Ladõnskaja-Kubits eestivenelastest: Eesti riik peab tundma, et oleme temaga
Isamaa erakonna liige, parlamendisaadik ja eestivenelane Viktoria Ladõnskaja-Kubits tunneb muret vaikivate venelaste suure hulga pärast Eestis ja leiab, et praegu ei ole eestivenelastel õigustust solvunud olla. Habras olukord on eksamiks poole aasta pärast valimistele vastu minevatele poliitikutele.
Kui keeruline on praegu olla venelane Eestis?
Ma ei ole kunagi mõelnud sellele, kuidas ma end siin just venelasena tunnen. Ma tunnen end Eesti kodanikuna, inimesena. Praegusel hetkel on üleval nii palju küsimusi tervele inimkonnale. Minu jaoks on olnud võõras käsitleda end mingi eraldi kogukonna osana. Ja eestivenelasena muretsen täpselt samade asjade pärast, mis ülejäänud Eesti ühiskond.
Olen mõistet eestivenelane kasutanud juba aastaid. Sellest hetkest, mil Triin Vihalemm (kommunikatsiooniuuringute professor - A.K) joonistas meile Tartu Ülikoolis tahvlile kolmnurga, mille ühes tipus oli Venemaa, teises Eesti ja sinna vahele jäid eestivenelased, kellel on oma juured, kuid kes on Venemaa venelastest erinevad. Ja ma arvan, et just praegu on väga sobiv kasutada seda mõistet. Suhtlesin paar nädalat tagasi Irene Käosaarega (lõimumise ja keelekümbluse edendaja - A.K) ja täpsustasin, kuidas seda mõistet defineerida, et kas seda ikka saab omaette mõistena kasutada ja tema uuris seda teadlastelt, kes kinnitasid, et see on mõistena täiesti olemas ja ma arvan, et seda on praegu oluline kasutada just seetõttu, et see joonistab välja kogukonna, mis on siiski ja selgelt meie oma.
Kas see ei ole äkki ikkagi natukene kunstlik termin, miski, mille eestlased on enda jaoks välja mõelnud, et seda kogukonda tegelikkusest optimistlikumalt defineerida? Elavad ju paljud Eesti venelased Kremli infoväljas.
No ma arvan, et mõiste eestivenelane on tulnud kasutusele siiski ka Eesti vene kogukonna seest. Olen nõus, et eestivenelaste kogukond ei ole ühtne. Selles on olemas nii piirkondlikud kui ka põlvkondadevahelised erinevused. Kui me kasutame mingit mõistet, siis me ei saa eeldada, et kirjeldame sellega homogeenset massi. Seda kinnitab ka statistika, et meeleolud on erinevad ja ka tänased teemad tekitavad väga erinevaid seisukohti ja emotsioone.
Aga kui suur osakaal Eestis elavatest venelastest võiks olla inimesed, kes paigutavad end mõista alla eestivenelased, kes ise tahaksid seda olla?
See on hea küsimus. Ma ei oska öelda, kas vastavat uuringut on läbi viidud. Lähtun eelkõige sellest, mida ise tajun ja näen. See mõiste tekitab kindlasti ka erinevaid emotsioone. Mul on häid kolleege parlamendis, kes arvavad, et kuigi neil on Vene taust, nad on eestlased. Ja on olemas ka need, kes kasutavad pigem väljendit venekeelne eestlane või eestikeelne venelane. Neid variante on tegelikult palju ja minu meelest on saabunud aeg, kus tuleks selle olukorra kaardistamisega edasi liikuda, et aru saada, milline on statistika, emotsionaalne baas, millised on kogukonna tunnused ja selle nimetamisel võiks kasutada eesti mõistet - eestivenelased. Me teame, et mõistet eestivenelane proovis kasutada ka meie eelmine president.
Sa oled väga Eesti-meelse Isamaa liige. Kas venelased on sind ka selle pärast reeturiks, äraandjaks pidanud?
Ma kindlasti ei tahaks kasutada selliseid sõnu. Ma siiralt usun, et mitte keegi ei ole kasutanud minu suhtes selliseid sõnu.
