X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

"Pealtnägija" vaatas sisse Donetski ja Luhanski nn vabariikide lähiajalukku

Foto: Kristjan Svirgsden/ERR

Sõda alustades rääkis Vladimir Putin Ukraina denatsifitseerimisest ja demilitariseerimisest, pidades silmas Donetski ja Luhanski piirkondi, kus diktaatori väitel toimus genotsiid. "Pealtnägija" rääkis absurdsetest valedest eestlastega, kes isehakanud riike isiklikult tunnevad.

Maailm vaatas ega teadnud, kas nutta või naerda. 21. veebruaril 2022 rivistas Vladimir Putin üles Kremli julgeolekunõukogu, et "arutada", kas tunnustada Donetski ja Luhanski rahvavabariike Ida-Ukrainas.

Paar tundi hiljem allkirjastas Vene Föderatsiooni president esimesena maailmas isehakanud vabariikide tunnustamise ja kolme päeva pärast alustas sõda ettekäändel, et kaitsta nende rahulikke elanikke väidetava Ukraina massimõrva eest.

Nagu enamik maailma, vaatas seda uskumatuse ja õõvaga ka Peeter Mitt – eestlane, kes ilmselt kõige paremini teab olusid just selles maailmanurgas. Praegu 57-aastane varasema välismissiooni kogemusega endine kaitseväelane töötas ligi viis aastat OSCE vaatlejana just Luhanski oblastis ja naasis sealt alles eelmisel aastal.

Euroopa Parlamendi saadiku nõunik Silver Meikar sattus esimest korda Ukrainasse 2004. aastal riigikogu liikmena valimisi vaatlema ja nägi järgnevate aastate turbulentseid sündmusi lähedalt, seal hulgas viibis reporterina nii keset proteste kui kaevikutes. Tänagi tabame mehe, kellest saanud Europarlamendi saadiku nõunik, sõidutamas humanitaarabi Belgiast Ukraina piirile.

"Need inimesed, kes kaks nädalat tagasi ütlesid – issand, kui õudsed sündmused, siis ma ütlesin, et läheb hullemaks, kahjuks läheb hullemaks. Ja kes täna ütlevad, et see on täiesti uskumatu ja enam hullemaks minna ei saa, siis minu hirm on see, et läheb! Läheb veel hullemaks," rääkis Meikar.

Vene ja Ukraina ajaloost võib teha ja on tehtud eraldi saatesarju, aga oluline daatum on 2014. Kui tollane Ukraina president Viktor Janukovitš tahtis anda tagasikäigu lähenemisele Euroopa Liidu ja NATO-ga, puhkesid Kiievis protestid, mida me tunneme keskväljaku järgi Maidani revolutsioonina ja kus hukkus üle 100 inimese. Janukovitš põgenes lõpuks Venemaale, aga Moskva kasutas aga ära ajutist segadust Kiievis, annekteeris Krimmi poolsaare sisuliselt ilma ühegi lasuta ja õhutas separatistlikke meeleolusid ka mujal, seal hulgas Donbassi piirkonnas.

"Alates Harkivist kuni Aasovi mere äärde Mariupolini välja on tegelikult suures osas venekeelse elanikkonnaga ala ja selle sellises lojaalsuses Kiievile võis mõneti nagu kahelda, noh, ajaloolistel põhjustel," rääkis kirjanik ja poliitikavaatleja Andrei Hvostov. "Moskva sellistele trikimeestele, kombinaatoritele tundus, et võiks nagu midagi korraldada ja sellest võiks tulla mingisugust kasu."

Donetsk ja Luhansk kuulutasidki end iseseisvateks rahvavabariikideks, mida tuntakse lühendatult DNR-i ja LNR-i nime all, ning puhkes sõda Ukrainaga. Vene propaganda nimetas separatistide ülestõusu "Vene kevadeks" ja piirkonda Novorossijaks ehk Uus-Venemaaks. Ehkki Moksva eitas otsest osalust, leidus sellest ohtralt tõendeid nii vangilangenute, lekkinud dokumentide kui kahinguväljal kohatud relvade näol.

"Juba Krimmis sai käidud nii, et küsida ilma eraldusmärkideta sõduri käest, et kust ta on? Ja siis mõni ikkagi tunnistas, millisest Venemaa osast ta on. Seal ei olnud üldse mingisugust kahtlust ja kui ka sai käidud nendel juba okupeeritud aladel, seal inimestega või relvis tüüpidega rääkida, siis oli lihtne asi, et küsid ühel hetkel kella ja kui kell oli Moskva aeg ja mitte Kiievi aeg, siis sellel hetkel oli mõistetav, kust need inimesed pärit on," rääkis Meikar.

