Vormsil olid koristamisel abiks kohalikud, vabatahtlikud mandrilt ja reedel ka keskkonnaameti talguseltskond. Korjajate seas oli näiteks neid, kes olid läinud tegelikult Vormsile diskgolfi mängima.

"See on vist vähim, mida me üldse teha saame. Kui see üleskutse tuli, siis selle paar tundi ikka suudame leida ketaste loopimise kõrvalt," ütles vabatahtlik talguline Mauri Liiver.

Kui nädala esimeses pooles segas Vormsil koristamist keskpäeval paistnud ere päike, mis muutis masuudi vedelaks, siis nädala teises pooles oli takistuseks see, et merevee tase tõusis ja masuuditükke oli raskem märgata.

Ka Hiiumaal tähendas veetaseme tõus, et masuuti oli laupäeval rannas keerulisem märgata. Laupäeval korraldas sealsetes randades koristustalgud päästeamet. Nädala jooksul loodi lääne päästekeskuse alla regionaalne staap, mis koordineeris selle reostuse likvideerimist ja riigiasutuste omavahelist suhtlust.

Kriisi esimestel päevadel olid vallale toeks eelkõige riigiametite kohalikud töötajad, kellele lisandusid vabatahtlikud Hiiumaalt ja mandrilt.

"Kui see kriisi ulatuse suurus paremini selgeks sai ja oli näha, et oleks vaja õlalepatsutust ka kõrgemalt, siis reageeriti selles mõttes ka kaugemalt. Ma ei tahaks öelda, et meid on üksi jäetud, aga võib-olla usuti meisse liiga palju, et meil seda võimekust siin rohkem on," kommenteeris Hiiumaa vallavanem Hergo Tasuja.

Ta lisas, et ka praegusest väiksema mahuga reostusjuhtumite puhul ei peaks jääma sellega seonduva korraldamine eeskätt omavalitsuse õlgadele. Vald saab olla abiks näiteks teavitamise ja kohapealse logistikaga, mitte aga keskse koordineerijana.

"Meil ei ole seda teadmist, et hinnata, milline piirkond on just kõige ohtlikum. Tegelikult ei olnud algul ka seda teadmist, kuidas on õige reostust korjata," ütles Tasuja.

Keskkonnaameti juht Rainer Vakra möönis, et infovahetus oleks võinud olla kriisi esimestel päevadel parem.

"Omavalitsuse, päästeameti, keskkonnaameti ja lõppkokkuvõttes kõigile inimestele info edastamine, omavaheline kommunikatsioon saaks selgelt olla parem, et targad mõtted, mis on olemas, jõuaks õigel ajal õigesse kohta," ütles ta.

Samas ei suuda riigiametnikud üksi samuti ulatuslikku reostust kokku korjata. Vabatahtlike appi võtmine jääb sellistes olukordades vältimatuks nii meil kui ka mujal maailmas, ütles päästeameti Hiiumaa ja Läänemaa päästepiirkonna juhataja Hannes Aasma.

"See on ainuke võimalus ja see toimib igal pool maailmas niimoodi. See reostus ja rannikujoone pikkus on nii suur, seal on iga vabatahtliku abi vajalik," ütles Aasma.

Ees ootab logistiliselt keeruline Hiiumaa ja Vormsi vaheliste laidude randade koristamine. Eerikulaiul on keskkonnaagentuuri fotodele jäänud vähemalt üks rannas masuudiga määrdunud luik. Neid koristustöid korraldab päästeamet pesitsevate lindude väiksemaks häirimiseks koos keskkonnaameti ja ornitoloogidega ning omal käel laide koristama minna ei tohi.

Masuudi allikas on seni teadmata ja teooria on, et tegemist võib olla mõne vana vraki või varem kusagil merre sattunud reostusega.

Üks suuremaid reostusi tabas Läänemerd 2000. aasta septembris, kui Malta lipu all sõitev kreeklaste tanklaev Alambra lasi Muuga sadamas merre 250 tonni masuuti, millest osa jõudis idatuultega Rootsi rannikuni. 2006. aasta jaanuaris looderannikut tabanud reostuse käigus korjati kokku kümme tonni masuuti. 35 kilomeetrit rannariba oli saastatud.

"Sellel juhul süüdlast kindlaks teha lõplikult ei õnnestunud. Kui tegemist on õnnetusega laevateel, kus teadaolevalt meil on väga tihe laevaliiklus ja väga palju laevu viibib samas piirkonnas, siis on selle kindlaks tegemine keerukam," tõdes keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna nõunik Agni Kaldma.

Kui reostust ei õnnestu vahetult pärast selle toimumist näiteks lennukilt kindla laevaga seostada, muutub tõestamine keeruliseks. Tõestuseks on reostuseproov, mida võrreldakse kahtlusaluse laeva pardal oleva kütuse või lastiga.

"Seesama Loode-Eesti 2006. aasta reostus, kus oli tegelikult kahtlusaluseid laevu, siis nendelt laevadelt käidi ka proove võtmas ja käidi ka väljaspool Eestit ja väljaspool Euroopat neid proove võtmas, aga nende proovide alusel ei õnnestunud kindlalt väita, et see oleks pärit ühelt neist laevadest. Ühte laeva ei õnnestunud ka lõplikult välistada, aga need tõendid ei olnud nii vettpidavad, et prokuratuur oleks julgenud nendega kohtusse minna," rääkis Kaldma.

Kui ulatuslik reostus jõuab rannikule, on alati ohus elusloodus – eelkõige merelinnud. 2006. aastal toimus Nõval merelindude pesemise suuraktsioon. Raske on aga minna linde päästma laidudele pesitsusajal nagu praegu. Nõva kogemus näitas pealegi, et enamikku päästa pole võimalik.

"Hinnanguliselt hukkus kümneid tuhandeid merelinde Nõval. Nii palju, kui neid kätte õnnestus saada ja päästa, kokkuvõttes see protsent oli üsna madal. Vabastati tookord, kui ma õigesti mäletan, 161 lindu," ütles Kaldma.

Tuukritööde OÜ tegevjuht Kaido Peremees osales Narva lahes 1944. aastal miini otsa läinud Saksa miinilaevalt kütuse väljapumpamisel. Ka varem vrakkidel töötanud sukelduja kahtlustab, et praegu saari tabanud reostus on pärit mitte vrakilt, vaid mööduvalt laevalt.

"Vrakid korraga niimoodi viie tonni kaupa ei leki. Tavaline on see, et lekkimine algab vaikselt, kui korpus näiteks läbi roostetab. Selline suur leke võiks vraki puhul ainult siis olla tõenäoline, kui keegi teda tõsiselt häirib – kas üritab lammutada, lõhatakse või vrakk on värskelt uppunud," selgitas Peremees.

Kui reostus järgnevate nädalate jooksul ei kordu, on üsna tõenäoline, et reostus pärineb mõnest mööduvast laevast. Kui tankeri mahutites tooteid vahetatakse, pestakse mahutid läbi ja pesuvesi umbes 15-protsendise masuudi sisaldusega antakse ankrualal väikese tasu eest ära.

"See kiusatus tekib segastel aegadel – meil siin naabriga seoses. Ja võib-olla, kui on raskem ära anda – ei tea ju neid põhjuseid –, siis võiks tekkida kiusatus, et pimedas käigupealt, mitte ankrualal, et keegi n-ö ei seostaks seda, möödaminnes lasta see vesi ja jäägid merre. Ja just see pöördekoht seal Hiiumaa taga on lai meri, kus seda võiks üritada," rääkis Peremees.

Läänemere põhjas on arvukalt vrakke, mille kütusemahutid võivad iga hetk hakata lekkima. Valdavalt on tegu diisliga. Lekkekoha leidmine rooste alt on juba keeruline, rääkimata kütuse väljapumpamisest, milleks seda tuleb soojendada.

Praegu modelleerib keskkonnaamet ilmastikuolude, tulesuuna ja hoovuste järgi reostuse teekonda tagasi selle alguspunkti, et võimalikku allikat tuvastada.