Ida-Euroopa kaitseplaanid tehakse nüüd põhjalikult ümber. Selle põhjuseks on sõda Ukrainas. Lääs polnud valmis suurriikide vaheliseks tapatalguks Euroopas, sõdimas käidi kaugel kõrbes halvasti varustatud sisside vastu. Ukrainas käiva sõja tagajärjel näevad Euroopa riigid vajadust oma kodu kindlustada siinsamas asuva ohu vastu. Sõjaväed suurenevad, näiteks Poola vägi 160 000 sõjaväelaselt 300 000 sõjaväelasele.

"Kui need üksused nüüd tekivad, siis need ka ju pannakse plaani. Sama muster toimib kogu Ida- ja Põhja-Euroopas," ütles reservkolonelleitnant, riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas.

Rootsi ja Soome astumine NATO-sse, kui see teoks saab, annab Euroopa põhja- ning kirdeosale sõjalise tasakaalu, millest võis vaid unistada. Eelkõige tunnetavad Balti riigid, et tasakaal muutub rohkem nende kasuks. Kuid loota on, et NATO astub ka poliitilises plaanis meile lähemale.

"Poliitilisel tasandil kindlasti Soomel ja Rootsil on meiega suhteliselt sarnane vaade Venemaale, mis poliitilistes diskussioonides kindlasti on Eestile kasulik," ütles rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Martin Hurt.

Soomel ja Rootsil on olemas võimekused, mis Balti riikides puuduvad. Seni tuli näiteks NATO laevastikke Läänemere jaoks kokku panna ja kaugelt kohale tuua. Soomel ja Rootsil on laevad ja lennukid siinsamas olemas.

"Soome osas on õhuväe võimekus. Soome õhuväel on Hornet-hävitajad, praegu umbes 60. Kui need kaitseplaani lähevad, siis see mõjutab ju kohe Baltikumi kaitset. Samamoodi Rootsi merevägi ja õhuvägi. Rootsi merevägi on väga võimekas - neil on viis allveelaeva ja seitse korvetti, kui võtta kõige võimekamad alused. Loomulikult ka Rootsi õhujõud, kus on üksnes Saab-Gripen hävitajaid 71," selgitas Kunnas.

Ei ole mõistlik siiski unistada, et Soome ja Rootsi on meie jaoks nagu seinakontakt, millesse saab kohe susata Balti riikide kaitsevõime soojendaja pistiku.

"Juhul kui Soome ja Rootsi NATO-ga liituvad, siis esimesest päevast saab stepslisse lükata sellise olukorrapildi tekitamise nii õhuruumis kui ka merel. Vägede saatmine Balti riikidesse - sellega tuleb tegelda pikaajalisemalt ja vaadata, milliseid võimeid mõlemad riigid üldse NATO-sse soovivad panustada," ütles Hurt.

Soovid saavad lähtuda võimalustest. Baltimaad taotlevad liitlasvägede suurendamist diviisini igas riigis. Näiteks praegu Balti riikides ja Poolas roteeruvad ja hiljuti ka Rumeeniasse viidud NATO lahingugrupid on loodud elukutselise sõjaväe baasil.

"Ärme unusta, et Soome riigikaitsemudel sarnaneb Eestiga ehk siis ta tugineb eelkõige reservil. Ja selliseid alaliselt mehitatud jalaväebrigaade Soomes teadaolevalt ei ole, mida siia saata. Rootsi puhul on veidi teisiti, aga Rootsi sõjaline riigikaitse on alles ülesehitamisel," selgitas Hurt.

Baltimaad ei peaks käituma nagu lõbusad sellid külapoe ees, kes iga kord neile tuttavatele käe ulatavad, kellelt pakki suitsu või pudelit pilsnerit loodavad. Oma võimetest lähtuvalt tuleks pakkuda koostööd. Eesti, Läti ja Leedu valmistuvad lähikümnendil oma sõjalaevastikke uuendama. Näiteks ühine laevastik põhjanaabritega tasuks proovimist.

"Ma arvan, et see oleks ka NATO-le kasulik, et väiksemad riigid keskenduvad eelkõige Läänemere kaitsmisele, mis tegelikult vabastaks suuremate mereriikide merejõud selleks, et kindlustada laevateede olemasolu Ameerika ja Euroopa vahel," rääkis Hurt.

Lisaks Läänemerele muutub tasakaal Arktikas, mis jää sulades muutub paremini laevatatavaks ja strateegiliselt aina tähtsamaks. Venemaa on oma huve Arktikas ammu rõhutanud, seni kuulus NATO arktiline jalajälg eelkõige Norrale.

"Kui me vaatame neid üksusi, mis täna on Soomel-Rootsil, nende võimekust sõdida kaug-põhjas, pluss seal olev infrastruktuur, mitte viimasel kohal lennuväed, siis see kindlasti lisab NATO idatiiva, eriti selle põhjatippu olulist julgeolekut," rääkis Kaitseliidu peastaabi ülem kolonel Eero Rebo.

Soome ja Rootsi ei ole NATO-sse astudes päris ühe pulga peal. Riigikaitses iseendale lootma harjunud Soome meenutab pigem Pipi Pikksukka, samal ajal kui Rootsi on rohkem Tommi ja Annika moodi.

"Rootsi ikkagi on viimastel aastakümnetel järjest enam hakanud käituma kui NATO liikmesriik selles mõttes, et ta on eeldanud, et ta vajadusel saab sõjalist abi NATO-sse kuulumata. Ja ta on ka oma kaitsekulutusi vähendanud ja kaitsejõudude koosseisu suurel määral vähendanud," selgitas Hurt.

Rootsi eeldus NATO-sse kuulumata sõjalist abi saada ei ole rajatud soovunelmale. Rootsi on teinud teadlikult koostööd oluliste NATO riikidega pikka aega.

"Ametisolev (Rootsi) kaitseminister Peter Hultqvist on oma ametiaegade jooksul seadnud endale eesmärgiks sõlmida võimalikult palju kahepoolseid koostöökokkuleppeid teiste riikidega. Ja USA on kindlasti kõige olulisem neist lisaks Soomele. Kindlasti on Rootsi ja USA sõjaline koostöö olnud viimastel aastatel väga tihe. Aga ta oli ka paraku tihe külma sõja ajal," rääkis Hurt.

Rootsile ja Soomele ühtemoodi omane on kõrgtehnoloogiline kaitsetööstus ja 800 miljardi suuruse sisemajanduse kogutoodanguga võimekus panustada. Soome ja Rootsi toodavad soomustehnikat, mis on kasutusel ka Eestis. Mõlemad toodavad käsirelvi, Soome on maailmas tunnustatud laskemoonatootja. Need on mõned üldteada näited.

"Suurtükiväesüsteemid - kui me vaatame nende arendust, mida nad ka aeg-ajalt koos teevad. Samamoodi juba nimetatud lennundus. Soomlased küll ostavad sisse F-35, aga rootslased jätkavad oma Gripenitega. Ja loomulikult nende mõlema laevaehitusvõimekused," loetles Rebo.

Poola kaitseväe juhataja teatas kord Kevadtormil Poola sõdureid külastades, et Poola julgeolekut peab kaitsma Varssavist Tallinnani. Tänavusel Siilil on kohal seni suurim arv liitlaste sõdureid, teiste seas ka soomlased.

Samal ajal, kui Pori pataljon koos Scoutspataljoniga Lõuna-Eestis harjutab, peavad soomlased oma suurõpust Põhja-Soomes. Ja lätlaste õppus Namejs sulandub esmakordselt Siiliga.