Kui ma kaheksa aastat tagasi otsustasin teha valiku Isamaa, toonase IRL-i kasuks, oli minu jaoks oluline teha valik maailmavaatest lähtudes. Meil on kahjuks väga palju selliseid suundumusi ka vene kogukonnas, kus poliitikuks saades ei mõelda maailmavaatele. Üks konkreetne erakond on kogu aeg rõhutanud, et erakonna abil saab teha karjääri. Minu jaoks on see küpsuse märk, kui inimene lähtub valima minnes ja erakonda astudes maailmavaatest ja nii on tal endal ka lihtsam.
Vene kogukonna probleemiks on olnud, et maailmavaatelisi aspekte selles on keeruline eristada. Enne poliitikasse minekut tegin endale selgeks poliitilise maastiku ja kuna ma olen maailmavaatelt konservatiiv, siis teist valikut kui IRL ei olnudki. Teiseks küsimuseks oli, kuidas haakub see lõimumisaspektiga. Mõtlesin, et kui mul on Isamaas teistsugune taust, siis võin asju erakonna tasemel seletada, et kuidas lõimumisega edasi minna. Ja vastupidi, kui oled Isamaa erakonnas, võid ka Eesti venelastele selgitada, miks teatud otsused on vastu võetud just sellistena nagu nad on. Mulle tundus, et minusugune inimene Isamaas on lõimumise aspektist just hästi oluline, et teemasid lahti rääkida.
Kas see on õnnestunud?
No vot, jälle hea küsimus. Praegu ma saan aru, et selliseid inimesi, kes lähtudes maailmavaatest ja sellest, et on vaja rääkida asjadest ausalt, on vaja rohkem. Tänu sellele, et me kõneleme ka inimestega, kes on meist erineval arvamusel, ühiskond üldse liigub edasi. See suundumus, kus räägitakse ainult seda juttu, mida valija ootab, viib lõppkokkuvõttes selleni, et kõige raskemad reformid jäävad teostamata, kõige raskemad otsused jäävad tegemata.
Isamaad on nimetatud ka EKRE lightiks, huvitav, et EKRE-l on päris palju toetajaid ka Eesti venelaste seas. Millega seda seletada?
Mulle ei meeldi parlamendiliikmena võtta sõna teiste erakondade kohta, kuid kui me siin juba räägime, et kuidas see eestivenelaste kontekstiga suhestub, siis on poliitilisi jõude, mis pakuvad maailmavaate asemel vastust või positsiooni ühele kindlale küsimusele, näiteks Keskerakond ja vene koolide kaitse. See koondab valijaid, kes tunnevad teatud muret seoses selle teemaga. Mulle tundub, et umbes sarnane suundumus kehtib ka EKRE puhul, mis hakkab nüüd kindlasti keskenduma energeetikatemaatikale. See pole maailmavaateline lähenemine, pigem nagu majanduslik aspekt. See on ühele teemale lahenduse pakkumine. See on selline sihitud pakkumine erinevatele gruppidele, kusjuures jääb arusaamatuks, kui aus ja siiras see pakkumine on, kuna ühte asja räägitakse eestlastele, teist eestivenelastele, ühte räägitakse enne kohalike omavalitsuste valimisi ja siis pärast sõnastatakse seda hoopis teistmoodi riigikogu puldist. Nii et ma arvan, et eestivenelased valivad EKRE-t võib-olla samadel põhjustel, mis Keskerakonda. Ja oluliseks momendiks on siin ilmselt ka teatud protestimise soov ja ka teatud konservatiivsus.
Et see ei ole ihalus kõva käe järele?
Reitingu järgi on jõuline partei hoopis Reformierakond.
Aga ma ei nõustu, et Isamaa on EKRE light. Ilmselgelt olen ma ses küsimuses väga subjektiivne, aga mäletan, kui pidin otsustama, kas minna poliitikasse või mitte, siis toona EKRE oli veel hästi noor erakond ja mulle tundus, et see oli just see õige hetk toetada Isamaad, et toetada mõistliku konservatismi teed. Mäletan selgelt, kuidas mulle toona tundus, et kui mitte toetada Isamaad, siis võime kukkuda sinna, kus on EKRE ja minu jaoks on äärmuslik positsioon.
