Euroopa Liidu ja NATO liikmete seas on kujunemas erinevad leerid selle osas, kuidas Vene-Ukraina sõda käsitleda. Osa riike tahab Venemaad karistada, samas teine grupp riike tahab Venemaad ohjes hoida nii nagu külma sõja ajal Nõukogude Liitu suhtuti. Kolmas grupp riike soovib lõpuks mingis osas Venemaaga suhted taastada.

Enamik Ukrainale antud relvastusest pärineb Ühendkuningriigilt, Poolalt ja Ameerika Ühendriikidelt. Kuna teised riigid on relvastust andnud kas vähem ja/või väiksemas koguses, siis on Ukrainat vähem relvastanud riigid pälvinud paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kriitika.

Vene-Ukraina sõjast tingitud majandusraskused on Lääne-Euroopat kohati raskemini tabanud ning seetõttu on kasvanud paljude Venemaa suhtes murelike riikide kahtlused osa Euroopa riikide meelekindluse suhtes. Seda hoolimata asjaolust, et kolme Lääne-Euroopa riigi – Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia liidrid käisid hiljuti Kiievis kinnitamas Ukraina toetamist.

Saksa välispoliitika analüütiku Ulrich Specki sõnul annab lääs tervikuna Ukrainale ainult nii palju relvi, et riik ellu jääks, kuid mitte piisavalt palju, et Ukraina suudaks okupeeritud alasid tagasi vallutada. Kuna Ukraina sõltub üha enam lääneriikide relvaabist ja moonast, siis on Ukraina jaoks ülioluline, kui kiiresti relvad kohale jõuavad, lisas Speck.

Mitmed lääneriigid on toonud välja, et nende vähene relvaabi tuleneb nende riikide relvavarude väiksusest. Lisaks sellele näevad erinevad riigid pikas plaanis Ukraina konflikti lahendust erinevalt.

Saksamaal tegutseva Kieli maailmamajanduse instituudi hinnangul on suurimad käärid lubatud ja kohale toimetatud relvaabis Lääne-Euroopa riikide seas, kus jääb kõige enam silma Saksamaa. Samas on ametlikele andmetele tuginedes keeruline analüüse teha, kuna osa riike nagu Prantsusmaa hoiab saadetud relvaabi sisu ja hinna enda teada.

USA puhul on samuti suur erinevus lubatud (6,37 miljardit eurot) ja kohale toimetatud relvaabi (2,4 miljardit eurot) suuruses, kuid Washingtoni tegelikult antud abi maht on kõikidest teistest riikidest siiski kõige suurem. Samal ajal on Saksamaa Ukrainale kohale toimetanud 290 miljoni euro väärtuses relvaabi ning lubanud Ukrainat sõjaliselt toetada kokku 620 miljoni euro eest.

Ukraina naaberriik Poola on lubanud ja Ukrainale andnud 1,8 miljardi euro eest relvastust ja varustust. Üsna palju on andnud ka Ühendkuningriik, andes relvaabi ühe miljardi euro väärtuses ning olles lubanud anda 1,12 miljardit abi kokku.

Saksa majandusteadlase ja Saksa välissuhete nõukogusse kuuluva Guntram Wolffi sõnul on Kieli mõttekoja numbrid šokeerivad. Euroopa riigid on Ukrainale sõjalist abi andnud keskmiselt 0,2-0,3 protsenti SKP-st, mis on Wolffi sõnul ühest otsast palju raha, kuid teisalt väga vähe, arvestades, mis on kaalul.

Antud abi määr ilmestab ka Saksamaa ja Prantsusmaa teistsugust strateegilist poliitikaeesmärki – nende hinnangul on tuumarelvadega Venemaa liiga suur ja ohtlik, et võtta eesmärgiks tema sõjaline alistamine. Samuti ei taheta Vladimir Putinit nurka suruda.

Hiljutises vastuolulises Prantsuse dokumentaalfilmis on selgelt näha Macroni ja tema nõunike hämming, kui ilmneb, et Putin neile valetas. Enne Putini lõplikku otsust Ukrainale kõikide valmis pandud vägedega kallale tungida uskus Macroni meeskond, et veel on võimalik leida diplomaatiline lahendus.

