X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Metropoliit Eugeni: tsiviilobjektide pommitamine on kuritegu

Foto: Gergey Lukecha/ERR

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni ei eita, et Venemaa tungis Ukrainasse, kuid ei tauni Venemaa juhte sõja vallapäästmise eest, viidates agressiooni erinevatele tõlgendustele. Kirikupea ütles usutluses ERR-ile, et ta ei usu, et sõda ja erinev suhtumine sellesse lõhestab õigeusu kiriku.

Oma hiljutises pöördumises koguduseliikmetele kutsusite te üles vennatapusõja lõpetamisele. Kas venelasi ja ukrainlasi saab üldse pärast 24. veebruari pidada vennasrahvasteks?

Kuidas ka sündmused ei areneks, on nad ikkagi vennasrahvad. Sest selliseid otsuseid, mis viisid konfliktini, teevad poliitikud. Kogu rahvast ei saa seostada poliitikutega. Seetõttu jäävad venelased ja ukrainlased kahtlemata vennasrahvasteks.

Meedias näeme teateid lõhest Eesti venekeelse elanikkonna sees, kus suhtutakse erinevalt sellesse sõtta. Kuidas Eesti kogudused ja vaimulikud suhtuvad Ukrainas toimuvasse sõtta?

Igasugusesse sõtta tuleb suhtuda negatiivselt. See on õigeuskliku normaalne reaktsioon.

Tuleb öelda, et kohe, kui need sündmused algasid – need olid kõigile ootamatud – kutsusime kogudusi tugevdama oma palveid. See on kiriku põhifunktsioon – tugevdada palveid, et see konflikt peatuks  ja saaks istuda läbirääkimistelaua taha. See on normaalne, kui konflikte lahendatakse läbirääkimistelaua taga.

Märtsi keskel ühinesite te Eesti Kirikute Nõukogu pöördumisega, mõistes hukka Venemaa sõjalise tegevuse Ukrainas, sealhulgas "humanitaarobjektide, sealhulgas kirikute pommitamise ja tsiviilisikute ohtu seadmise". Kui keeruline oli teil kui Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juhil panna sellele oma allkiri? Kas te kooskõlastasite seda Moskvaga?

Ei, ei kooskõlastanud.

Aga ma juhiks teie tähelepanu ühele teisele lausele: "Lahingutegevuses kaotavad elu oma maad kaitsvad mehed, aga ka need, kes on kurjuse käsilasteks saanud." Kontekstist järeldub, et ukrainlased kaitsevad oma maad, aga kurjuse käsilased selle lause teises osas on venemaalased.

Ma juhiksin teie tähelepanu sellele, mida keegi ei tea. Selle teksti esimeses variandis räägiti Putinist ning rohkem mitte kellestki teisest. Me olime selle vastu. Me arutasime seda omakeskis ja tegime ettepaneku nimetada ka teisi liidreid või mitte kedagi.

See tähendab, et teie survel kaotati pöördumisest Putini nimi?

See ei olnud surve. Meie ettepanek oli selline: "Vene Föderatsiooni juhtkond, aga ka teiste maailma suurriikide liidrid, kes peavad teadvustama oma vastutust Ukrainas toimuvate sündmuste eest ja peavad astuma energilisi ja arukaid samme rahu taastamiseks". See sõnastus ei leidnud toetust ja vastu võeti teistsugune projekt. See, mille ma enne ette lugesin.

Loen uuesti ette: "Lahingutegevuses kaotavad elu oma maad kaitsvad mehed" – see tähendab, et konteksti arvestades ukrainlased. "Aga ka need, kes on kurjuse käsilasteks saanud" – konteksti arvestades venelased.

Ma nõustusin selle fraasiga, kuna siin ei toodud välja nimesid. Sest Venemaa käsitlus on ju hoopis teistsugune.

Ma ei taha poliitikasse tungida, aga siin tuleb seda tahes-tahtmata teha.

