Vähemalt ühes asjas näib riigikogus olevate erakondade seas täielik konsensus: mitte ükski erakond pole julenud siseneda valimiskampaaniasse ettepanekutega muuta avalikku sektorit õhemaks, läbipaistvamaks ja odavamaks. Just odavamaks, mitte kallimaks! Ning otsida riigi kulutustes kärpekohti. See tundub paljudele olevat vanamoodne tegevus ja selle kohta öeldakse halvustavalt: üheksakümnendad!

Selle asemel näeme laialdast rahakülvi. Sel nädalal potsatas pensionäride arvele 50 eurot ja lastega perede arvele 50 eurot iga lapse eest. See raha jagati inimestele lihtsalt selle pärast, et nad on olemas, elus ja meiega. Ülekanne tehti ka neile, kes seda absoluutselt ei vaja.

Näiteks oli oktoobris Tallinna lennujaamas koolivaheaja lennureisijate arv kõigi aegade suurim. Kümned tuhanded inimesed lõõgastusid sooja mere ääres ja kulutasid raha välismaal. See on ju tore, et inimestel on raha reisimiseks ja meelelahutuseks. Ja tehku oma rahaga, mida tahavad.

Hästi elavad inimesed ei vaja aga kindlasti teiste maksumaksjate rahaga ülepuistamist. Reformierakonnal ei jätkunud niipalju selgroogu, et säärasele laristamisele kätt ette panna. Tuimalt lasti tegelikult piinlik ülekanne ära teha ja jälle üks positiivne punkt märtsikuiste valimiste eel kirjas.

Eesti riik elab võlgu juba pikemat aega ning kui vaadata riigieelarve strateegia (RES) dokumente, siis paistab silma lihtne tõsiasi, et lähiaastate suurenevat võlavõtmist lubatakse tasandada kolme-nelja aasta pärast. Ja samasugune katteta lubaduste käekiri kordub RES-i tabelites aastast aastasse.

Kohe polevat kokkuhoiuga kuidagi võimalik alustada ja tasakaalus eelarve lükkub ühe aasta kaupa silmapiiri taha. 2023. aasta eelarve kulude ja tulude vahe on 3,9 protsenti SKP-st. Mina küll enam ei usu, et viimasel neljal aastal võimul olnud erakonnad hakkavad aastatel 2024–2025 eelarvet kokku tõmbama, sest alati on mingid ettenägematud asjaolud lubanud raha kulutamist ennaktempos jätkata.

Näiteks ulatas ootamatu abikäe koroonakriis. 2020. aastal jagati "toidusõltumatuse tagamise" sildi all Maaelu Arendamise Sihtasutuse kaudu 200 miljonit eurot maaelu ja põllumajanduse arendamiseks ja üks suurimaid rahasaajaid oli pooleliolev ööklubi Kuressaares. Selle omanikule sadas sülle rahapatakas, millega sai väidetavalt senised võlad likvideeritud.

Koroonakriisi ajal ei jäetud ühtegi kokkulepitud kulutust tegemata, võeti ohtralt võlgu juurde ning kärpimisest rääkimine oli tabu. Nagu ütles mulle üks rahanduskomisjoni liige: "Ennenägematu viirushaiguse ajal raha lugemine on taktitundetu!" Aga taktitundelisi aegu ei paista kusagilt tulevat.

2022. aastal on põhjenduseks Ukrainas toimuv sõda ja põgenikud, erakorraliselt kasvanud energiahinnad ja vajadus hüppeliselt tõsta kaitsekulusid. Nende kulutuste vajaduse üle pole vaja põhimõtteliselt vaielda, kuid igal asjal on ju ka teine pool. Kui üht perekonda tabab ootamatu väljaminek, siis on loomulik, et teisi kulutusi vähendatakse. Kui on vaja osta katki läinud kalli kodumasina asemel uus, siis hoitakse kokku kuskilt mujalt. See on elementaarne tõde, mis riigi tasandil kahjuks kuidagi ei kehti.

Ma ei kutsu üles askeesile, vaid maksumaksjate vajaduste ja ootuste ümbermõtestamisele, sest kulud on ilmselgelt liiga kõrged. Kas riik üldse peab täitma nii palju ülesandeid? Milliseid? Ja kui palju? Kui suur võiks olla inimeste endi vastutus elus hakkama saamise pärast?

Ja loomulikult paneb Vladimir Putini sõda meid teistsugusesse olukorda, sest sõja ajal muutuvadki mitmed kulutused luksuseks, pigem on praegune aeg hea võimalus teha karmikäeline inventuur valdkondades, kus oleme külluse pakkumisega liiale läinud. Näiteks, kas me jõuame kõiki neid plaanitavaid uhkeid kultuuriobjekte valmis ehitada, võib-olla on mõistlikum hoopis panustada elumajade soojustamisele?

Sääraseid kaalutluskohti on meie ümber tuhandeid. Aga lisaks kaalutlusele on vaja ka otsustusjulgust ning julgust öelda ebameeldivaid asju.

Kuid erakonnad ja avalik sektor toimetavad edasi nagu ohvitseride ööklubi rinde vahetus läheduses: kõik võtavad pidutsemiseks võlgu, sest vahest polegi vaja selles ilmas raha tagasi maksta ja tore on korraks unustada homne rindeleminek. Nii voolabki valimiste-eelne ja -järgne võlaraha võltstegelikkuse loomiseks, et me saaksime korraks unustada, et kuskil käib sõda, et elekter on kolm korda kallim ja hea elu võib-olla ei tule kunagi tagasi.