Dokumentaali jõudis ka Macroni fraas "Venemaad ei tohi häbistada", mida ta kahel eri korral dokumentaali jooksul ütleb. Sama mõtte ütles Macron välja ka Ukraina pealinnast Kiievist lahkudes peale Saksa, Itaalia ja Rumeenia riigijuhtide ühiskohtumist Ukraina president Volodõmõr Zelenskiga ning ta on seda avalikult öelnud ka meediale.

Filmi lõpus sõnab Macron, et teda paneb muretema anglo-saksi riikide kasvav tahe Venemaad püsivalt nõrgestada. Prantsuse presidendi sõnul ei peaks see olema Euroopa eesmärk. Euroopa peaks Macroni sõnul aitama Ukrainal sõda võita ja enda territooriumi ning iseseisvust kaitsta. "Me ei sõdi Venemaa vastu, veel vähem tahame Venemaad hävitada," sõnas Macron.

Macroni remargid ärritasid tugevalt kesk-eurooplasi ning ukrainlasi, kes soovivad nii Venemaa nõrgestamist kui ka Venemaa häbistamist.

Prantsusmaa endise diplomaadi ja endise Euroopa Liidu ametniku Pierre Vimont'i hinnangul saab Euroopa riigid jagada kolme leeri.

Venemaad ja Putinit tahavad isoleerida Ühendkuningriik, Poola ja Baltimaad. Need riigid näevad Vimont'i sõnul ka venelastel süüd sõja jätkumises. Teise bloki moodustavad Belgia, Tšehhi ja Madalamaad, kes eelistavad suhetes Venemaaga võtta eeskujuks külma sõja ajal toimunud Nõukogude Liidu poliitilist isoleerimist. Kolmas leer riike näeb vajadust mingil hetkel taasalustada Venemaaga dialoogi. Sellisena näevad olukorda Vimont'i sõnul Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari ja Itaalia.

Vimont'i sõnul lõhed arusaamades jäävad püsima ning ei ole näha tahet ühiseks Euroopa strateegiaks Venemaa suunal.

Ulrich Specki sõnul peaks lääneriikide ühist strateegilist lähenemist Venemaa suunal eest vedama Washington, kuid sealtki ei ole selget välispoliitikat näha. Praegune olukord erineb Specki sõnul ka 2014. aastast, mil juhtrolli Minski protsessis võttis Saksamaa. Praegu ei juhi Specki sõnul ühist lääne diplomaatilist protsessi mitte keegi.

Kuna Vene-Ukraina sõja rindejoon on vähe liikunud, siis Venemaa võimalik rünnak mõne teise Euroopa riigi vastu on muutunud üha ebatõenäolisemaks, hindab Saksa kaitseekspert Claudia Major.

Poliitilist kalkulatsiooni mõjutab ka asjaolu, et Euroopas on pessimistlikumaks läinud majanduskasvu prognoosid ja tõusnud tugevalt inflatsioon. Kui Venemaa Ukrainale veebruaris kallale tungis, siis oli Euroopa avalikkuses üldine šokk ja hirm ning Saksamaa tegi selle otsuse najal oma Zeitenwende (pöördepunkti) kaitsepoliitikas. Samas juhib Major tähelepanu, et selle otsustepaketi raames tehtud 100 miljardi eurone lisaraha läheb Saksamaa, mitte Ukraina, kaitsele.

Sõja teises faasis oli paljude seas suurem optimism, kuna Ukraina väed lõid Põhja-Ukrainast ja pealinna Kiievi lähistelt eemale Vene üksused. Riigid, mis asuvad Ukrainale lähemal on andnud kõik, mida on olnud võimalik anda, samas Majori sõnul on sõjast kaugemal asuvad sakslased ja prantslased rohkem kõhklevad.

Specki hinnangul püüavad Saksamaa ja Prantsusmaa leida tasakaalu laiema sõjalise eskalatsiooni vältimise ning Vene ambitsioonide kärpimise vahel. Kui Venemaa võidaks Ukrainas, siis võib Vene režiim tunda end piisavalt kindlalt, et rünnata Moldovat, Kasahstani ja võib-olla isegi Balti riike. Seega tajuvad isegi ettevaatlikku poliitikat ajavad riigid, et lääs peab Ukrainat aitama.

Itaalia välispoliitika instituudi direktori Nathalie Tocci sõnul NATO ega Euroopa Liit siiski Ukraina toetamises ei lõhene, kuna venelaste invasioon oli nii ekstreemne samm, et see hoiab riikide vahel konsensust alternatiivide puudumisel.