Erinevatel andmetel hukkus sõjategevuses 13 kuni 15 000 inimest, nende hulgas langes ohvriks ka Amsterdamist Kuala Lumpurisse teel olnud lend MH17 298 inimesega pardal, mida tabas Vene päritolu rakett, mis lasti välja separatistide kontrollitud alalt. Lõpuks õnnestus Novorossija projekt ainult osaliselt. Ukraina ei suutnud separatislikke territooriume tagasi võtta, aga need ka ei laienenud. Septembris 2014 ja veebruaris 2015 sõlmiti Minskis lepingud sõjategevuse peatamiseks.

"Donetski ja Luhanski näol löödi Ukraina riigi kehasse selline väga valuline ja halvaks läinud haav. Ütleme nii, et võime kujutada, et sealt tolgendab välja üks selline suur pikk pind, kidaline, mida ei saa välja tõmmata. Ja Moskva lõi endale Minski rahulepingutega sellise mehhanismi, et ta aeg-ajalt, sellele kergelt nagu nipsu lüües, võib Ukrainale väga suurt valu tekitada ja tegelikult Ukraina riiki selle kaudu juhtida," kirjeldas Hvostov.

Meikari sõnul on Ukraina ülesehitus täna palju tugevam, kui kaheksa aastat tagasi. "Kui 2014 oleks Putin kasutanud kasvõi poolt sellest jõust, mis ta täna kasutab, siis Ukraina oleks kokku kukkunud, tänu 2014. aasta sõja kaotusele või siis teatava etapi kaotusele on Ukraina armee, kui ma neid hiljem külastasin 2015-2016-2019. aastal täiesti teine. Kogu see riigi ülesehitus on nii palju tugevam ja see on tulnud üllatuseks ka nendele, Kremli inimestele, kes planeerisid seda rünnakut," ütles ta.

Pärast rahuleppeid piirkonda saadetud OSCE vaatlejate hulgas olid ka mõned eestlased, neist kõige kauem Peeter Mitt. LNR ja DNR olid kokku pindalalt natuke suuremad kui Eesti ning varem elas seal umbes neli miljonit inimest, kellest pooled pagesid sõja jalust. Donetskis oli varem elanikke üle miljoni ja Luhanskis natuke alla poole miljoni. Kui varem oli mõlemas mitu kõrgkooli, teatrit ja ka rahvusvahelisel tasemel jalgpallimeeskonnad, siis – kui Mitt 2016 suvel sinna jõudis – oli piirkond de facto Venemaa ripats, mida ükski riik ei tunnustanud ja mille majanduslik ning kultuuriline sõltuvus Moskvast oli täielik. Kehtis rubla ja elanikele jagati Vene passe.

"Oli näha, et tegelikult inimesed hakkasid tagasi tulema. Ja seda just Venemaalt. Vastus oli see, et see on ikkagi meie kodu. Vaatamata sellele, et siin on kehv, et siin on ohtlik, on siin meil oma kodud, omad vanemad, omad vanavanemad," rääkis Mitt.

Vaatlejate ülesanne oli fikseerida humanitaarolukorda ja vaherahu tingimuste rikkumisi. Ehkki konflikt oli külmunud, siis pea iga päev toimus mõni intsident – kahuri, miinipilduja või snaiprituli, harvemini jalaväe rünnakukatsed, mille käigus oli ka hukkunuid.

Vaatlejate ainsaks kaitseks olid kiivrid, killuvestid ja soomustatud džiibid ning töövahendiks kaamerad ning droonid. 2017. aasta aprillis sõitis üks OESCE auto miinile ja hukkus missiooni liige, ameerika päritolu parameedik. Eestlane oli ise sama teed korduvalt sõitnud. "Kuna ma teda tundsin päris hästi, siis see oli ikkagi väga valus kaotus kogu meie kollektiivile," rääkis Mitt.

Kui suurlinnad asusid kontaktjoonest kümnete kilomeetrite kaugusel ja elu seal oli võrdlemisi rahulik, siis leidus inimesi, kes jäid paigale isegi vaenupoolte vahelisel eikellegimaal.

"Me püüdsime tegeleda ka ühe küla evakueerimisega. Külasse oli jäänud, kui ma ei eksi üheksa  või 10 inimest elama. Ja see küla sai mingil hetkel väga tugevalt pihta. Aga elanikud ütlesid, ei, nemad ei taha kuskile, nad saavad. Veevõrku polnud seal kunagi olnud, aga ka elektrit ei olnud. Punane Rist tõi neile sütt, et nad saaksid ahju kütta. Seal oli üks generaator ühel perel, said telekat vaadata ja raadiot kuulata ja oma mingisuguseid toimetamised toimetada, aga elu oli neil seal nagu kiviajal," rääkis Mitt.

Et Mitt viibis separatistide poolel, siis tema raportid puudutasid eeskätt Ukraina rünnakuid. Hukkunuid oli peamiselt võitlejate seas, aga ka tsivilistiide hulgas.

Viimasel ajal registreeriti piirkonnas mittesõjaväelaste seas alla kümne hukkunu aastas ning numbrid vähenesid. Eestlane lahkus Luhanskist 31. märtsil 2021 ja arvas, et konflikt on pikaks ajaks tupikus. Tema sõnul on Putini jutt genotsiidist täielik absurd.

"Seal olid mingid tulevahetused. Ilmselt keegi tulistas kusagile sinna, kuhu ei oleks pidanud tulistama, kus olid tsivilistid. Aga need tsiviilohvrid, et nad on kindlasti väga valusad, kahetsusväärsed, aga no mitte kuidagimoodi see genotsiidi mõiste alla ei lahterdu. See venelaste, Kremli praegune väide, et seal kõigil, kõik need kaheksa aastat toimus mingi kohutav genotsiid. See on lihtsalt üks selline propagandistlik vale," ütles Hvostov.

Tegelikult oli 2019. aastal presidendiks saanud Volodõmõr Zelenski üks lubadus Donbassi saatus rahumeelselt Venemaaga kokku leppida ja ta pakkus paljude ukrainlaste meelehärmiks DNR-ile ja LNR-ile isegi eristaatust, aga see ebaõnnestus.

Kolm nädalat tagasi oli sama piirkond Putini ettekääne sõja alustamiseks.

Ettekäänete ritta on üha rohkem lisandunud jutt salajastest ameeriklaste biolaboritest, mis olevat tegutsenud kusagil vahetult DNRi ja LNRi piiri ääres.

Täiesti uuele tasemele viis selle meie Riigikogu Liige Kalle Grünthal, kes spekuleeris eelmisel nädalal veebisaates, kas puruks pommitatud salalaboritest näiteks katkuga nakatunud pagulased toovad haiguse Eestisse.

Jutt kurjadest salalaboritest on asjatundjate sõnul umbluu. Esiteks, kuulub võimalus aretada ainult geneetiliselt venelasi ründav biorelv fantastika rubriiki. Teiseks on dokumendid, mida tõenditena esitatakse lihtsasti selgitatavad ning puudutavad tavalist teadustööd ja nakkushaigustega võitlemist, mida toetasid mitmed välisriigid mitte ainult Ameerika. Ja kolmandaks – kui salalaborid oleks, siis tänaseks piirkonnad vallutanud Venemaa näitaks ju mingeid tõendeid.

Selle asemel hävitavad rahutoojate raketid ja pommid kõige rängemalt just separatistlikest piirkondadest loodes asuvat Harkivit ja lõunas asuvat Mariupolit, kus on valdavalt venekeelne elanikkond.

Hvostovi sõnul ei tea me praegu, kuhu see sõda välja jõuab. "Aga tundub, et seda mädanevat haava tahetakse suurendada mingisuguseks üldiseks gangreeniks Ukraina pinnal. Et niimoodi Kreml püüab Ukrainast teha mingisugust puhvertsooni enda ja Lääne vahel, kusjuures selles puhvertsoonis oleks siis umbes sellised Donetski ja Luhanski taolised... lihtsalt üks must auk!"

"Kui keegi tahab, et sõda lõpeks, siis sõda lõpeb siis, kui Venemaa lõpetab tulistamise ja lahkub Ukrainast. Kui ukrainlased lõpetavad võitlemise, siis ei ole lihtsalt Ukrainat enam. Sõda jätkub. Sel hetkel võtab Putin endale järgmisena ette Moldova, siis tuleb Gruusia ja ega ta seal siis ei lõpeta," ütles Meikar.

Juba on teateid, et sarnaseid isehakanud vabariike püüab Venemaa luua ka juba okupeeritud aladel, sealhulgas Mariupolis.

Toimetaja: Barbara Oja

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: