Eesti on suutnud püsida kuude kaupa Euroopa inflatsiooni edetabelis esimesel kohal. Hoog on küll veidi raugenud, kuid 21,3 protsendi juures on inflatsioon ikka. Samal ajal on Eesti majanduskasv Euroopa Liidu kõige madalam, mis kinnitab, et hindu võib ju tõsta, kasvõi taevasse, kuid küsimus on, kas kliendid suudavad ja on valmis selle eest maksma?

Euroopa inflatsiooni ehk raha väärtuse/ostujõu vähenemisel on loomulikult peasüüdlane sõda Ukrainas, mis tõstis energiahinnad enneolematutesse kõrgustesse. Riigid hakkasid maksma energiatoetusi ja kuna energia on väga suure osa kaupade tootmisel üks peamisi sisendeid, siis tõusid ka kõik ülejäänud hinnad. Toidukauplustes on hinnašokk pigem tavaline kui ebatavaline nähtus. Mis edasi saab?

Euroopa suurtes riikides on valitsused püsti hädas, sest rahvas ei ole Saksamaal ega Prantsusmaal rahul, et nad peavad maksma pööraseid hindu ning lõppu sellele näha ei ole. Pärast pikka ja kiiret tõusu on loogiline, et esineb mõningast elatustaseme langust, eriti kui maailma räsib ühendkriis.

Eestis on mitmeid aastaid järjest tõusnud nii mediaan kui ka keskmine palk ning rahulolematus sellise tõusu lõppemisel on igati loogiline reaktsioon. Alles ju räägiti, kuidas palgaralli käis firmade kasumite arvelt. Et uuesti korralikku kasumit teenida, on vaja hindu tõsta. Ainult nii jõuame uuesti selleni, et saame kõrgemad hinnad ka kõrgemateks palkadeks konverteerida.

Kõige kasulikum on üldse mitte midagi osta

Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde küll kinnitab, et keskpank tõstab intressimäärasid, kuni inflatsioon on jälle kaks protsenti või vähem, kuid selleks peab muutuma ka majanduskeskkond tervikuna.

Praegu valitseb turul olukord nagu ühe kaardimängu alguses, kus pakk on lauale visatud ning kõik haaravad endale uusi kaarte, lootuses, et seekord tulevad kindlasti paremad. Seepärast tuleb meil arvestada väga ebastabiilse keskkonnaga, kus kõrge hind ei pruugi tuleneda sellest, et pakkuja tahab hiiglaslikku kasumit, vaid sellestki, et kaupa ei ole saada või seda ei ole lihtsalt võimalik tellida.

Tarbija peab sellistes heitlikes oludes ära kasutama kõik võimalused, kuidas tarbida võimalikult säästlikult ning paigutama raha nii, et see kaotaks võimalikult vähe oma väärtust.

Säästlikuks tarbimiseks tuleb kasutada kõige tähtsamat nippi: jätta ostmata kõik, mida hädapärast vaja ei ole. Palju aitavad ka allahindlused kaupade puhul, mida on vaja niikuinii osta. Kas osta praegu 40-protsendilise allahindlusega või kevadel täishinnaga? Hädapärase miinus 40 protsendiga ostmiseks tasub laenugi võtta, sest isegi kõrgemad intressid kompenseerivad suure hinnavahe.

Inflatsioonil on peagi kiire lõpp

Hinnastabiilsuse tagamine on eurotsooni jaoks elu ja surma küsimus. Euro on dollari suhtes nõrgenenud umbes 20 protsenti, mis ongi võrreldav eurotsooni kiirema inflatsiooniga riikide hinnatõusuga. Me tahame poliitilise ebastabiilsuse, sellest tulenevate hinnatõusude negatiivsed mõjud lasta kinni maksta lõpptarbijal. Paraku ei ole tarbija – nagu Eesti näitel näha – sellega nõus.

Eesti elas ligi 30 aastat uimas, et meie endi käte ramm on ainus, mis meid rõõmsaks ja õnnelikuks teeb. Paraku otsustavad suurriigid, mis neile hea on, ning meie peame nende tekitatud lainete või koguni tsunami eest pakku saama.

Järgmisel aastal näeme aga hindade olulist langust mitte ainult kinnisvarasektoris, vaid ka mujal. Juba praegu on inimeste kulutused vähenenud viiendiku võrra, kuid ostujõud on langenud enamgi. Paljud ettevõtted koondavad ridu, raha muutub harulduseks, mille saamiseks tuleb palju rohkem vaeva näha kui seni.

Suure tõenäosusega ootab meid järgmisel aastal ees deflatsioon ning hinnad hoopis langevad ja raha väärtus tõuseb. Esiteks muutub oluliselt võrdlusbaas, kuid teiseks on kõigil ettevõtetel vaja käivet. Kui keegi ei osta, tuleb hinnad alla lasta. Äkki siis on kaup atraktiivsem.

Kuigi majanduspilt on hetkel pessimistlik, ei tähenda see, et seegi aeg mööda ei lähe. Koroonakriis lõppes selle aasta 24. veebruari varahommikul ja oligi kõik. See on erakordne, et ühe kriisi lõpetab uus ja vängem kriis. Kuid iga kriis saab ükskord läbi. Aina tõenäolisemaks muutub nüüd see stsenaarium, et pärast praegust ühendkriisi tuleb taas suur õitseng.