USA president Joe Biden kuulutab juba mõnda aega, et Venemaa võib rünnata Ukrainat iga hetk. Mis tüüpi rünnakud võikisid realistlikud olla, mida me ootame?

Olukord muutub iga päevaga. Kuid Kiievi ründamise tõenäosus on oluliselt vähenenud tänu Ukraina armee tugevusele ja elanikkonna väga heale ettevalmistamisele. Nii et praegu arvame, et kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks on suur eskalatsioon riigi idaosas, kus eile, nagu te nägite, rünnati rakettidega üle rindejoone. See oli nagu omamoodi test Ukraina armee kohalolekule, et kuidas nad reageerivad.

Kuidas te selle testiga toime tulite?

Ukraina on väga valmis. Oleme saanud abi Balti riikidelt, USA-lt, Suurbritannialt, oleme saanud relvi ja varustust ja me hindame seda väga. Samal ajal käivad kõikjal Ukrainas sõjaväeõppused, kus mängitakse läbi väga erinevaid stsenaariume. Ma arvan, et Ukraina on hetkel kõrgeima ettevalmistusega, mis võimalik. Mistahes tüüpi rünnak ei saa Venemaale olema kerge.

Samal ajal saame väga hästi aru, et meil on ka nõrku külgi, mille kallal meil tuleb jätkuvalt tööd teha, meil on endiselt väga keeruline olukord Mustal merel. See on probleem, mis on maailma suurvõimude fookusest väljas.

Aga eilne rünnak idas tekitas ukrainlastes tõsist viha, sest nad sihtisid meelega lasteaeda ja koole, mis ütleb nii mõndagi nende väärtushinnangute ja printsiipide kohta.

Kas lääs ei reageeri oma sõjaretoorikaga üle?

Ma ei arva seda. Ma arvan, et see on väga hästi testitud heidutusstrateegia. Mida aeg edasi, seda enam me näeme, et see töötab. Näeme esimest korda uuemas ajaloos, kuidas venelastelt on initsiatiiv ära võetud. Ma ei usu, et keegi teab, millega see mäng lõppeb, kuid see taktikaline initsiatiiv toob Venemaale kaotust, see annab meile ruumi manööverdamiseks, ettevalmistusteks, see annab meile aega, mis on praeguses olukorras väga tähtis.

Kui kaitstud on Kiiev? Kui linna tabab rünnak õhust, kas teil on näiteks piisavalt pommivarjendeid?

Esiteks on Kiievil õhutõrje, see on meie jaoks hea teadmine. Ja ma ei usu, et neil oleks mõtet Kiievit õhust rünnata. Loogiline oleks piirata Kiiev ümber ja sundida keskvalitsust alla andma. Ja ka Kiiev on erinevateks stsenaariumiteks valmis. Jah, meil on pommivarjendeid. Ma ei tea, kui heas korras nad on ja kas neid on piisavalt, kuid meil on ju näiteks olemas metroo, mis on maa all, mis sobib hästi sellisteks juhtudeks.

Kuid võtmeküsimuseks on siin elanikkonna valmisolek ja Kiievis on see küllaltki kõrge.

Mis mängu Venemaa mängib, nõudes läänelt asju, mida ei ole võimalik talle pakkuda?

Me tegelikult ennustasime seda olukorda mingil määral isegi ette. Venemaal on soov suurendada oma mõjuvõimu rahvusvaheliselt. Möödunud aastal nägime, kuidas Moskva oli eemale jäetud kõigilt olulisematelt läbirääkimistelt: G7+ ja G20+ kohtumiselt, ka teiste organisatsioonide kohtumiselt, keegi ei hoolinud Moskva arvamustest. Aga nad tahavad tulla tagasi. Putin tahab tulla tagasi. Ja selle on ta praeguses olukorras isegi saavutanud.

Ma arvan, et nad tahavad ka fikseerida status quo okupeeritud aladel Donbassis, Krimmis, Gruusias, Moldovas. Nad ei taha rääkida minevikust, nad tahavad fikseeriga eksisteeriva positsiooni. Et olgu, hakkame läbi rääkima, kuid meie tagasi ei astu. Pluss, me peame pidama silmas, et Putin on sõltuv oma rahva ja eliidi toetusest, ta on olukorras, kus tema reiting on languses, tema eliit võib ta võimult tõrjuda. Nii et see on ka tema isikliku võimu küsimus, ta võib-olla soovib ka näidata, et on endiselt tugev ja mõjukas.

Nii et tekitatud kriis ei ole sõnum Ukrainale, vaid läänele?