Kuidas on muutunud eestivenelaste suhtumine Ukraina sõtta viimase seitsme kuu jooksul?
See on väga keeruline ja kurb protsess. Veel kolm-neli kuud tagasi arutlesime tõsimeeli selle üle, kas kultuurikontaktid Venemaaga peaks säilima, täna meie peas sellist küsimust isegi ei teki. Mäletate Kirkorovi kontserdi ärajätmist?
Kahjuks ei ole ilmselt läbi viidud mahukat uuringut, mis näitaks numbriliselt, mis meeleolud eestivenelaste seas valitsevad. Olen näinud vaid Eesti Päevalehe tellitud uuringut, millest ilmnes, et 27 protsenti muukeelsetest arvab, et Ukraina ründamine oli põhjendatud, 30 protsenti aga ei tahtnud või ei suutnud vastata. Kui me need arvud liidame, siis tulemus on väga kurb. Suundumus, et sa ei võta sellises küsimuses seisukohta, on ohtlik.
Kui me nüüd vaatame kogu protsessi, kuidas arutelu on arenenud, siis alguses, eriti sõja esimestel päevadel, oli minu jaoks äärmiselt oluline, et inimesed võtaksid seisukoha. See oli põhimõtteline küsimus. Ma tahtsin aru saada, mida inimesed päriselt mõtlevad, mis seisukohtadel nad on ja mida oodata. Ja see, et paljud ei võtnud seisukohta, tekitas segadust. Miks te seisukohta ei võta? Kas te toetate agressiooni? Või teil lihtsalt ei olegi seisukohta, esikohal on olmelised asjad? Aga samas, kui toimumas on nii suur asi nagu sõda, siis sul kodanikuna peab olema oma seisukoht, sul ei ole õigus vait olla.
Need esimesed päevad olid niivõrd emotsionaalsed, et ma lausa kirjutasin oma Venemaa sõpradele, ma tahtsin näha neid sotsiaalvõrgustiku kaudu meelt avaldamas ja kui seda ei juhtunud, sain aru, et meie teed on lahku läinud. See oli esimene faas. Ja toona käisid isegi diskussioonid Raadio 4-s, et kas kõik ikka peavad sel teemal seisukohta võtma ja arvamust avaldama.
Kolmas selline ajaline periood oli seotud uute põgenike tulekuga ja mitte ainult Ukrainast, vaid ka Venemaalt, kes hakkasid tasapisi rääkima sellest, kuidas mina siin Eestis demokraatiat ehitama pean.
Selle asemel, et jääda Venemaale ja ehitada seal ise demokraatiat.
No mul tekkis piisavalt palju küsimusi, kui nägin teatud postitusi sotsiaalmeedias, mida toetasid ka liberaalid Venemaal ja mis ilmusid ka telekanalis Dožd, millele ma varem väga kaasa elasin, kui nad veel Venemaal toimetasid. Esimesed Riiast tehtud intervjuud tekitasid küsimusi. Nad ei mõista meie konteksti ja küsimus on, et kas nad üldse tahavad seda mõista. Ja järgmiseks faasiks on mobilisatsioon ja uue laine põgenikud.
Kuid kõige selle keskel peab meie fookuses olema ikkagi Ukraina toetamine. Me tahame kogu oma südamest, et ta võidaks. Sest me teame, et Eesti asub Ukrainaga samal taldrikul.
On vaja, et Venemaal toimuks teatud muutused. On vaja, et sünniks kodanik ja kodaniku arusaam sellest, et lõppkokkuvõtteks vastutan mina. Et Vene inimene saaks aru, mis Ukrainas toimub.
Vene inimesed peaks võib-olla tundma ka natukenegi häbi. Kui palju tunnevad siinsed venelased häbi selle pärast, mida Venemaa hetkel teeb? Ega enne vist midagi ei muutu, kui natukenegi häbi ei tunta.
Alustan meediast ehk küsimusest, kui palju nad teavad sellest, mis toimub. Ma olen ju endine ajakirjanik ja olen sel teemal palju mõtisklenud. Saan aru, et tänasel Venemaal on informatsioon suhteliselt piiratud. Sellegi poolest info liigub ja on kättesaadav, kui sa seda saada soovid. Eriti sõja esimestel päevadel, kui sa tahtsid aru saada, mis päriselt toimub, siis oli selleks võimalus olemas.
Ja rääkides kodaniku mõistest – see on filosoofiline küsimus, kas käsitleda end objektina või subjektina. Meie siin oleme nii küps ühiskond, et meie kodanik mõistab, et tema ongi valimiste kaudu võim ja ta võib mõjutada kohalikku poliitikat, et saavutada teatud tulemusi. Mina teen asju kodanikuna.
Selle sõja valguses näeme aga, kui lihtsalt võivad öelda inimesed Venemaal, et juhtunus on süüdi poliitikud. On mingi umbmäärane poliitik, kes justkui vastutab. Kui öeldakse retooriliselt, et süüdi on ainult Putin või tema lähikond, siis no kindlasti on nad süüdi, kuid nad ei ole ainuvastutajad. Ukrainas tegutseb konkreetne armee, mobilisatsiooni eest põgenetakse erinevatel põhjustel: on neid, kes pole sõjaga nõus, kuid on ka neid, kes põgenevad lihtsalt mobilisatsiooni eest.
Kui inimesed ei tunne ennast kodanikuna, siis ei saa nad ka häbi tunda, sest läbikukkumine on Putini, mitte nende probleem.
Märtsi alguses ma väga ootasin, et nüüd tullakse tänavatele ja avaldatakse sõja vastu meelt.
Mingid meeleavaldused ju olid.
See ei olnud piisav selleks, et midagi juhtuks. Täpselt sama ootasin ma siis, kui Navalnõi pandi vangi. On täiesti omaette küsimus, kas toetada teda poliitikuna või mitte, aga ta oleks Putinile konkurent.
Minuga on sotsiaalmeedias vaieldud, et neil on seal Venemaal raske, neil on sisuliselt diktaator, sisuliselt võimatu on avaldada mingisugust meelt, see on eluohtlik ja nii edasi ja tõesti inimesena saan sellest kõigest vägagi hästi aru. Aga teisest küljest, kui vaadata, kuidas ukrainlasi tapetakse, siis kas Ukraina peab maksma kogu seda hinda Venemaa demokraatia nimel? Nemad kaitsevad oma territooriumi, oma rahvust, oma keelt, kultuuri, kõike seda, mis on nende jaoks oluline. Ja hoopis eraldi teema on see, mis saab edasi Venemaast.
Kes teine seda Venemaad ikka demokratiseerima peaks kui venelased ise. Selle asemel näeme, kuidas noored mehed argpükslikult mobilisatsiooni eest põgenevad. Nagu nägime noori mehi tulemas kummipaatidega aastal 2015 üle Vahemere. Navalnõil oli julgust minna Venemaale tagasi.
Tulles nüüd aga tagasi Eestisse, siis väga raske oli leida sellele intervjuule kedagi, kes oleks nõus Vene küsimusest rääkima. Väga paljud on kivi all peidus ja seda olukorras, kus me pärast aprillirahutusi oleme investeerinud venekeelsesse telekanalisse, raadiojaamadesse, väljaannetesse. Mingit korralikku silda meie vahel nagu ikka pole.
See on jätkuvalt ikkagi pigem meedia küsimus. Mäletan, kasutan siin nii palju sõna "mäletan"... 20 aastat tagasi arutleti, et me elame paralleelsetes maailmades. On Vene inforuum ja Eesti inforuum? Mis omavahel väga ei kattu. Ja olid teatud poliitikud, kes rääkisid oma valijaskonnaga eesti keeles ja teised, kes rääkisid vene keeles. Olid ka erakonnad, mis eelistasid mudelit, mille kohaselt ühtedele räägiti ühte ja teistele teist juttu. Mulle on tundunud, et oleme sellest välja kasvanud, kuid viimase poole aasta jooksul olen märganud, et meil on uuesti tekkimas eraldi inforuumid. Jälle on ilmunud ka vastavad poliitikud.
Olen seda tähele pannud ka näiteks Delfi tasemel. Teatud intervjuud ilmuvad vene keeles ja teatud eesti keeles. Eesti seisukoht ei jõua vene Delfisse. Siit saab alguse suur väljakutse just nimelt ERR-ile, et toimuks debatt, et erinevad seisukohad oleksid kättesaadavad. Just avalik-õiguslik ruum on see õige koht, kus pidada neid kõige keerulisemaid diskussioone, jäädes samas viisakaks. Praegusel hetkel ei oleks võib-olla kõige paremaks formaadiks puhas stuudiovaidlus, sest aega seal napib, mistõttu võib arutelust saada kokkupõrge. Õige formaat oleks pikk vestlus, mis annaks rohkem võimalusi inimese sisse vaadata, et saada aru, miks ikkagi vaikitakse ja mida reaalselt kardetakse. Mõlemad osapooled võtaks sellest vestlusest midagi kaasa.
On jäänud mulje, et venelased on millegi peale solvunud.
Solvumise küsimuse juurde tulen kohe tagasi, kuid kindlasti ei saa me stigmatiseerida ja öelda, et kõik venelased vaikivad. Mida mina tajun näiteks sotsiaalvõrgustikus, on tohutult palju selliseid eestivenelasi, kes vaidlevad ja selgelt sõnastavad seda, miks nad on Ukraina poolt, kes selgelt ütlevad välja, miks agressioon on nende jaoks täiesti uskumatu. Ma näen, kuidas nad on Eesti riigi enda jaoks veelgi rohkem selgeks sõnastanud.
Kas see võiks tähendada, et see sõda kasvatab, nagu me näeme ka Ida-Ukrainas, paljudest venelastest Ukraina ja võib-olla siin ka Eesti patrioodid?
Eesti venelaste seas on hästi palju sõpru ja kaasamõtlejad, meie kodanikke, kes kannavad Eestit siiralt oma südames. Selleks seda õudset sõda vaja ei olnud. Lihtsalt nüüd nad sõnastavad seda kõike enda jaoks uuesti.
Solvumisest... kui Vene päritolu poliitik teatab, et eestlased peavad saatma praegu eestivenelastele mingisuguse signaali, et need mõistaks, et nad on omad, siis ma ärritun. Täna oleme jõudnud ühiskonnana sinna, kus pigem mina eestivenelasena pean näitama, kuidas ma asjadest aru saan, et ma olen koos Eesti riigiga ja saatma piisavalt tugeva signaali Eesti ühiskonnale, et see mind mõistaks. Et nüüd me oleme oma lõimumisega, kogu selle protsessiga jõudnud sinna, kus tegelikult mitte mina ei pea ootama, et riik teeks midagi minu jaoks, mina eestivenelasena pean tegema kõik selleks, et Eesti riik tunneks, et ma olen koos temaga. Nii et see solvumise küsimus on ikkagi asjatu või... ma tajun ka nagu solvumist, et see küsimus on õhus, ilmselt tänu sellele, et on olemas teatud vaikimine. Aga lõppkokkuvõttes arvan ma, et eestivenelaste kõige suurem eesmärk peaks olema praegu riigiga koos olemine, et mõelda läbi, kuidas ühiskonnas pingeid maha võtta.
Riigihalduse minister Riina Solman Isamaast on teatanud, et just praegu on parim aeg Eesti komberuumil end kehtestada. Kas selline sõnastus siiski ei vala õli tulle. Võib-olla peaks rohkem omavahel rääkima, just neid pikki intervjuusid tegema?
