Praeguseks on selge, et demokraadid suudavad vähemalt praeguse seisu senatis (senaatorid jagunevad parteide vahel 50-50, kuid otsustavaks saab asepresidendi hääl, kelleks on demokraat) säilitada ja kui Georgia senaator Raphael Warnock peaks suutma oma osariigi valimiste teises voorus (USA-s erinevad valituks osutumise reeglid osariigiti) endisest profijalkastaarist vabariiklast Herschel Walkerit lööma, siis isegi oma eduseisu kasvatada 51-49 peale.

See on kindlasti üllatus, sest president Joe Biden on võrdlemisi ebapopulaarne ning rusikareegel on, et esimese ametiaja keskel peetavatel vahevalimistel saab presidendipartei lüüa ning kaotab kohti nii esindajatekojas kui senatis.

Pärast Teist maailmasõda toimunud vahevalimistel on presidendipartei keskmiselt saanud kaks aastat varem peetud presidendivalimiste toetusest 7,4 protsendipunkti võrra väiksema toetuse osaliseks. Esindajatekoja valimistel annab see küll suurema efekti, sest iga kahe aasta tagant valitakse ringi kogu esindajatekoda ja üleriigilised meeleolud, presidentidele seatud suurte ootuste purunemine ja majanduse konjunktuur peegelduvad seetõttu võrdlemisi lineaarselt ka tulemuses.

Senati valimiste tulemuste seos üleriigiliste meeleoludega on väiksem. Esiteks valitakse iga kahe aasta tagant ringi vaid kolmandik senatist (senaatoritel on 6-aastased ametiajad, nii et kõik sada senatikohta valitakse ringi kuue aasta jooksul) ning teiseks on ametisolevaid senaatoreid raskem valimistel lüüa kui kongresmene esindajatekojas. Senaatorid on üle osariigi tuntud, tugevama personaalbrändiga, mis aitab neid veidi immuniseerida üleriigiliste meeleolude vastu.

Üllatuslik on tulemus sel korral peamiselt seetõttu, et viimastel kuudel näitasid erinevaid uuringud, sealhulgas valimispäeva enda lävepakuküsitlused, et valijate jaoks oli kõige olulisem teema majanduse käekäik ja inflatsioon ning valdav osa valijaist uskus, et hetkel liigub riik valel kursil. Kui seda vaadata koostoimes vabariiklaste suurema usutavusega majandusega seotud teemadel (15-20 protsenti võrreldes demokraatidega), siis andis see tervikuna neile suure eelise. Nagu valimispäeval selgus, õnnestus seda ära rikkuda ainult halbade kandidaatidega.

See on ühtlasi vabariiklaste juhtpoliitikute ning analüütikute põhiline diagnoos: kogenud, kuigi mitte alati nõrkusteta demokraatide vastu seati mitmes võtmeosariigis üles partei sisevalimised küll võitnud, aga reaalse poliitilise kampaania kogemuseta, äärmuslike vaadetega kandidaat, kelle peamine kapital oli ekspresident Donald Trumpi soosing.

Tihti olid nad sisevalimistel radikaalsete toetajate turvil võitnud teisi vabariiklastest kandidaate, kelle uuringutejärgne toetus üleosariigilistel valimistel oleks selgelt suurem olnud, sest nad mõjusid usaldusväärsete ja usutavatena oma tuleviku pärast mures olevatele valijatele, kes tahavad kindlat kätt majanduse ohjamise, töökohtade loomise ja stabiilsuse tagasi toomiseks.

Asjaolu, et poliitikute suutlikkus sõltumata parteilisest päritolust majandust (lühiajalises vaates) suunata on teadupärast olematu, pole siin oluline. Sellisteks kandidaatideks olid dr Oz Pennsylvanias, kes suutis kaotada mais insuldi üle elanud demokraat Jon Fettermanile, kellel oli kampaaniaüritustel ja teledebatis väga suuri raskuseid enda väljendamiseks (insuldi tagajärjed); tugevalt isolatsiooniline ja Ukraina abistamise vastane Blake Masters Arizonas, kelle põhiline poliitiline kapital oli taas 2020. aasta valimistulemuse eitamine ning selle turvil saadud Trumpi avalik toetus; või Adam Laxalt Nevadas, kes oli Trumpi Nevada kampaaniajuht 2020. aasta valimistel ja kelle põhiline poliitiline positsioon oli taas toonaste tulemuste eitamine; samasugune soovituskiri oli ka nüüdsel vabariiklaste New Hampshire kandidaadil Don Bolducil ja paljudel teistel.

Halb tulemus ei olnud samaväärselt üllatav kõigile. Vabariiklaste senati delegatsiooni juht Mitch McConnell ütles juba aprillis, et peab esindajatekoja võitmist tõenäolisemaks kui senatis enamuse saamist, sest viimases loeb "kandidaatide kvaliteet" rohkem, viidates just Trumpi soosinguga kandidaatideks saanud poliitilistele noviitsidele, kelle peamised seisukohad on valijate enamuse jaoks tõenäoliselt eemaletõukavad.

Et nii läks, kinnitavad ka teised tulemused: paljudes vaatlusalustes osariikides osutusid vabariiklastest kubernerikandidaadid või teistele ametipostidele kandideerinud vabariiklased valituks ja said märgatavalt suurema protsendi valijate toetuse osaliseks. Teisisõnu oli piisavalt valijaid, kes eelistasid senaatoriks valida demokraati, aga kuberneriks vabariiklast. Seda juhtus muidugi rohkem nii-öelda parteitute valijate puhul, kellel selget poliitilist eelistust pole.

Nii ei olnud seekordne valimistulemus mitte niivõrd demokraatide suhteline võit, kuivõrd vabariiklaste ja eelkõige Trumpi tiimi kaotus. Kuidas vabariiklased parteina sellele suudavad reageerida, on veel vara öelda, sest Trump vabatahtlikult ei lahku, kuigi tõenäosus, et ta järgmise kahe aasta jooksul saab kriminaalsüüdistuse, on arvestatav.

Jõudu saavad juurde need vabariiklaste liidrid, kes räägivad vajadusest tuua tagasi "normaalsed" peavoolu konservatiivsed poliitikud, kes on arvestatavate poliitiliste saavutuste ja juhtimiskogemusega (reeglina praegused ja endised kubernerid, ettevõtjad, advokaadid ja kohtunikud) ning ennekõike üldiselt pädevad inimesed, sest mitmed suured trendid annavad neile hea võimaluse 2024. aasta valimised võita: ebakindel majandus ja nõrk börs, julgeolekuteemade tõusmine poliitilisse päevakorda, valges töölisklassis ja vähemusgruppides (erinevad latiinogrupid ennekõike, kuid ka mustad ameeriklased) jätkuv demokraatide toetuse murenemine ja vabariiklaste toetuse kasv ja demokraatide kohatine liigne süvenemine oma osade valijarühmade meelisteemadesse, unustades või asetades tahaplaanile inimeste igapäevased mured – elukallidus, turvalisus, töö.

Valimistulemusele avaldas lisaks majandusseisule olulist mõju ka küsimus abordipoliitikast. See on selline teema, kus valijate enamus on Ameerikas teisel seisukohal kui on vabariiklaste (enamiku) poliitilised veendumused. Seni olid vabariiklased elanud selle teadmisega nii, et sellest üldiselt kampaaniates hoiduti. Nüüd aga ei lasknud suvine ülemkohtu otsus, mis andis abordiküsimuse reguleerimise õiguse tagasi osariikides, tühistades üleriikliku kaitse abordiõigusele, seda enam teha.

Selle peale panid paljudes osariikides kohalikud vabariiklased üles abordiküsimuse referendumid, et saada valijatelt poliitiline mandaat rangemaks poliitikaks. Läks aga vastupidi, selliseid osariike oli viis ning igaühes jäid peale abordis naiste enesemääramisõigust toetanud valijad.

Abordiküsimus tõi niisiis valimiskastide juurde ka neid demokraate ja sõltumatuid valijaid, kes võib-olla oleks sel korral muidu koju jäänud ning andsid hääle vabariiklaste ja range abordipoliitika vastu, aidates nii demokraatidel varem ebatõenäoliseks peetud tulemust saavutada.

Kindlasti mõjutab oodatust parem tulemus ka demokraate. Kui üldiselt oli valimiste eel progressiivsemas osas Ameerika meediast juba hakanud levima üleskutsed leida Bideni asemele 2024. aastaks mõni teine kandidaat, siis nüüd on seda veidi raskem saavutada.

Kui esindajatekoda läheb siiski napilt vabariiklastele või isegi kui säilib status quo, siis sellegipoolest pole järgmisel kahel aastal suuri poliitikamuudatusi Ameerikas oodata. Üldiselt on laristamisele piir pandud, sest oluline osa inflatsioonist on pärit juurde trükitud riigivõla toel majanduse toetamisprogrammidest (mis algasid juba Trumpi ajal) ja sügava majanduskriisita on raske näha, kuidas riik oluliselt majandust taas toetama saaks.

Demokraatide nappi enamust senatis kaitsevad paar võrdlemisi tsentristlikku senaatorit, kes ei lase endast vasakult poolt mööda ühtegi sellist (kulu)poliitikat, mis nende osariigi valijatele meelepärane pole.

On võimalik, et saabunud on hetk, mil mõlemas parteis on ebapopulaarsed elitaarsete või radikaalsete vaadetega poliitikud ja esile tõusevad liidrid, kes suudavad rääkida normaalsetel teemadel, jätavad endast normaalse inimese mulje ja kellel on reaalsed kogemused selliste teemadega tegelemisel, mis inimestele tegelikult korda lähevad. Küsimus on ainult, kuidas muuta meediat ja toimetusi, kelle jaoks on kultuurisõdade pidamine olulisem, kui tavalise inimese jaoks.