskõik kas kolmandat, teist või esimest esimest süsti on äärmiselt inetu.

See lihtsalt ei ole põhjendatud mitte mingil moel teadusega enam, kuigi meile räägitakse, et teadust tuleb kuulata. Aga meie lahendus oleks väga lihtne: kogu see vaktsiinipass lihtsalt ära kaotada, sellel puudub praktiline väärtus. Ja mingites oludes, näiteks suurüritused või kus on tihedalt rahvast koos nii-öelda kontrollimatult, siis seal võiks olla testid.

Põhimõtteliselt peame leppima või aktsepteerima seda, et koroona on muutunud tavaliseks külmetushaiguseks, mis teatud riskigruppides kulgeb raskemalt. Aga see ei ole väga palju erinev meie iga-aastastest gripihooaegadest, selleks tuleb lihtsalt valmistuda.

Inimesed peavad individuaalselt teadma, kas nad on riskigrupis või ei ole ja mida nad selle vastu ette saavad võtta. Kogu see koroona erimeetmete pakett tegelikult tuleks lihtsalt ära kaotada ja naasta normaalse elu juurde.

Uus teadusnõukoja esimees professor Toivo Maimets ütles ühes intervjuus, et maski kandmine on ka solidaarsuse näitamine. Nii nagu kümme aastat tagasi, kui Eesti jalgratturid Liibanonis rööviti, siis kandsid inimesed kollaseid lindikesi. See on huvitav mõttevälgatus. Kui spetsialist ütleb mulle, et kanna maski sellepärast, et see aitab viirust eemal hoida, siis ma kannan seda. Aga kui spetsialist ütleb, et me kanname maske, et olla kellegagi või millegagi solidaarsed, siis ma seda hästi ei mõista. See ei saa ju olla niivõrd palju inimese isiklikku ruumi riivava meetme eesmärk?

Mina tuletan meelde, et kui meie olime valitsuses, siis mask ei olnud kohustuslik, vaid soovituslik. Sest teadlased ei suutnud meile üheselt selget sõnumit anda, et mis see mask siis teeb, et kas ta hoiab ära või ta ei hoia ära nakatumist? See vaidlus käis terve 2020. aasta ja me ei saanudki väga selgelt vastust, kui kasulik või vajalik on maskikandmine. 

Ausalt öeldes ma ei tea, kelle või mille vastu maskikandmine solidaarsust näitab.

Minu jaoks on mask kujunenud juba ammu mitte solidaarsuse märgiks, vaid alistumise märgiks, et sa kuulad valitsust. Nii nagu kästakse, nii teed, ja küsimusi ei küsi. Nii nagu Saksa ajal öeldi: "Maul halten und weiter dienen" ehk suu pidada ja edasi teenida. Mask tähendabki minu jaoks seda.

Mida rohkem ma loen erialast kirjandust ja me kõik oleme võimelised internetis surfama, siis kui me kriitilise meelega vaatame, saame ju aru, mis on lamemaalaste vandenõuteooriad ja mis on ikkagi erialased doktoriuuringud. Ja  sealt selgub tegelikult, et maski kasulikkus on parimal juhul marginaalne.   

Lisaks tagatakse selle kohustuse täitmist veel politseiliste võtetega, näiteks  lohistatakse inimesi kaubanduskeskustest jalgupidi minema. No mis asi see on?