Oma inimese kohta ei taha nagu kriitilisi sõnu välja öelda, aga arvan, et võib-olla see sõna "kehtestama" ei ole siin kõige parem. Ma eestivenelasi vaenlaseks ei peaks, vastupidi, ma arvan, et siin on tohutult palju potentsiaali. Pigem oleks vaja tõesti rohkem seletada, rääkida protsessidest, miks nad just praegusel hetkel toimuvad ja kuhu me tahame välja jõuda, mida tähendavad näiteks üleminekuperioodid eestikeelsele kooliharidusele üleminekul, mis hakkab toimuma viie aasta pärast. Aga need küsimused on täpselt sama olulised ka eestlastele ja ma usun, et me oleme heaks aruteluks küpsed.
Tulles veel kord tagasi Venemaalt mobilisatsiooni eest põgenevate meeste teema juurde, siis kas sina Vene hinge eksperdina mõistad, kuidas on see võimalik, et põgenetakse Gruusiasse, kus sõda Venemaaga on sisuliselt pooleli?
Umbes sarnased küsimused on ka minu peas. Tegelikult see sõda ei alanud ju seitse kuud tagasi. Selle juured on Krimmi vallutamise ja Gruusia sõja aegades. Poolteist kuud tagasi käisin Gruusia saatkonna kutsel vaatamas järjekordset filmi, milles räägiti sellest, kuivõrd valus oli see aasta (2008 - A.K) Gruusia jaoks ja kuivõrd see siiamaani valu teeb. Käisin Gruusias kolm või neli aastat tagasi, alati on huvitav suhelda taksojuhtidega, saad nendega jutuajamistest kohe kiire ülevaate sellest, mida kohapeal arvatakse. Gruusia on just see riik, mis siiamaani mäletab ja ei unusta. Siiamaani on ju territoriaalsed küsimused.
Kui palju räägitakse eestivenelaste seas, mis tuleb pärast Putinit? Mida oodatakse?
Ma ei saa kõigi eest rääkida. Igaühel on oma prognoos. Minu peas praegusel hetkel ühtegi head stsenaariumi ei ole. Venemaa ilmselgelt laguneb.
On neid, kes vastupidi väidavad, et lagunemist kohe kindlasti ei tule.
Nojah, aga kui sa vaatad, kuidas Kaukaasia piirkonnad käituvad, kuidas nad lihtsalt tõusevad püsti ja ütlevad, et meie selles mobilisatsioonis ei osale, siis need on ärevad signaalid. Kõik need viimased taolised sõnavõtud ei ole nõrganärvilistele. Mul on siiski tunne, et Venemaa laguneb, aga enne seda jõuab ta veel hästi palju halba teha ja nii on saanud minu esimeseks tegevuseks igal hommikul vaadata järele, mis öösel Ukrainas toimunud on.
Mis on see, mida eestivenelased eestlastelt praegu kõige enam ootavad?
Minul eestivenelasena ei ole üldse õigust praegu öelda Eesti ühiskonnale, mida see minu heaks tegema peaks. Olen selle oma peas selgeks mõelnud, et mina olen praegu panustaja rollis ja ma pean tõepoolest tegema kõik selleks, et kaitsta oma riiki. Aga diskussioon läheb lappama sel hetkel, kui üks pool hakkab teisele ütlema, mida ta tahab, et teine teeks. Et parem oleks lähtuda sellest, mida mina võin teha. Aga Eesti riik on juba väga palju panustanud lõimumisse ja me teeme seda veel.
Sa ütlesid, et kasutad lõimumisest rääkides palju sõna "mäletan". Ma ka mäletan, kuidas juba minu ülikooliajal tehti nalju nastiku ja rästikut integreerimise teemal. Võib-olla selle sõja valguses on isegi kergem mingite teemadega edasi minna ja suud puhkaks rääkida.
Jah, arutelu vajalikkus on ilmselge. Samas, kui meil on 30 protsenti eestivenelasi, kes oma seisukohta ei avalda, siis on keeruline selle diskussiooniga edasi minna. Ja meil on valimised ees. Enne, kui poliitik tuleb välja mingisuguse sõnavõtuga, peaks ta läbi mõtlema, mis on see sõnum, mis võib-olla ei ole kõige meeldivam, kuid viib edasi tervet ühiskonda.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi