President Karis: sõjaoht Ukrainas on suurem kui nädal tagasi

President Alar Karis
President Alar Karis Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

President Alar Karis ütles reedel ERR-ile antud usutluses, et sõjaoht seoses Ukrainaga on praegu kindlasti suurem kui nädala eest. Meie julgeoleku üheks suuremaks ohuks peab Karis aga Eesti ühiskonna sisevastuolusid.

Õhus on endiselt miskipärast kartus, et lääneliitlased annavad Moskva survele mingil hetkel järele. Mitte muidugi NATO laienemise peatamises ega Ida-Euroopast NATO üksuste äraviimises, vaid mingites muudes venelastele olulistes küsimustes. Kas sellistel kartustel on alust?

Sellised kahtlused ei ole hetkel kuidagi õigustatud. Kõik, mida liikmesriikide juhid teevad, olgu siis käies Moskvas või sinna helistades, need sammud on ikkagi kooskõlastatud kõikide NATO liikmetega. Seda ohtu mina küll ei näe, et kuskil meid maha müüakse või siis mingi väike osa meilt ära võetakse. Kõik otsused tehakse lõpuks koos. Pigem ma näen vastupidi: mida agressiivsemaks Venemaa muutub, seda suurem on meie üksmeel. Soov mõnel riigil sellest kriisist kasu lõigata on kindlasti kordades väiksem, kui mõni meist arvab.  

See kartus pärineb lihtsalt meie ajaloolisest mälust, me kardame teatud tüüpi salaprotokolle?

Kindlasti, ega ajalugu meilt ju ära ei võta. Inimestel on kõik meeles, see ei toimunud ju aastatuhandeid tagasi, vaid ajal, kui ka minu vanemad ja vanavanemad veel elasid. Eestlaste tunnetus on teistsugune kui mõnel riigil, kellel sellist ajaloolist mälu ei ole.

President Alar Karis Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

President Toomas Hendrik Ilves oli sel nädalal ERR-ile antud intervjuus  kriitiline Euroopa riigijuhtide Moskva vahel saalimise pärast. Kõik nagu üritavad käia Vladimir Putinit veenmas ja rahu sobitamas. Olete sama kriitiline?

Mina olen pigem seda meelt, et tuleb täna ära kasutada kõik võimalused, et eskaleerumist ja sõda Ukrainas ära hoida. Senikaua kui me oleme ühtsed, suudame ühtset sõnumit Moskvasse viia ja ei hakka nendest käikudest omakasu saama, on see tegelikult aktsepteeritav. Käikudest tuleb endiselt üksteist informeerida, et ka järgmine Moskvasse mineja teab, mis seal varem räägiti. Moskvas visiidil käijate soov on selge: keegi ei taha täna sõda. Tuleb loota ja uskuda, et Vladimir Putin sellist sammu ei astu.

Kas Eesti presidendil on olemas korralik ülevaade nendest Moskva kõnelustest? Kas Eesti juhtkonnal on teada, mida Saksamaa liidukantsler või Prantsusmaa president Vladimir Putinile rääkisid ja mida Putin vastas?

Ikka on briifitud. Ja Vladimir Putini jutt on kogu aeg olnud üks. Aga selge on see, et kaheksatunnilist vestlust ei stenografeerida ja meile ei anta ülevaadet kogumahus. Nende kõneluste sisu on briifitud kõikidele liitlastele ühtemoodi ja sellise detailsuse astmega, mis võimaldab meil ise järeldusi teha.

Kas sõjaoht Euroopas on praegu suurem kui nädal aega tagasi või on see väiksem?

Sõjaoht seoses Ukrainaga on kindlasti suurem. Tänapäeval ju toimub sõda meie kõigi silme all, me võime ise lugeda, mitu tanki on kuskil piiri ääres ja vaadata graafikuid, mida meedia avaldab. Nii et see on hoopis teistsugune sõda, kui see oli veel mõni aeg tagasi. Aga selgelt on Venemaa oma sõjajõud koondanud Ukraina piiri äärde, Valgevenes toimub õppus ja suur oht on kindlasti Ukrainale olemas. Samas on jälle Euroopa Liit ja NATO valmistanud ka oma sanktsioonide paki, mis on üsna tugev. Ma arvan, et see võiks mõjuda, kui Putin otsustab sellise rumala sammu astuda.

USA on valinud esmapilgul kummalise taktika, avalikustades luureandmed venelaste paiknemise ja rünnakuplaanide kohta. Luureandmete järgi valmistuti ründama selle nädala keskel. Kas Eesti ja USA hinnangud sõja puhkemise võimalusele on identsed? Meie ei toonud ju oma saatkonda ära? Seega hinnangud on erinevad?

Saatkondade evakueerimine on teine teema, Euroopa Liit ka ei toonud oma saatkondi ära. Infoväli on meil kindlasti sama, aga riigid käituvad erinevalt. Minu seisukoht on selge, diplomaatide ülesanne ongi sellises olukorras olla eesliinil. Kui sündmused eskaleeruvad, küll siis otsustame, mida saatkonnaga teha. Informatsioon on liitlastel sarnane, aga mõnikord tegutseme tõesti erinevalt.

President Alar Karis Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Liitlased ootavad kindlasti ka meie panust üksteise toetamiseks, isegi kui see panus Eesti väiksuse tõttu on tagasihoidlik. Aga kas me oleme kõik teinud? Leedu on sattunud Hiina ülitugeva surve alla. Kas me oleme lisaks leedulastele õlale patsutamisele ka midagi käegakatsutavat teinud? Näiteks palunud vähendada Hiina diplomaatilist esindatust Tallinnas?

Sellist konkreetset sammu pole valitsus arusaadavalt astunud. Mis puudutab Taiwani tunnustamist, siis see on paljuski Leedu enda siseküsimus, seal on eriarvamusi. Ka Leedu peaminister Ingrida Šimonyte on hiljem öelnud, et sellise nimetusega saatkonda poleks pidanud tegema. See on paljuski Leedu enda kätes, kuidas ta selle küsimuse ära lahendab. Siin sekkuda on keeruline, kuid oma toetavaid seisukohti on Eesti kogu aeg erinevatel foorumitel avaldanud. 

Seda te ei tunneta Eesti Vabariigi presidendina, et välispoliitikas on Balti riikide eestkõneleja Leedu? Eesotsas oma särava välisministri Gabrielius Landsbergisega?

Eks siin on omad põhjused, miks see nii on. Samas on meie peaminister Kaja Kallas väga hästi esindanud Eesti huve ja seda tuleb selles võtmes vaadata. Leedu särab ka seetõttu, et seal oli Leedu-Valgevene migratsioonikriis, mistõttu olid nad ka rohkem fookuses. Need asjad tuleb panna konteksti, mitte anda üldist hinnangut, kes on särav ja kes mitte. Ja me teame väga hästi, et välisminister Landsbergis ja peaminister Šimonyte on mõnikord eriarvamustel.

Meie piirkonna geopoliitiline julgeolek on kriitiline, samal ajal on ka riigis koroonakriis, tekkinud on isealgatuslikud protestiliikumised ja kired lõõmavad. Kuidas on olla Eesti president ajal, kui meil on vaja ühtsust ja täpselt kalkuleeritud tegutsemist, samas ühiskond on katki minemas?

Sellisel olukorral on pikemaajalised juured. Näeme, et see pole võib-olla otseselt Kremli poolt suunatud tegevus, aga toimuvat on võimalik ära kasutada, sealhulgas meie sisemist lõhestumist. See ongi meie praeguse aja kõige suurem oht. Minu ülesanne presidendina on vaadata, et need tükid laiali ei vajuks ja püüda need eri tükid kokku tuua. Ma saan teha seda, et kohtun eri osapooltega, ja nendega rääkida. Aga ajad on arusaadavalt ärevad, praegu ei ole lihtne olla ei peaminister, president ega valitsuse liige.

Toimetaja: Mari Peegel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: