Kuidas karistada agressorit?

On mitu suunda. Esiteks, kulud režiimile. USA ja Euroopa Liidu sanktsioonid, mis püüavad kindlustada, et režiimile tekib kulu tegude eest. Kuid sellega asjad ei lõpe. On väga tähtis märkida, et väga tugevad ekspordipiirangud on kehtestatud Venemaa majandusele, mis keelavad strateegilise sisendi, mida on vaja sõjamasina ülevalhoidmiseks.

Meie eesmärgi osaks on suveräänse, demokraatliku ja iseseisva Ukraina kõrval anda Venemaale strateegiline läbikukkumine, et ta ei saaks lähitulevikus alustada samasugust agressiooni oma lähinaabrite vastu. Kolmas osa on NATO kaitse- ja heidutusvõimekuste tugevdamine, et tagada NATO tugevus, mis samuti on teatud määral strateegiline läbikukkumine Venemaa jaoks, kui vaadata seda Kremli vaatenurgast.

Aga kas ei võiks olla juba reeglid enne paigas, et kui rikud reeglit, siis ootab sind selline karistus? Praegu on juhtumipõhine reageerimine.

Reaalsus on see, et mitte ainult rahvusvahelises süsteemis, vaid ka igas riigis on reeglirikkujaid. Alati pannakse toime kuritegusid. Küsimus reeglite pühaduse või reeglitel põhineva korra puhul on, et mida kollektiivne kogum teeb reeglirikkujaga. See on põhiline teema. Alati on riike, kes rikuvad suveräänsust või rahvusvahelise õiguse seaduseid, kuid põhiküsimus on, kuidas rahvusvaheline kogukond reageerib. Kas laseme sel mööda libiseda või tegutseme kollektiivselt, et suruda peale kulu ja seda läbi nende sammude, mida enne mainisin.

Miks siis ei saa neid reegleid kirja panna?

Reeglid on olemas. ÜRO harta, Helsingi lõppakt, mida pole väga palju paremaks teha võimalik. Mängu nimi on diplomaatia, et haaraks kokku partnerid ja liitlased, tagamaks, et Venemaa võetakse vastutusele. Isegi kui rahvusvaheline kriminaalsüsteem võtab kaua aega, peame kulu peale suruma, sest peame vähendama Venemaa võimekust pidada sõda lähitulevikus. See tähendab palju diplomaatiat ja kollektiivset tegevust, mitte ainult USA ja Euroopa riikidelt, vaid laiemalt.

Kui räägime eeskujust, siis Balti riigid on Ukraina abistamisel olnud eeskujuks. Kas Euroopas on Eesti, Läti, Leedu ja Poola pigem demokraatia majakaks võrreldes Prantsusmaa ja Saksamaa tegevusega?

Balti riigid on kindlasti liberaalse demokraatia mudeliks paljudele institutsioonidele, mida meie peame demokraatliku süsteemi osaks. Teie ajaloo ja geograafilise asukoha tõttu on teil akuutne tunnetus ohust, mis voolab just sellest režiimist Kremlis kui mõnes riigis, mis on kaugemal Venemaast ja mis ei pruugi tunda nii tugevalt ja instinktiivselt nagu teie. See viibki Balti riikide üleskutseni tegutseda viisil, mis on vajalik ja kaasaaitav meie jaoks, kes me räägime Ameerika Ühendriikide eest.

Rahvusvahelisel üldsusel on vahend agressorile vastu astumiseks, nimelt vastutus kaitsta, kui riik ise hakkama ei saa. Me ei kasutanud seda?

See on pisut keerulisem, sest esiteks, USA tahab tegutseda koos liitlaste ja partneritega. Et kui hakkame rahvusvahelisel areenil tegutsema ja võtma vastutusele reeglirikkuja, siis tahame tegutseda mitte unilateraalselt, vaid koos liitlaste ja partneritega. Seega on suur diplomaatiline komponent, mida meie teeme. Aga kui räägime Venemaa sissetungist Ukrainasse, mis on provotseerimata ja ajendatud Putini poolt, siis räägime ju tuumajõust ja märkimisväärse konventsionaalse sõjalise võimekusega. Seega pole kerge ülesanne defineerida, kuidas tegeleda selle konfliktiga, kuid nagu näete president Bideni pealt, siis ta on päris otsusekindel võimekuste saatmiseks Ukraina valitsusele, et nad saaksid end ise agressori vastu kaitsta.

Aga luure on samuti osa abist? Kas luure jagamine lõpetatakse?

Ei, ei. Anname Ukrainale ressursid, mida on vaja ukrainlastel oma linnade ja naabruskonna kaitsmiseks provotseerimata agressiooni vastu. Meie, Ameerika Ühendriigid teeme, mida saame, et võimaldada Ukrainale edu võitluses oma ellujäämise nimel.

Tulevik. Millalgi sõda lõpeb ja siis tuleb nendega taas suhelda. Millised oleksid esimesed sõnad Venemaa saadikule, kui te temaga kohtute?

Esiteks, istun Venemaa saadikuga laua taga igal nädalal. Venelased on ruumis kohal. Kui sõda lõpeb, siis tekib mingi periood hindamaks, kuidas me taasloome Euroopa julgeolekuarhitektuuri, mis on sõja tõttu täielikult laastatud. Praegu räägime Helsingi lõppakti iga punkti ja ÜRO harta põhimõtete rikkumisest. Kooperatiivse julgeolekusüsteemi ülesehitamine võtab aega ning see ei saa olema kerge.