Absoluutselt, ja see on erinevus tänase ja 2014. aasta vahel. 2014. aastal oli sihtmärgiks Ukraina, mille territooriumi ja poliitikat üritati omastada. Nüüd on see palju suurem mäng, sest Putin üritab suruda eelkõige just lääne valitsusi, USA-d, ja selle olukorra taga näeme ka Hiina huvisid. Me oleme näinud Hiina ja Venemaa ühiseid avaldusi, kus ka Hiina esitab nõudmisi läänele.

Ukraina on selle sõja rindejooneks, see ei ole olnud meie valik, kuid saame täna valida oma tulevikku.

Kuidas on see kriis mõjutanud Ukraina majandust? Lennuk, millega Saksamaalt tulime, oli üpris tühi.

Mõju on olnud suur. Seisame silmitsi sadamate blokaadiga Mustal merel, mis on mõjutanud eksporti ja importi. Meil on probleemid kommertslendudega, kindlustuskompaniid on asunud lende tühistama, grivna kurss kannatab, investorid lahkuvad või siis kulub neil suurem osa energiast siin praegu turvalisuse tagamisele. Lisaks küberrünnakud, mis toimusid näiteks paar päeva tagasi, mis olid suunatud meie peamiste pankade vastu. Kui me oleks selles olukorras üksi, siis oleks meil väga raske toime tulla. Kuid nii Euroopa Liit kui ka Suurbritannia pakuvad meile majanduslikku abi, nii et tuleme toime.

Kas teie armee oleks praegu nii tugev, et saaksite soovi korral Krimmi tagasi võtta?

Krimmi tagasisaamine on poliitiline küsimus. Meie kindel otsus on, et selle tagasisaamiseks me sõjalist jõudu ei kasuta. Kuid meie armee on tõesti läbi teinud suure arengu võrreldes aastaga 2014. Meil on küllaltki suur professionaalne osa, 260 000 isikut, meil on reserv, territoriaalkaitse on 120 000 isikut, meil on 40 000 lahingukogemusega veterani, meil on tsiviilisikud, kes on valmis võitlema. Viimased küsitlused näitavad, et umbes 60 protsenti elanikkonnast on valmis haarama relva, kui midagi juhtub. Lahingukogemusega inimesi on meil kokku 800 000 inimest. See on suur armee.

Samas, nagu ma varasemaltki mainisin, on meil Mustal merel toimuv suureks probleemiks ja nõrkuseks, meil tuleb veel tööd teha õhukaitsega, õhujõudude moderniseerimisega.

2014. aastal nägin Ida-Ukrainas väga palju venemeelseid inimesi. Kuidas loodate saada need inimesed enda poolele?

Olukord on juba väga palju muutunud. Kui enne 2014. aastat soovis seal tihedamat integratsiooni Venemaaga enam kui 50 protsenti elanikkonnast, siis nüüd pole neid inimesi rohkem kui 15 protsenti. Sõda on veennud neid, et Venemaa ei ole sõbralik riik. Me ei saa enam rääkida ühest rahvast ega vennalikkusest. Ja enam kui 60 protsenti, isegi kui me liidame siia riigi idaosa, Ukraina elanikest soovib täna liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samas jääb sinna veel pikaks ajaks inimesi, kes elavad nõukogude nostalgias. Kuid usun, et juba paari aasta pärast on selliste inimeste protsent veelgi väiksem, sest noor põlvkond kasvab peale.

Kas te ei arva, et see kriis võiks olla Putini režiimi kollapsi algus?

Jah, ma loodan, kuid lootus ei saa olla osa strateegiast. Usun, et näeme tema langust varsti nagunii. Kuid me ei peaks liiga palju keskenduma Putinile, sest see kõik ei ole kinni niivõrd tema isikus. Kui me vaatame tagasi Venemaa ajaloole, 300 aastat või isegi 1000 aastat, siis näeme, et nad on sedasi käitunud kogu aeg. See on nende loomus. Isegi, kui Putin läheb, näeme me järgmist isikut, kes alguses on võib-olla rohkem demokraatlik, kuid tema tema taga on endiselt sama suhtumisega eliit ja rahvas.

Seetõttu peame alati olema valmis, see on parim strateegia, mis meil olla saab. Me peame meeles pidama kõiki minevikus saadud õppetunde, mille me siin mingiks ajaks unustasime ja mille eest maksime ränka hinda. Ukraina jääb igavesti elama naabriga, kes on agressiivne ja kellel on territoriaalsed nõudmised. Ja sellele peab mõtlema ka teie riik ja Euroopa tervikuna ning kogu maailm.