ETV+ "Nädala intervjuu" Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeniga Autor/allikas: Gergey Lukecha/ERR

Vastake otsesele küsimusele: kas mõistate Venemaa juhtkonna sõjalise sissetungi eest Ukrainasse hukka?

Otsene vastus teile on, et selline sõnastus eeldab, et me teame olukorda põhjalikult. Aga kuna ma olen poliitikas võhik, siis ma ei saa öelda, kuidas sündmused arenevad, kuidas neid tõlgendada.

Aga Venemaa ju tungis 24. veebruaril Ukrainasse. Seda ei saa ju me keegi vaidlustada?

Seda me ei saa vaidlustada. Aga kas me saame täpselt öelda, mis olid põhjused, et see operatsioon algas?

Kordan veel kord, kahjuks ma ei taha poliitikasse tungida, aga kahjuks tuleb tunnistada – Vene tõlgendus on ju selline, et Venemaa jõudis Ukraina sissetungist paar päeva ette. Ma ei hakka seda [väidet] hindama. Sest siin on ühe ja teise poole väited.

Aga see on ju sõda. Missugused iganes olid põhjused, kas vaimulik saab sõda õigustada?

Ma ei tea. Vaat seepärast ma räägingi, ma ei tea, kas see oli õige või mitte. Seepärast me ei räägi kuskil, et me toetame seda operatsiooni. Aga me ei räägi ka, et me ei toeta seda operatsiooni, me lihtsalt ei tea sellest.

Aga kas teie peate seda sõjaks?

Ma pean seda sõjaks.

Ma loen ette lõigu Vene õigeusu kiriku pea patriarh Kirilli 11. märtsi läkitusest: "Te teate, et see konflikt ei alanud täna. Ma olen veendunud, et selle süüdlased ei ole Venemaa ja Ukraina rahvas, mis on saanud alguse ühtse Kiievi kiriku ja risti alt, ühinenud usus, ühiste pühakute ja palvetega, seotud ühise ajaloolise saatusega. Vastasseisu lätteid tuleb otsida lääneriikide ja Venemaa suhetest". Kas te jagate patriarhi seda vaadet?

Vaat seepärast me pakkusimegi sõnastust "aga ka teiste maailma suurriikide liidrid peavad teadvustama oma vastutust".

Aga kuidas saab läänt süüdistada, kui Venemaa väed tungisid 24. veebruaril Ukrainasse?

Ma ju selgitasin, et Venemaa tõlgendus on selline, et mõne päeva pärast oleks võinud sisse tungida Ukraina väed.

See on poliitiline küsimus. Ma ei taha sellesse sekkuda. Ma ei tea, kas see on nii või ei ole. Meie, kirikuinimesed, ei tohi nendesse küsimustesse sekkuda, kuna me ei tea.

Läheb mööda kolm kuni viis aastat, võib-olla ka 50 ja pärast leitakse mingid dokumendid, mis pööravad täiesti ümber tänased tõlgendused nendele sündmustele.

ETV+ "Nädala intervjuu" Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeniga Autor/allikas: Gergey Lukecha/ERR

Nii, et te ei mõista Venemaa juhtkonda sissetungi eest hukka?

Ma ei tea, mul ei ole siin õigust oma seisukohta väljendada, sest ma ei tea.

Aga kust te teate, et Ukraina oleks võinud mõni päev hiljem Venemaale tungida?

Ma ju räägin, et see on Venemaa tõlgendus. See on Venemaa tõlgendus. Seepärast ma ei võta kinnitada, et see on õige tõlgendus, et see on tõepärane. Ma lihtsalt eemaldun sellele vastamisest.

Sellele vaatamata te ühinesite pöördumisega, mis mõistab hukka Venemaa sõjalise tegevuse Ukraina territooriumil, sealhulgas tsiviilobjektide pommitamise.

