Barbi Pilvre: kuidas mindi süsteemi ja ajupesuga kaasa?

Barbi Pilvre
Barbi Pilvre Autor/allikas: Aivar Kullamaa

Põlevi silmi nõuavad õiglasest vihast ja alandusest värisevad rahvahulgad ajaloo puhastamist meile võõrast. Võib-olla peaksime laskma inimestel rääkida, kuidas kõik toimus, kuidas mindi süsteemi ja ajupesuga kaasa, kirjutab Barbi Pilvre algselt Sirbis ilmunud kommentaaris.

1980. aastate lõpul Loomingu tehnilise toimetajana töötades oli minu ülesandeks suhelda tsensuuriga. Peatoimetaja tehtud muutmis- ja kärpeettepanekutega väljatrükitud küljed tuli toimetada ühte kontorisse (nime ei mäleta), kus tsensorid neid paar-kolm päeva lugesid ja seejärel tembeldatud ja allkirjastatult tagastasid – misjärel ajakiri läks trükki.

Kogu suhtlus oli meeldiv, prouad tsensorid haritud filoloogid, sooritasime ettenähtud rituaalseid protseduure kehtiva korra järgi ja teenisime oma igapäevast leiba süsteemi teenritena.

Kas keegi protestis? Jah, Loomingu toimetuses oli ikka ilkumist peatoimetaja ennetavate paranduste teemal ja vaimutsemist, kui mõni "äge" koht jäi sisse, kui teksti oli tähelepanu kõrvale juhtimiseks meelega jäetud mõni rammus väljend, mille tsensor sai maha tõmmata. Üritasime niisiis süsteemi seestpoolt õõnestada, üle kavaldada, ja kindlasti 1980ndate lõpus Looming oligi mõnes mõttes poliitiline teerajaja, kus ilmus tsensuuri kiuste seisukohavõtte poliitilise ajaloo teemal.

Mida oleksin mina, mutrike, saanud teha teisiti? – võiksin küsida 40 aastat hiljem. Olin ju kaasajooksik, aitasin okupatsioonirežiimil püsida. Tänase minevikku ümber mõtestava meeleolu tuules oleksin ehk pidanud tsenseeritud küljed Raekoja platsil süütama ja nõudma vähemalt sõnavabadust. Nii ma ometi ei teinud.

Toimuv suur monumendisõda on jäänud küll 30 aastat hiljaks, aga fassaadidelt on siiski langemas viisnurgad ja viljapead, valmis on pandud lubjaämbrid Estonia laemaali ülevõõpamiseks. Põlevi silmi nõuavad õiglasest vihast ja alandusest värisevad rahvahulgad ajaloo puhastamist meile võõrast.

Võib-olla peaksime valimiseelse lõhkumise asemel tegelema rahvuse eneserefleksiooniga, kuidas me, Nõukogude aja kultuuriinimesed, lasime kõigel toimuda? Stalinlike poeemide loojad on meie hulgast küll lahkunud, ent tegusas eas omaaegseid kunstinõukogude liikmeid, kes olid monumentide sünni juures, ja ka ideoloogiliste teoste loojaid on veel elus.

Võib-olla peaksime laskma inimestel rääkida, kuidas kõik toimus, kuidas mindi süsteemi ja ajupesuga kaasa. Kuidas sündisid kommunistliku lööktöö ülistused, laulud Leninile, Rahva Hääle juhtkirjad? Miks ei kutsunud keegi politseid, kui mõni salastatud komitee skulptorilt Lenini büsti tellis?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: