Läänemaailmas ja Eestiski on tihti harjutud nägema Soomet teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa liitlasena. Harva tuleb meelde, et äärepealt oleks talvesõja alguses Natsi-Saksamaagi Soomele sõja kuulutanud ning ehkki hiljem jätkusõjas olid need kaks liitlased, oli ka seal Soome peamiselt siiski üksi. Relvaabinagi saatis Saksamaa seda, mis tal endal üle jäi ning mis ei olnud kõige kvaliteetsem.

Soome lubas küll Saksa vägedel oma territooriumi kasutada ning andis ka oma vägesid Saksa juhatuse alla, sõja lõpptulemusele sel aga mõju ei olnud. Pealegi, pärast Nõukogude Liiduga vaherahu sõlmimist tuli Soomel Lapi sõjas sõdida veel Saksa vägedega, et need Soomest minema saada. Veel elusolevail Soomes sõdinud Saksa sõdureil olevat senini kombeks kurta, et soomlased püssitoru oma relvavendade poole pöörasid. Soomlased tuletavad selle peale aga alati meelde Molotov-Ribbentropi pakti, millega Saksamaa Soome lahkelt Nõukogude Liidu meelevalda jättis.

Sellelt taustalt tõusis siis Soome erapooletuspoliitika ja kindel usk, et oma riigi kaitsmisega peab Soome ise hakkama saama, teistele loota ei tasu.

Pärast jätkusõja lõppu surus Nõukogude Liit Soomele peale YYA-lepingu ehk sõpruse, koostöö ja vastastikuse abiandmise lepingu. Samasuguseid lepinguid sunniti sõlmima ka Poola, Tšehhoslovakkia ja teised Nõukogude Liidu käpa alla sattunud riigid ning need lepingud viisid vääramatult nende riikide iseseisvuse kadumiseni ja Nõukogude Liidu marionettriikidena idablokki sattumiseni.

Soomel ainsana õnnestus seda saatust vältida, ehkki soometumise ja Urho Kaleva Kekkoneni hiigelpikaks veninud valitsusaja hinnaga.

Praeguseks on selgunud ning Osmo Apuneni raamatus "Silma poliitika" ka ära kirjeldatud, kuidas Nõukogude Liit ei loobunud tegelikult kuni oma lagunemiseni ideest Soome siiski alla neelata.

Soome diplomaatia oli kõigi nende aastakümnete jooksul noateral laveerimise diplomaatia. Piiripealseid hetki oli palju, näiteks oli oht Soome iseseisvusele väga tõsine Praha kevade ajal 1968. aastal.

Kui Soome poliitikud kaldusid neil aastakümneil sõnades olema väga nõukogudesõbralikud, siis tegelikus elus saadi väga hästi aru, kustpoolt oht varitseb.

YYA-lepingut otseselt rikkumata õpetati Soome armee välja tegelikult ikkagi sõdima just Nõukogude Liiduga. Leiti ka võimalusi ohvitseride väljaõppeks USA-s ja kodumaise sõjatehnika arendamiseks ning sõjavarustuse ostudeks läänest.

Nõukogude Liidu lagunemine tõi kaasa kergenduse, ent ka liiga optimistliku ettekujutuse, et Venemaast saab nüüd normaalne lääneriik. Sestap püsis Soome hoiak ka järgnevail aastakümneil Venemaa-sõbralik, ehkki üheks otsustavaks pöördeks senisest erapooletusest lääne poolde oli Soome ühinemine Euroopa Liiduga 1994. aastal.

Umbes samal ajal hakati rääkima ka NATO-võimalusest, täpsemalt NATO-optsioonist. Optsioon on teatavasti finantsinstrument, mis võimaldab selle omanikul teha mingi tehing talle sobivas tulevikus. NATO-optsioon tähendas Soomele võimalust taotleda organisatsiooni liikmesust talle sobival hetkel. Kogu selle aja jooksul, millal NATO-võimalusest räägiti, lähenes Soome NATO-le väga kiiresti.

Nagu tänavuses NATO-debatiski rõhutatud, on Soome viinud oma väed NATO standarditega vastavusse paremini, kui mõni NATO liikmesriik ise. Koostöö NATO-ga on olnud ning Soome väed osalenud paljudes rahuvalveoperatsioonides, näiteks Kosovos.

Seepärast ongi läinud nii, et kui Venemaa sissetung Ukrainasse soomlaste viimasedki optimismiriismed Venemaa läänestumise osas hävitas ning rahva arvamus üleöö NATO-sõbralikuks muutus, olid Soome relvajõud liitumiseks suurema ettevalmistuseta valmis ning ainsad takistused liitumise teel saavadki tulla vaid tõrksatelt liikmesriikidelt nagu Türgi.