"Ajakirjanduses on ilmunud üldistavad arutlused, et äkki muutub mõttetuks mõni plaanitud läbiotsimine või tekib mõnel isikul motiiv anda mittetõeseid ütlusi, seostamata neid konkreetse juhtumiga," kirjutasid vandeadvokaat Oliver Nääs ja advokaat Sander Potisepp Eesti Ekspressis ilmunud arvamusloos.

Advokaadid kirjutavad, et ilma selgitusteta jääb mulje, justkui sooviks prokuratuur endale põhimõtte pärast õigust otsustada alati selle üle, mida kriminaalmenetluste kohta võib avalikult öelda ning mida mitte. 

"Sellist põhimõttelist õigust prokuratuuril olla ei tohiks, see poleks tasakaalus ajakirjandusvabadusega," kirjutavad Nääs ja Potisepp ja lisavad, et erinevalt prokuratuuri seisukohast ei jää kriminaalmenetluse ajaks ühiskondlik elu seisma ja ootama lõpptulemust, mis tavaliselt tuleb aastate pärast. 

Advokaadid toovad ka välja, et midagi nii kurbnaljakat kui von Hannoveri kaasuse võrdlemine maailma ühe suurema rahapesujuhtumiga on õiguslikust praktikast keeruline leida.

"Paratamatult tekitab see küsimuse, kas prokuratuur ja kohus lahendi sisuga üldse enne trahvi taotlemist ja määramist tutvusid."

Eelmisel nädalal avaldas riigiprokurör Maria Entsik, et alternatiivselt võiks ajakirjanike suhtes läbi viia ka kriminaalmenetluse. Nääs ja Potisepp märgivad, et see on huvitav avaldus, sest kohtueelse menetluse andmete avaldamise eest saavad vastutada isikud, kes oma töö- või teenistusülesannete käigus n-ö töötavad koos uurimisega – prokurörid, uurijad, eeluurimiskohtunikud, eksperdid, konsultandid jne.

"See, et enda igapäevatööd tegev ajakirjanik nende hulka ei kuulu, vaieldi riigikohtus selgeks kümmekond aastat tagasi. /.../ Näib, et prokuratuur on võtnud selles küsimuses põhimõttelise seisukoha ning ajakirjanduse taltsutamiseks näib arsenalis jaguvat rohkem relvi kui pelk menetluslik trahv."