Kaadrid tänavalahingutest Velõka Oleksandrivkas on filmitud ühe Ukraina sõduri kiivrikaameraga. "Vene lipp, raisk! Velõka Oleksandrivka on meie oma!" - nii võtsid kohalikud elanikud vastu Ukraina sõdureid. Neid kaadreid jagas AK-ga endine teleajakirjanik, kes nüüd on kompanii aseülem.

"Venemaa agressioon algas kaheksa aastat tagasi, aga see jäi minust kaugele. Ma käisin seal ajakirjanikuna võttel, me tegime lugusid ja filme. Nüüd jõudis sõda mulle koju. Minu linn, minu naabermajad jäid raketitule alla. Ma viisin oma naise ohutumasse linna, jätsin talle raha ja ise läksin rindele," rääkis sõjaväelane hüüdnimega Fookus.

Velõka Oleksandrivka tagasi võtmiseks pidid Ukraina väed läbima niinimetatud halli tsooni ning ületama Inguletsi jõe. Kõik sillad olid juba kevadel puruks lastud. Fookuse kompaniis on ka veteranid, kes nelikümmend aastat tagasi osalesid Nõukogude Liidu sõjas Afganistanis.

"Kunagi väisasime koos kamraadiga Afganistani, nüüd aga oleme invasiooni algusest saadik siin sõdinud," ütles Turist.

"Jah, väisasime. Siis arvasime, et see jääb meie ainsaks sõjaks, nüüd aga põrkasime kokku teise sõjaga. Me ei tahtnud seda, aga mis teha. Oleme küll teatud vanuses, aga pole hullu, teeme ka noortele silmad ette. Nii et kõik on korras," lisas Hammas.

"Me vabastame oma riigi. Kõik saab korda, me võidame!" sõnas Turist.

Kohalik kool oli pool aastat vene vägede kasarmu.

"See on kooli kelder, pommivarjend. Siin oli nende staap, siia nad tõid inimesi ja piinasid neid. Orkid, mis siin veel öelda?" ütles Deniss.

Selliseid piinamiskambreid on siin Velõka ja Mala Oleksandrivkas palju. Siia oli lihtne sattuda, aga selleks, et siit välja saada, oli vaja kõva häälega karjuda "Slava Rossii!", "Au Venemaale!" Ja inimesed karjusidki. Valust.

Veel nädal enne taganemist Velõka Oleksandrivkast viisid Vene võimud Hersoni oblastis läbi referendumi liitumiseks Venemaaga.

"Nende jaoks oli see referendum, aga inimestelt keegi mitte midagi ei küsinud. Nagu alati. Nad ise otsustasud need tulemused, mida nad tahtsid," lausus Deniss.

"Tegid, mis tahtsid" on kohalike suus tüüpiline vastus küsimusele, kuidas käitusid siin Vene väed.

"Nad võtsid kõike vägisi, luba küsimata, saate aru? Enamasti autosid," rääkis Mihhail. Suur osa neist autodest, nagu ka enamik muust varastatud kraamist, lõpetas oma teekonna Velõka Oleksandrivka kõrval asuvas lubjakarjääris.

Juri, lubjakarjääri töötaja, ütles, et nemad näevad, kui palju vene sõdurid on kodudest varastanud ja mida nad ei suutnud ära viia. "Näiteks leidsime siit neli gaasipliiti, kaks neist põlesid, kaks lasti puruks. Neli... ei, kaks külmkappi
ning kolm kraanikaussi," rääkis Juri.

"Siin olid orkide ehk Vene vägede positsioonid. Siin oli moonaladu, mille me puruks lasime. Inimesed tahavad töö karjääris taaskäivitada, selleks aga, et see oleks ohutu, peame kõik ära koristama," sõnas demineerija Arkadi.

Sõjameedik kutsungiga Gajetška ehk Mutrike oli veel neli kuud tagasi tavaline jurist. Pärast oma isa hukkumist, kes oli Ukraina armee ohvitser, läks ta vabatahtlikuna sõjaväkke. "Minu isa suri kuulihaavadesse. Ta oli mitu päeva haiglas, sai meditsiinilist abi. Ma tahan ka teisi aidata. Ma ei soovi kellelegi kätte maksta," rääkis Mutrike.

"See sõda ei lõppe enne kui saab otsa Vene Föderatsioon," sõnas ta.