"See on ju ajalugu, seda ei saa muuta. Lihtsalt õudne, mis toimub Euroopas! Me vabastasime kogu Euroopa, aga nüüd nemad niimoodi! Nad on kõik unustanud." Sedamoodi avaldas oma emotsioone Õhtulehe vahendusel üks Sillamäe naisseltsimees 2022. aasta 9. mail.

Millegipärast kangastus silme ette 9. mai eel ajakirjandusest mitmel pool läbi käinud "vene memmekese" motiiv, kellele pidanuks tähtsa päeva puhul "langenute mälestamisel" tegema erandi nelgipuntra ümber oleva georgi lindi asjus.

Lugedes seda tsitaati tekib küsimus, mis need langenud üldse asjasse puutuvad? Õigemini puutuvad nii palju, et neid saab kasutada käepäraste pantvangidena, samal ajal kui tegelik sõnum on hoopis midagi muud. Ja pole need "memmekesed" (või "babuškafašistid") tihtipeale sugugi nii süütud tegelased, sest just nimelt nemad pärandavad arulageda võidu- ja vabastajakultuse argitasandil põlvest põlve edasi, mis sellest, et reaalsete ajaloosündmustega hakkab side järjest enam ähmastuma.

Üritaks seda sõnavalingut analüüsida

Esiteks, kes on "meie"? Kohalikke põliselanikke see suurushullustuse moodi seisund ilmselt ei puuduta? Ja kui puudutab, siis saab parafraseerida Hinckuse dilemmat "Mina vabastasin mind minu käest". Küll tundub eestimaalaste seas laiemalt olevat jalaga segada isehakanud "Euroopa vabastajaid", kes nõuavad selle "teene" eest mingeid ebamääraseid määrustikuväliseid soodustusi.

Nii hakkavad permanentse "isamaasõja" käigus ajastud segunema ja praeguseid sigadusi saab õigustada argumentidega kaugest minevikust. Kui täpne olla, siis kohati ehitakse end ka võõraste sulgedega, sest "vabastamise" teostas ikkagi ammu lagunenud paljurahvuseline Nõukogude Liit.

Niisiis tundub et see "meie" on hoopis mingi relikt ehk eriti visa umbrohi homo soveticuse näol, kes ihkab jätkuvalt kõiki "vennaliku pere" rahvaid taas "vabastada"?

Sõda on inimliigile ürgomane moodus asju paika panna. Ja "objektiivsete põhjuste" sõnastamisel on läbi ajaloo näidatud üles hämmastavat leidlikkust. Tihtipeale pole mingeid põhjendusi vajagi, sest sõjapidamine ongi "elustiil" või elatusallikas. Ja sõjaga käib paraku kaasas ka alistatu või vaenlase terroriseerimine ja alandamine. Paljus just seetõttu hakkas 19. sajandil arenema tänapäevases mõistes rahvusvaheline sõjaõigus, et mitte jätta alistatuid (nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid) täielikult võitja meelevalda.

Üheks võikamaks alandamise vormiks on alistatutele peale surutav nõue, et vallutajat edaspidi "vabastajaks" tituleeritaks ja talle saabunud "õnne" eest igapäevaselt tänu avaldataks. Mis teha, vallutamise hetkel ehk polegi midagi parata: tugevama õigus. Kuid nõuda "karuteene" eest aastakümneid hiljem tänu, ajal, kui ammu on lagunenud nii NSV Liit, kui selle Ida-Euroopa vasallide kooslus, nõuab juba erilaadset ajuehitust. Ja kas pole visalt levivatel kuuldustel teatud "lisakromosoomist" siiski mingi tõepõhja all?

Keda siis õigupoolest ikkagi "vabastati"?

Saksamaa (ja mõnevõrra tinglikumalt Suur-Saksamaa osa Austria) siiski võideti, seda vähemalt 9. mai kontekstis. Jugoslaavia sai oma vabastamisega suuresti oma jõududega hakkama. Balti riigid ja Poola "vabastati" lausa kaks korda, aastatel 1939-1940 vennalikus liidus natsionaalsotsialistliku Saksamaaga "fašistide-kodanlaste ikkest" (Poola tükeldati sootuks) ja teine kord aastatel 1944-1945 "fašistlike röövvallutajate (ja nende sabarakkude) ikkest". Balti riigid lakkasid "vabastamiste" käigus üldse de facto eksisteerimast.

Kaks korda "vabastati" sama loogika alusel ka osa Soomest ja osa Rumeeniast. Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia olid Saksamaa liitlased Teises maailmasõjas, ja nende vabastamisega on nagu on.

Niisiis, jääb üle Tšehhoslovakkia, mille puhul võiks ehk isegi tinglikult rääkida vabastamisest ka ilma jutumärkideta, vähemalt aastatel 1944-1945 (kui ka vähemalt Slovakkia osaga on nii ja naa, sest tegemist oli Saksmaa vasallriigiga). Lisaks on veel ukrainlased ja valgevenelased annekteeritud Ida-Poola aladelt, ungarlased Taga-Karpaatidest jt, kes ilmselt samuti "vabastamisi" teab mis heldimusega ei meenuta.

Ja ongi kogu kiidetud "Euroopa vabastamine"! Kuigi Eestist vaadatuna meenutab see protsess küll pigem vihma käest räästa alla sattumist, siis üldisemalt: kes kelle vabastas ja kes mille vallutas, selle kohta andku "vabastatud" rahvad parem ise oma hinnang.

Kõik eelkirjeldatu oli osa aastaid kestnud geopoliitilisest lehmakauplemisest, kuidas mõjusfääre jaotatakse, "vabastamised" fikseeritakse ja (uus) kuritegelik võim alistatutele pähe määritakse.

Võiks eeldada, et ajaloost midagi õpitakse ja sedasorti "vabastamised" on jäänud minevikku ja ehk surevad aja jooksul välja ka agressioonile eriti sõjakalt takka kiitvad "babuškafašistid", kuid võta näpust, alates 24. veebruarist saab maailm taaskord kaasa elada "vabastamisele" kõige ehedamal kujul Ukrainas. Sedakorda siis "denatsifitseerimise" viigilehe varjus, mis jätab ühtlasi rõhutatult ebaselgeks ka alistumise tingimused ning selle kes on "vabastatav" ja kelle ikkest ta õigupoolest "vabastatakse".

Asjade senine käik viitab, et sõjapidamises pole midagi muutunud, tegemist on lihtsalt ühe eufemistide taha peidetud vallutussõjaga. Kuigi Vene operatiivkunstist on asjatundjad üsnagi heal arvamusel, siis tundub see kõik kaunis olevat vaid paberil ja reaalsuses tähendab sõda endiselt bardaki sugemetega laupkokkupõrget, kus ei hoolita isegi mitte omadest, rääkimata veel nendest, kes kokkupõrke ette või vahele jäävad.

Tõsi, kuna "vabastatavad" osutusid seekord väga tõrksaks, siis osutus traditsiooniline Moskoovia sõjakunst mõnevõrra ebatõhusaks, sest erinevalt "Suurest Isamaasõjast" pole läbimurdel enam teadaolevalt kasutada üle miiniväljade ja okastraatõkete jooksvaid trahviväeosasid ega pealetungijate selja taga tõkestussalkade motiveerivat kuulipildujatuld. Kuid mis 21. sajandi Euroopas veelgi hämmastavam, on sõjaga kaasas käiv vägivald tsiviilisikute kallal ja rüüstamiste laine "vabastatud" aladel.

Põikaks Eesti ajalukku

Aastaid tagasi, uurides "Nõukogude võimu taaskehtestamist" aastatel 1944-1945, sattusid arhiivis ette partei-, nõukogude- ja julgeolekuasutuste dokumentatsiooni seas ette toimikute viisi materjali "kangelastegudest" Punaarmee "vabastatud" territooriumil. Ja see polnud mitte "fašistide" tagantjärgi pahatahtlik laim, vaid sovetivõimu enda jooksev asjaajamine ja kirjavahetus sõjaväevõimudega.

See kõik on nagu näitlikustav kokkuvõte kriminaalkoodeksist: mõrvad, vägistamised, röövid, vargused, omavoli, rüüstamine jne jne; seda nii ilma relvata, kui ka relvastatult; jalgsi- kui ka motoriseeritult; nii üksikult-, kui ka grupiviisiliselt jne. Moodustusid koguni terved bandiidijõugud desertööridest, kuid ka tegevväelastest ja seda tihtipeale ka ohvitseride juhtimisel. Ja kohalik tsiviilvõim osutus elanikkonna terroriseerimise tõkestamisel täiesti hambutuks.

Kuigi sõjaväevõimu dokumente on napilt, siis tundub, et hambutuks osutus ka viimase tegevus, kas ei tahtnud või ei suutnud marodeerimisele piiri panna, või mõlemat. Kohati jääb mulje, et terror n-ö vaenulikul territooriumil oli lausa igati õigustatud, sõltumata sellest, et nimetatud territoorium oli nagu formaalselt üks liiduvabariike, mis "vabastati fašistide ikkest".

Üks asi oli riiklikult suunatud terror, see ei saabunud ka enamasti päevapealt, vähemalt mitte massilises vormis. Esimese mulje "vabastaja" olemusest tekitasid ikkagi vabastajad-punaarmeelased. Ja seda kõike mõistagi paralleelselt koos sadistliku nõudega koos "vabastajaga" saabunud "õnne" eest rituaalselt parteile ja valitsusele igakülgset tänu avaldada!

Esitan alljärgnevalt näitlikustamiseks mõned põgusad väljavõtted Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali 1944. aasta päevaraamatust.

22. september–9. oktoober 1944 Keilas Indla majasse on toodud üks umbes 35 a. naine ja vägistatud. Proua Indla tahtnud naisele appi minna ja keelanud sõdureid, kuid need ähvardanud keelajat tulirelvaga.[...] Taludest röövitakse vilja, mune, liha, kelli, sõrmuseid. Neil päevil on Valingu külas paar korda riisumas käidud ja mõne talu viljaait päris tühjaks tehtud.

12. oktoober 1944. Meie praostkonna ja kirikunõukogu arhiivid on hävinud. Hävitajad on nõnda toimunud, et raamatute täiskirjutatud lehed on välja kistud ja maha visatud, raamat ühes puhaste lehtedega ära varastatud. Mu kirjutuspaberi tagavara on kõik ära varastatud.

15. oktoober 1944. Surnu oli pärit Varbola vallast. Röövlid olid ta majja tunginud, kõik põrandad püssidega puruks lastud, mehelt saapad riisunud ja muud kraami, pole sellega aga rahuldunud, löödud mehe püssipäraga uimaseks ja lasknud talle augu kõhtu.

16. oktoober 1944. Suhkur, manna ja kohv oli põrandal segamine aetud ja musta peale tehtud. Musta tehtud ka muidu tuppa ja pühitud tagumikku puhta pesuga.[...] Ka meie magamistuppa tehti musta. Meie väljakäik ujus mustast "veest": tehti põrandale, nähtavasti ei tuntud väljakäigu säädeldist.

19. oktoober 1944. Röövimisi on nii palju, et peaaegu iga majapidamine on kannatanud. Humalas on mitmes talus sahvreid tühjendatud. Klooga Mugasillal pole talu rahvas enam paar nädalat piima ja piimasaadusi tarvitada saanud, sest kõik on käest ära viidud.

Kusjuures Köögardal ei suhtunud punaarmeelastessse üldisemalt sugugi mitte rõhutatult vaenulikult, vaid pigem on tegemist sõjaga kaasneva õnnetusega ja viiteid, et marodeerimisega tegelesid vaid "mõned", samuti viited sellele, et ka ohvitserid laiutasid käsi, et pole võimelised marodeerimist takistama.

Kuna "vabastajaid" oli Eestis kuuekohaline arv, siis piisas täiesti ka "mõnest" ehk reaalsuses tähendas see tuhandeid igapäevaselt ringiluusivaid marodööre ja vähemalt maapiirkondades pääsesid mingil kujul rüüstamisest üsna vähesed majapidamised.

Kas see oli nii ainult Eestis? Kaugelt mitte, ikka enam-vähem sama igal pool, kuhu "vabastaja" kirsa astus. On ju kuulus Stalini lausegi järgmine: "Kuidas te ei suuda mõista sõdurit, kes on marssinud tuhandeid kilomeetreid läbi vere, tule ja surma ning tahab lõbutseda naisega." Ja see ei puudutanud üldse mitte sakslasi, kelle puhul oli kõik lubatud, vaid tegemist oli hoopis vastusega Jugoslaavia kommunistide õiendamisele punaarmeelaste "lõbustuste" asjus.

Kõrvutades seda kõike tänapäeva Ukraina sõjaga, siis midagi pole tegutsemismustris muutunud. Vae victis! (häda võidetuile!). Ehk vallutamisest saab olla hullem vaid "vabastamine". Õppetunnina peaks iidseid idapoolseid tavasid ehk ka praegu sõjalisel planeerimisel arvestama ja parem mitte anda meetritki maad "vabastaja" meelevalda. Pole mingit põhjust arvata, et idanaabri sõjaplaanidesse ei kuulu kõige muu barbaarse kõrval ka tulevane "õiglase sõjasaagi" ummistus Ivangorodi ja Petseri postkontorites.