Enne sõda pakkusime koos OSCE partneritega Euroopa julgeolekudialoogi, et vaadata, kuidas sätestada vastastikuseid piiranguid, leida uusi viise relvastuskontrolliks ja usaldust tõstvaid meetmeid. Venemaa lükkas kõik need tagasi ja otsustas 24. veebruaril naabrit rünnata. Kui seekõik saab läbi, siis peame värske pilguga vaatama kogu arhitektuuri.

Milline oleks ideaalne arhitektuur?

Ideaalne oleks selline, kus oleks jõuline reeglite kogum, mis haarab riikidevahelist käitumist, kus suveräänsus, territoriaalne terviklikkus oleks austatud ja, mis veelgi tähtsam, oleks pühendumine mitte kasutada jõudu, vaid lahendada konflikti rahumeelselt ning mitte rikkuda piiride puutumatust. Kui riigid rikuvad neid põhinorme, siis peab süsteemis olema loodud vastutusele võtmine.

Üks probleem, millega sellele sõjale eelnenud ajal vastamisi olime, oli OSCE-s see, kui kasutasime sõjalise läbipaistvuse mehhanismi, et küsida Venemaalt ja Valgevenelt, mida te teete selle suure väehulgaga. Vastus Venemaalt oli vaikus. Nad ei vastanud. Valgevene valetas, öeldes, et väed lahkuvad 20. veebruaril, kuigi nad seda ei teinud. Seega on vaja luua tagajärjed selliste reeglite rikkumiste eest, mille kõik allkirjastasid, sealhulgas Venemaa ja Valgevene. Muidu muutuvad need sisutühjadeks dokumentideks.

Millised võiksid tagajärjed olla?

Just seda peamegi vaatama konfliktijärgsel perioodil. Kui hakkaksime looma uut militaarset läbipaistvuse meedet Viini dokumendi vaimus või täiendame seda, siis kas selles on hambad ka? See on kaalutlus, mida peaksime tegema. Kui hakkaksime looma uut relvastuskontrolli mehhanismi, siis kas rikkumise eest oleks tagajärjed? Ärme unusta, et Venemaa lahkus CFE leppest 2007. aastal, põhjendades seda leppe ajutise peatamisega, kuigi selles dokumendis ei olnud sellist ajutist võimalust ette nähtudki. Seega peaksid olema tagajärjed. Kui vaadata viimasele kümnele aastale, siis oleme kollektiivselt, rahvusvahelise kogukonnana, olnud päris kehvad tagajärgede kehtestamises.

Kui te istute maha Vene delegatsiooniga, siis kas praegusega, või peaksid seal olema uued näod?

Me ei saa sulgeda ust diplomaatiale. Me peame jätkama rääkimist, kuid ehk peaksime lähenema pisut teises võtmes kui varem. Peame rõhutama meetmeid, kui räägime uutest usalduse loomise sammudest või uuest relvastuskontrolli vormist, kus on konkreetsed tagajärjed ja tulemused erinevatele tegevustele. Tugevate sanktsioonide ja ekspordikontrolli tõttu on meil mõjujõud selles keskustelus. Peame sellele väga ettevaatlikult mõtlema. Mina toetan ÜRO ja OSCE süsteemi hoidmist, kus Venemaal on koht laua taga, et saaksime mingil hetkel taas suhelda. Mis ei tähenda tagasiminekut tavapärasesse suhtlusvormi ja unustada, mis juhtus, sest see oleks võimatu. Me peame taas suhtlema, see on mingil hetkel vältimatu.

Loomulikult peame suhtlema hakkama. Aga kas mingil hetkel kollektiivne lääs väsib Ukraina aitamisest ja näeme kompromissi, kus Ukraina ei pruugi tagasi saada Krimmi ja kogu Donbassi, kuid selle juures hakatakse tasapisi Venemaaga suhtlema?

President Biden on pühendunud Ukrainale vahendite andmisele, mida too vajab jõupositsioonil läbi rääkimiseks. USA president Biden on allkirjastanud Ukraina demokraatia kaitse lend-lease'i seaduse, mille ajalugu ulatub Teise maailmasõtta ning sätte Ukraina abistamiseks 40 miljardi dollariga. See on väga tõsine pühendumus Ukraina edule. Meie, Ameerika Ühendriigid, sest ma ei esinda kõiki OSCE liikmesriike, oleme pühendunud Ukraina aitamisele läbi sõja ja nende kaitseks, sest nad võitlevad mitte üksnes enda vabaduse, vaid ka reeglitel põhineva korra nimel, millest me kõik sõltume.

Kas OSCE kukkus läbi, sest sõda algas?

OSCE on kohtumispaik ja organisatsioon, millel on välimissioonid. Ei kohtumispaik ega missioonid kukkunud läbi. Mis kukkusid läbi, oli kaks osalisriiki – Venemaa ja Valgevene, kes rikkusid põhinorme, mis on kirjas Helsingi lõppaktis. Me ei süüdista kiiruspiirangut, kui keegi sõidab tänaval 100 km/h, vaid autojuhti. Seda peaksime ka nüüd tegema. See on väga tähtis. Me määrasime süü mitte riikide kogumile, kuigi me peaksime vaatama samme, mis sõjani viisid, vaid peaksime vaatama agressorit ning väga selgelt näitama süüd temal.