Jah, sest tsiviilobjektide pommitamine on kuritegu. Ma olen sellega nõus, siin pole mingeid küsimusi.

Ma sooviksin siiski teile öelda, milline on kiriku positsioon vaimsest seisukohast lähtudes. Mulle sattusid ette ühe askeedi sõnad: tuleb paluda kõigi eest, nii ühtede kui teiste eest. Kui palume nende eest, kellel pole õigus, siis täidame Kristuse käsku paluda ka oma vaenlaste eest. Kui palume nende eest, kellel on õigus, siis teeme ilma kahtluseta õigesti.

Sissetungi esimestel päevadel pöördus Moskva Patriarhaadi Ukraina õigeusu kiriku pea Onufrius (vene keeles Onufrii – toim.) algul Venemaa presidendi ja hiljem ka patriarh Kirilli poole, kuid ei saanudki neilt avalikku vastust. Miks Vene õigeusu kirik vaikib ega anna sissetungile oma hinnangut?

Ma võin siin ainult oletada, see on jällegi minu tõlgendus, et pärast, kui saavad avalikuks mingid dokumendid, mis võib juhtuda ja kui kõik pöördub ümber, et siis mitte olla süüdistatud mingis avalduses, mis ei ole kooskõlas tegelikkusega. Ongi kõik.

Aga (Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku – toim.) Paldiski õigeusu kiriku praost Igor Prekup on meedias kirjutanud, et Vene õigeusu kirik ei ole siiani esitanud selget seisukohta Ukrainas toimuva sõja suhtes. Kas nõustute, et kuu pärast sõja algust ei ole ikkagi Vene õigeusu kiriku seisukohta?

Olen nõus, sest poliitikud teevad otsuseid, aga kirikutegelased ei saa kuni lõpuni teada asjade tõelist seisu. Ongi kõik. Aga see on minu isiklik arvamus.

On tulnud teateid, et Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku piiskopid üksteise järel keelduvad oma teenistuste ajal meenutamast patriarh Kirilli. Ma usun, et te teate seda suurepäraselt. Teie käisite 20. märtsil Moskvas ja teenisite koos patriarh Kirilliga Päästja Kristuse katedraalis. Kas te ei arva, et see oli praeguses olukorras viga ning te oleks võinud hoopis väljendada solidaarsust Ukraina jumalasulastega, kes on tule all ja hukkuvad, mitte aga sõita Moskvasse?

Ma sõitsin sinna ühe oma hea tuttava piiskopiks pühitsemise puhul. Põhjus oli ainult selles. See ei olnud tavaline jumalateenistus, vaid see oli pikalt ette määratud, kuigi lükkus mitu korda edasi. Siin ei ole mingit poliitilist tausta.

Seda, et on lõpetatud patriarhi meenutamine, ei hakka ma arvustama ega oma hinnangut andma. Nad on teises olukorras. See on omamoodi kanooniline hetk. Selles, kui vaimulikud nimetavad või ei nimeta patriarhi, ei ole veel ärapöördumist või lõhet kirikupeaga.

Ukraina vaimulikud räägivad autokefaaliast (iseseisvusest – toim.). Amsterdami kogudus räägib sellest, et lahkub Moskva patriarhaadi alt. Kas see ei ole sama keti lüli? (Küsija viitab osa Ukraina õigeusukiriku lahkumisele Moskva patriarhaadi võimu alt – toim.)

Teate, jutud autokefaaliast algasid 20. sajandi alguses, seetõttu ei ole siin midagi uut. Igasugused poliitilised sündmused kas lükkavad või vastupidi, viivad sellest kõrvale.

Aga [kui rääkida] kogudusest, mida te mainisite, siis ma leian, et see ei olnud õige otsus. Ongi kõik.

Vahest oli teil Moskvas patriarh Kirilliga privaatseid vestlusi, võib-olla väljendas ta isiklikes vestlustes teistsugust arvamust? Praegu jääb mulje, et ta toetab sissetungi.

