Mis nüüd edasi saab? Mis ajaks peavad olema eemaldatud need monumendid, mille kohta on otsus tehtud?

Eemaldama hakatakse neid esimesel võimalusel ehk 188 monumendist 133 on sõjahauad ja nendega me saame kohe edasi minna.

Kui palju tuleb inimesi ümber matta ja kuhu nad maetakse?

See sõltub konkreetsest sõjahauast. Osadel sõjahaudadesse on maetud paar langetud, osade all on sadu. Kuhu nad maetakse? Tänane praktika on see, et nad maetakse koostöös kohaliku omavalitsusega lähimale kalmistule.

Kas te ei tegele liiga palju n-ö teise järgu punamonumentidega, mis on kuskil võpsikus ja mis kedagi ei häiri ja mille parim saatus olekski see, et nad sammalduvad sinna?

Meie ülesanne oli ära kaardistada kõik monumendid ja täna nende 322 hulgas, jah, olen nõus, on ka selliseid, mis võikski kuskile võpsikusse jääda võib-olla. Aga kuna inimesed nendest teada andsid ja muudest andmebaasidest nad välja tulid, siis me ikkagi käisime nad kõik läbi.

Kui palju läheb purustamisele ja kui palju muuseumitesse?

Täpset numbrit ei oska öelda, aga ma arvan, et enamik läheb purustamisele.

Kui mõni omavalitsus leiab, et nad viiksid monumendi, mis on otsustatud eemaldada, surnuaeda samamoodi nagu on pronkssõdur surnuaias, siis mis on teie vastus, kui teie olete otsustanud ikkagi, et selle monumendiga on nüüd kõik?

Selles mõttes seal meil väga diskussioonikohta ei ole, sest me need ettepanekud ja ekspertide hinnangud esitasime vabariigi valitsusele, kellele need hinnangud sobisid ja täna me lähtume sellest plaanist ka tulevikus.

Miks Maarjamäe ja pronkssõduri küsimus jäeti lahtiseks? Tegelikult need on just need põhilised sümbolid ja objektid. Võidelda nende võpsikus olevate monumentidega on üks asi, aga teine asi on langetada nüüd üks otsus ka näiteks Maarjamäe memoriaali asjus.

Ma arvan, et riigisekretär Taimar Peterkop tõi ka väga hea põhjenduse välja, et seal on vaja laiemat diskussiooni. Küll Maarjamäe puhul me teatud otsused tegime ära, teatud punaväeosade mälestusmärgid me oleme sealt juba eemaldanud ja me sõnastasime ka lähtekoha, millest tulevikus see arutelu võiks lähtuda – et tegemist on rüüstatud kalmistuga. Ma arvan, et sealt võiks see diskussioon edasi minna.

Miks see komisjon ikkagi peab olema salajane?

Ma usun või loodan, et täna see, mida me pressikonverentsil ütlesime, et me nimetasime ära need institutsioonid ja asutused, kes meil olid selle töörühmaga seotud, kui palju neid inimesi oli, võiks tekitada ikkagi natuke usaldust. Seal oli väga palju erinevaid osapooli kaasatud. Aga ma arvan, et varasemalt öeldu, et mida ikkagi Venemaa võib tulevikus nende inimestega teha, siis see jätkuvalt on aktuaalne ka täna ja järgmise paari aasta jooksul.