ERR küsis Eesti eurosaadikutelt, mida nad peavad Euroopa Parlamendi kõige olulisemaks saavutuseks lõppenud aastal ning mis ei õnnestunud.

Marina Kaljurand (SDE) peab Euroopa Parlamendi tegevuses lõppenud aastal kõige tähtsamaks seda, et kriisidega tegelemisel oli parlament survestaja rollis.

"Ma ei too välja mitte ühtegi seadusandlikku akti ega otsust, vaid terve selle aasta jooksul pean ma parlamendi kõige suuremaks rolliks olla piits valitsustele ja rahvusvahelisele üldsusele kõigi nende kriisidega tegelemisel. Parlament oli samm ees valitsustest Venemaale hinnangu andmisel, Venemaale sanktsioonide kehtestamisel, aga ka ettepanekutega, kuidas seada piirangud Vene gaasitarnetele, naftatarnetele, kivisöetarnetele ja kuidas võidelda inflatsiooniga," loetles Kaljurand.

"Nii et mina näengi Euroopa Parlamendi rolli möödunud aastal, olles survestajaks, teenäitajaks ja selleks piitsaks, mis pani valitsusi tegutsema kiiremini ja efektiivsemalt kui nad muidu oleksid teinud," lisas ta.

Puuduseks peab Kaljurand teemasid, mis on parlamendis jäänud venima. "Jah, on asju, mis jäänud venima – migratsioon, mitmed digiteemad, mitmed keskkonnateemad. Need võiksid minna kiiremini, aga ma ei ole veel lootust kaotanud selles mõttes, et nad saavad vastu võetud parlamendi ja komisjoni mandaadi lõpuks," rääkis Kaljurand.

Ka Riho Terras (Isamaa) seab Euroopa Parlamendi tegevuses kindlalt esikohale Ukraina.

"Kindlasti näitas Euroopa Parlament end väga kiire reageerijana sõjale Ukrainas ehk kõik, mis 24. veebruarile järgnes, toimus Euroopa Parlamendis kiiresti, otsustavalt, väga sisukalt. Ja parlament on hoidnud seda teemat kõikidel oma istungitel ja parlamendi liikmed on aktiivselt tegutsenud Ukraina toetuseks. Näitena võib tuua Euroopa Parlamendi esimehe visiidi Ukrainasse esimese kõrge poliitikuna," rääkis Terras.

"Aga mis täiesti valesti läks minu hinnangul, oli sisepõlemismootorite müügi keelustamine aastast 2035. See on selgelt liiga lühinägelik ja kindlasti mitte teostatav ja tekitab olukorra, kus akude puudus, infrastruktuuri väljaehitamise puudus paneb inimesed, eriti maainimesed raskesse olukorda," ütles Terras.

Ka Jaak Madisoni (EKRE) sõnul reageeris europarlament julgelt ja tõhusalt Venemaa agressioonile Ukrainas.

"Kui muidu on Euroopa Parlament tihti väga lahknev maailmavaatelt, siis Venemaa küsimuses oli selgelt näha väga suurt üksmeelt. Ja ma arvan, et see oli üks suuremaid saavutusi üldse, et selline asi oli võimalik," sõnas ta.

Tegemata jäi Madisoni sõnul parlamendil palju. Tema sõnul on murekoht see, et aasta teises pooles hakkas europarlamendi ühtsus Ukraina küsimuses murenema.

"Euroopa Parlament on tihti kujunenud suureks jututoaks, kus arutatakse kõiki võimalikke maailma probleeme, kuid tegelike tegudeni ei jõuta. Ja tegemata on jäänud väga palju, kas või võitlus korruptsiooniga," ütles Madison.

"Ja aasta teine pool näitas selgelt, et kui ühtsus oli olemas aasta alguses Venemaa küsimuses, siis ikkagi poole aasta pealt hakkas see asi murenema ja selgelt joonistusid välja erinevate liikmesriikide huvid. Ühed olid juba selgelt pehmemad ja samal ajal Eesti saadikud Euroopa Parlamendis koos teiste Ida-Euroopa saadikutega olid selgelt jõulisemad. Ma arvan, et seal oleks saanud tegelikult tunduvalt palju rohkem ära teha Euroopa Parlamendis, aga paraku poliitiline reaalsus on see, et üksmeelt lõpuni selle aasta lõpuni kahjuks ei ole olnud," rääkis Madison.

Urmas Paet (RE) ütles, et Euroopa Parlament on olnud Venemaa agressiooni ja Ukraina abistamisega seotud küsimustes Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu tegutsemisest ees.

"Ka näiteks otsus kuulutada Venemaa terrorismi toetavaks riigiks ja nõue, et sellele peavad järgnema ka selged juriidilised sammud, mida see siis tähendab. Selleni veel nõukogu või ka komisjon ei ole jõudnud. Loodetavasti nüüd parlamendi otsusest tulenevalt nad neid samme teevad. Nii et kindlasti Ukraina sõja temaatika ja Venemaa agressiooni temaatika ja Ukraina toetamine on olnud kõige olulisem. Selles osas on mul küll hea meel, et parlament on olnud siin väga üksmeelne ja kiire poliitiliste avangute tegemisel, millele liikmesriigid ja komisjon peaksid võimalikult ruttu järele tulema," rääkis Paet.

Ta tõi näite, et Euroopa Parlamendi kiireloomulise otsuse järgi peaks Ukraina saama tänavu 18 miljardit eurot abi, aga Ungari on nüüd seda blokeerimas.

"See on ka näide sellest, et tegelikult on mitu aastat olnud juba juttu sellest, et on teatud otsuseid, kus tuleks loobuda konsensuse põhimõttest. Nüüd me järjest näeme, mida see tegelikult tähendab, kui on konsensus sellistes otsustes, kus üks või teine riik saab blokeerida kõigi ülejäänute tahte, eriti sellistes väga karmides ja keerulistes oludes nagu on Venemaa agressioon Ukraina vastu," selgitas ta.

Andrus Ansip (RE) ütles, et Euroopa Liit on Ukraina toetamisel hästi tegutsenud. "Kriitikat Euroopa Liidu aadressil on olnud küllalt palju. On öeldud, et Euroopa Liit on olnud aeglane ja pole abistanud piisavalt, aga viimased avaliku arvamuse uuringud Ukrainast kõnelevad sellest, et 95 protsenti Ukraina elanikest toetavad Euroopa Liitu. Kui me oleksime tõepoolest aeglased ja kitsid, siis vaevalt sellega oleks võimalik olnud ära teenida selline avalikkuse toetus Ukrainas," rääkis ta, kuigi lisas, et kindlasti saab liit teha rohkemat.

Ansip tõstis esile Eesti rolli Ukrainaga seotud otsuste langetamisel. "Mul on hea meel, et ka Eesti on Ukrainat puudutavates küsimustes olnud väga aktiivne ja, ma julgen väita, mõjutanud paljusid otsuseid. Veel enne sõda Eesti ja Leedu otsustasid saata kaasaegset relvastust Ukrainasse. See tegelikult oli ju päris vapper otsus. Ma olen päris kindel, et see ilma ameeriklaste teadmata ja koordineerimata ei sündinud, aga siiski tegelikult meie Javelinid ja leedukate saadetud Stingerid üldse võimaldasid Ukrainal vastupanu osutama hakata," selgitas ta.

"Aga kui vaatame edasi, siis Ukrainale Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse andmise küsimuses Eesti positsioneeris ennast algusest peale väga selgelt ja jälle võib öelda, et Eesti väga tugeva toetuseta oleks see protsess olnud ilmselt märksa valulikum ja kes teab, kuhu poole ta oleks pööranud. Loomulikult Eesti ei olnud üksi selles võitluses, aga Eesti oli kindlasti initsiaator ja eestvedaja," rääkis Ansip.