Ei, meil oli väga lühike vestlus. See puudutab ainult seda, et tema nagu iga normaalne kristlane ei toeta mitte mingisugust sõda.

Sõda on kurjus ning me rõhutame seda pidevalt. Kui valatakse verd, kui hukkuvad inimesed, kui purustatakse tsiviilobjekte, siis ei saa seda kuidagi õigustada.

Pärast uue metropoliidi valimist külastati Siselinna kalmistut. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kirjanik ja endine vaimulik Andrei Kurajev rääkis ühes intervjuus, et selles sõjas võib olla süüd ka Vene õigeusu kirikul, mis on "õigeusu propagandas kultiveerinud imperiaalseid fantoomvalusid". Kuidas te sellele vastaksite?

Andrei Kurajev on alati püüdnud olla originaalne. Seepärast ma seda ei kommenteeri. See on tema isiklik arvamus. Las see jääb tema arvamuseks.

Sellisel arvamusel on õigus eksistentsiks. Kas nõustute, et selles võib siiski mingi tõetera olla?

Igal inimesel on õigus enda moodi mõelda. Ma ei ole temaga nõus.

"Deutsche Welle" vaatleja Konstantin Egert kirjutas hiljuti, et Vene õigeusukirik on sõjalist sissetungi Ukrainasse toetades sisenenud karmi moraalsesse kriisi ning see võib kahandada selle moraalset autoriteeti ja mis kõige tähtsam, ka ühtsust. Mida ütlete selle peale?

Ma mõtlen, et keegi ikka annab järgi sellele, millele te just viitasite, kui rääkisite Amsterdami kogudusest. Usun, et sellised asjad võivad olla täiesti reaalsed. Need on alati keerulistes olukordades tekkinud. Aga praegu on keeruline olukord. Ning kas see katsumus möödub kõigi jaoks sama moodi – ma arvan, et mitte.

Tõesti, mingid kiusatused tekkivad ja katsed eemaldumiseks. Aga millise ettekäändega eemalduda, on juba teine küsimus. Kui patriarh on teinud mingi kanoonilise korralduse vea või kuriteo, siis seda saab otsustada ainult kirikukogu ja mõista patriarh süüdi, mitte aga üksik kogudus.

Apostel Paulus ütles, et paluge valitseja eest. Kes oli apostlite ajal valitseja? Rooma keiser, kes uputas kristluse verre. Aga ikkagi – "paluge valitseja eest". No siin on valitseja ja patriarh muidugi erinevad mõisted.

Kas see sõda võib vallandada Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku eemaldumise Moskvast?

Ei.

Kas olete veendunud?

Ma olen veendunud, et see ei ole ettekääne lõhe tekitamiseks.

Ligi 300 Vene õigeusukiriku vaimulikku ühinesid avaliku kirjaga, milles kutsuti üles peatama sõda. Kas lõhe pole ilmne?

See ei ole lõhe. Nad väljendasid oma arvamust, mis nii-öelda väärib mingisugust tähelepanu. See on nende õigus. Nad väljendasid oma arvamust ja mis siis? See ei ole lõhe.

Selles avalikus kirjas kutsusid vaimulikud üles mitte karistama neid, kes protestivad rahumeelselt sõja vastu. Miks Venemaa teie hinnangul karistab neid, kes on tulnud tänavale plakatiga "Ei sõjale!"?

See on küsimus poliitikutele.

Aga milline on teie kui vaimuliku vaade?

Ma leian, et see ei ole õige.

Aga miks see kestab? Kuidas seda peatada?

See küsimus on poliitikutele.

Kuidas teie hinnangul hoida Eestis ära konflikte venelaste, eestlaste, ukrainlaste vahel?

Ma leian, et see on probleem, kuna ukrainlased on sissesõitnud, nad on mõneti juba nakatunud teatava venevastasusega. See on probleem.

