Stabiliseerimispunkt asub Bahmuti linnas mõne kilomeetri kaugusel rindejoonest. Haavatute voog on lõpmatu, aga sõjameedikute sõnul õnnestub 90 protsenti neist päästa ja saata tagala haiglatesse.

"Oli aeg, kui me stabiliseerisime ööpäeva jooksul kuni 130 haavatut. Kui seda stabiliseerimispunkti ei oleks, kui siin ei töötaks need arstid, kes varem töötasid tsiviilhaiglates... Meil töötavad siin inimesed, kes tulid meditsiiniväkke tsiviilist, et päästa rindel sõdivate poiste elusid," rääkis Ukraina sõjameedik Sokol.

Ukraina sõjameedikutel on olnud vaja päästa ka Vene sõjavangide elusid.

"Ühel oli käe peal naiste käekell ja taskus mobiiltelefon. Kui me vaatasime telefoni, leidsime sealt pilte ja videoid, mille järgi me saime aru, et see kuulus 13–14-aastasele tüdrukule. Selge, et need olid ära võetud lastelt või naistelt. Kui me hakkasime uurima, selgus, et see mees oli ka Butšas," lausus Sokol.

Bahmutit piirab praegu Vene erasõjaväekompanii Wagner.

"Nad on oleks nagu narkootikumide mõju all. Kui normaalsete inimeste kõrval toimuvad plahvatused, viskavad nad pikali või taganevad, aga nemad, isegi kui nende kõrvale kukub miin, vaatavad lihtsalt oma langenud kaaslasi ja lähevad edasi. Nad tulevad peale nii päeval kui ka ööl ja nende read tunduvad lõpmatutena. Nad ei evakueeri omasid, ükskõik kas nad saavad haavata või surma. Kui ise hakkama ei saa, jääd sinna vedelema," rääkis Ukraina sõjaväelane Mantu.

Mantu on rindel juba mitmendat aastat. Pooleteise aasta eest kaotas ta oma käe. Vaatamata sellele jäi ta edasi teenima.

"Peaasi, et meil oleks rohkem moona. Inimesed saavad samuti otsa, aga meie inimesed on vaimult tugevamad. Vaat selline on meie rahvas," ütles Mantu.

Äsja veel oli Bahmut sügavas tagalas, aga nüüd jääb linn pidevalt tule alla. Tänavad on tühjad, paljud majad on puruks lastud ning elanikud on sunnitud keldrites elama. Mõned inimesed aga püüavad koristada plahvatuste tagajärgi.

"Hetkel pole juba paar tundi midagi kukkunud. Otsustasime, et hakkame koristama, et kõik oleks korras," lausus Ivan.

Lahingud käivad praegu Bahmuti äärelinnas. Sild üle Bahmutka jõe on juba puruks lastud, kuid kõigele vaatamata mõned tsiviilelanikud on siiski linna jäänud.

"Kogu aeg kukub midagi. Mul on siin ema, sündinud 1931. Kuhu ma temaga lähen? Ta on esimese grupi invaliid," ütles Oleg.

"Mul naine otsustas siia jääda ja ma toetan teda. Kui saabub rahu, tahan ma aidata linna üles ehitada. Annaks jumal, et võimalikult kiiresti, sest me oleme juba väga väsinud. Ma ei tea enam, mida tähendab uni," rääkis Nikolai.