Kust te seda võtate?

Kohalikust ajakirjandusest, ainult kohalikust ajakirjandusest. Selliseid on, aga muidugi mitte kõik.

Ka minu poole on mõned põgenikud pöördunud. Meil oli väga hea jutuajamine. Nad muretsevad selle pärast, mis toimub. Nad tunnevad kahetsust, et need sündmused üldse nii arenevad. Aga kohalik meedia räägib taas sellest, et neis suhetes on mingi pinge. Ma mõtlen, et aeg ravib selle. Ja siin tuleb lihtsalt olla kõrgemal mingitest ambitsioonidest ja solvumistest. Ma usun, et ajaga läheb see mööda.

Kuidas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik aitab sõjapõgenikke, kes Eestisse saabuvad?

Kohe, kui meil oli Eesti kirikujuhtide kohtumine siseministeeriumi asekantsleriga, kus arutati põgenike aitamise teemat, saime kirja, milles otsiti vabatahtlikke, kes valdaksid nii vene kui ka eesti keelt. Sellised inimesed leiti ja nad töötavad Tallinnas, Rakveres ja Tartus.

Lisaks on meil kõigis kirikutes korraldatud annetuste korjamine, see kestab juba kuu aega. Ma arvan, et aprilli alguses teeme kokkuvõtte, kui palju oleme kogunud ja lepime kokku, kuhu need vahendid suunata.

Ma pöördun uuesti tagasi juba varem kõlanud küsimuse juurde. Kas siiski on mingi lõhe Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vaimulike hulgas?

Sellist lõhet ei ole.

Kõik on ühtsed milles?

Kõik on ühtsed selles, et ei tohi olukorda viia lõhenemiseni. See on poliitiline olukord. Tuleb tugevdada palveid. See on fakt. Aga lõhenemiseni ei tohi minna.

On erinevad arvamused ja see on täiesti loomulik. Miks siis mõista hukka neid ilmalikke või vaimulikke, kellel on teistsugune vaade? Neil on õigus teistsugusele vaatele.

Kas te toetate täielikult Eesti kirikujuhtide avaldust?

Ma ei tagane sellest, aga selle sõnastuse tõlgendust ei anna. Las igaüks otsustab ise, kes on kaitsja, kes ründaja ja kes on milles rohkem süüdi. Kordan veel kord, et ma ei saa ühemõtteliselt öelda, et see on sajaprotsendiliselt süüdi ja see õige. Ma ei tegutse poliitikas. Aga hinnang saab tulla ainult läbi poliitilise mõtlemise.

Vabandust, aga kui palju on ajakirjanduses vastuolusid. Lisaks valeuudised. Kuidas saab lõplikult teha järelduse või otsustada, kui on selline kuhi vastuolulist infot?

Aga vähemalt võib ju kõva häälega sõda kritiseerida, ma mõtlen väljaütlemisi Moskvast. Miks seda ei tehta?

Ma leian – väljendan taas oma isiklikku seisukohta – et seda ei teha ilmselt seetõttu, et mitte sattuda sündmuste ebaõigetesse tõlgendustesse.

Mis on teie seisukoht, milline peaks olema kiriku roll selles, et sõda lõppeks?

Kui vaadata ajalukku, kuidas palju vürstid vaenutsesid, siis oli kirik teatavaks ühendavaks faktoriks, kui ta ohjeldas vaenutsevaid vürste, kes sageli olid omavahel veresugulased. Seetõttu on siin kiriku roll.

Praegu on olukord muidugi muutunud seoses tänapäeva tehnoloogiaga ja nii edasi. Aga ikkagi saab kirik mõjutada ja peab mõjutama inimeste hinge. Eelkõige saame me muidugi mõjutada neid, kes käivad meie juures, kuna see on hingeline juhendamine. Aga poliitikuid me niimoodi otse mõjutada ei saa.

Toimetaja: Artur Tooman, tõlkis Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: