Kas õigeusu rahu väljakuulutamine oli teie jaoks üllatus?

Fakt, et Venemaa liider Vladimir Putin midagi sellist teeb, ei olnud üllatus. Aga mis on muljet avaldav, et kõik lükkasid pakkumise tagasi. Euroopa Liit, NATO ja teised Ukrainat toetavad riigid tõdesid pakkumise silmakirjalikkust. Seega oli kohane pakkumine tagasi lükata.

Milline on sõja hetkeseis, kas tegemist on positsioonisõjaga kaevikutes?

Ukraina on saavutanud tagasipöördumatu momendi. Ma ei näe mingit viisi, kuidas Venemaa saaks võita. Venemaa teeb kõik, mis võimalik, et Ukraina momenti kuidagi tagasi pöörata või üle elada, kasutades selleks väljaõppeta sõdureid kahurilihana Ukraina kaitsjate ületamiseks; droonide ja tiibrakettide kasutamisega tsiviilobjektide pihta, et vähendada Ukraina võimet sõda pidada, näiteks elektrivõrk, mis on vajalik tööstusele ja rongiühendusele, kuid ka selleks, et sundida ukrainlasi põgenema ja avaldada seeläbi survet Lääne-Euroopa pealinnadele. See on nende ainus strateegia ja see ei tööta – Ukraina tahte, paranenud logistika, uute relvade ja sõdurite puuduse probleemita versus tahte puudumine nii Vene sõdurite kui ka rahva seas, väga hapra logistika ja majandusliku olukorraga Venemaa.

Arvan, et augusti lõpuks näeme Krimmi vabastamist. Pole mingit põhjust arvata, et kuni lääneriikide toetus Ukrainale jätkub, siis Ukraina ei peaks võitma ja strateegilisi eesmärke saavutama.

USA teatas, et annab Ukrainale 50 Bradleyt, Saksamaa on nõus andma ka Patrioti süsteemi, lisaks teatas Prantsusmaa oma relvaabist. Kas sellest piisab või on tegemist tilgutamisega Ukraina kaitseks, kuid sellega ei saa alustada suurt pealetungi?

Ma ei ütleks, et 50 Bradleyt või pataljoni jagu Mardereid, MX10'd või 24 Tšehhi haubitsat on väikesed tilgad. Sooviksin, et need otsused oleksid tehtud juba mitu kuud tagasi, aga seis on nii nagu on.

Ma ei saa rääkida Ukraina kindralstaabi eest, sest ma ei tea, mis nende plaan on, ega peakski teadma. Eeldan, et järgmise paari kuu jooksul kasutaksin kõike, mis on Venemaa logistika ja sõjalise juhtkonna staapide ründamiseks pikamaarelvadega, jätkates Krimmi isoleerimise katseid, sest Krimm on otsustava tähtsusega sõja võitmiseks. Samal ajal tuleb üles ehitada soomusdivisjon, kasutades nii vastaselt saadud tehnikat kui ka abisüsteeme ehk et olemas on Bradley pataljon, Marderi pataljon ja MX10 pataljon ning ühinenud relvavõimetega üksused – suurtükid, insenerid, jalavägi –, mis võib olla väga võimas jõud Venemaa pikaleveninud kaitse läbimiseks.

Ukraina kindralstaap võib kasutada aega, et luua sellist võimet, kuid ma ei tea seda. Arvestades aastaaega, ilma, maapinda, Vene vägede tingimusi, siis see oleks hea viis alustada järgmist otsustavat faasi, mis on Krimmi vabastamine. Vabastamine sisaldab rünnakut Mariupoli suunas, et murda maaühendus Rostovi ja Krimmi vahel, isoleerida Vene väed lõunapiirkonnas. See on loomulikult minu spekulatsioon. Kindlasti on Ukraina kindralstaabil palju parem plaan.

Uued tehnikaüksused tähendavad ka seda, et vaja on logistikat nende toetamiseks ja hoolduseks. Kas see on paranenud?

Tõepoolest on see raske, nagu paljud teavad. Ukrainlased kutsuvad oma tehnikaparki loomaaiaks, sest seal on nii palju eri tüüpi haubitsaid, masinaid jne. Aga kui sul on nii palju eri masinaid loomaaias, siis nende hooldamine muutub keeruliseks, sest nende jaoks on ju erinevad varuosad. Eeldan, et Ukraina kindralstaap töötab selle lahendamise nimel. Tehtud on väga suuri pingutusi hoolduskeskuste loomiseks üle kogu Ukraina, kus on varuosad, väljaõppega mehaanikud, kes oskavad Oshkoshi, BAE või General Dynamicsi masinaga töötada. Seega räägime ärilisest lahendusest, kuniks ukrainlastest mehaanikud õpivad neid masinaid selgeks. Minu arvates oleks see palju efektiivsem ja tõhusam, kui vedada haubitsat Saksamaale, Slovakkiasse või Poola parandamiseks.

Logistika on tähtis, kuid samas kategoorias on ka väljaõpe. On selge, et Ukraina sõdurid on kiired õppijad, kuidas uut tehnikat kasutada. Ma ei tea, kas ma olen kohtunud ühegi riigi sõduriga, sealhulgas minu enda riigist, kes oleks nii paindlik ja innovatiivne uute tehnoloogiate enda koosseisu liitmisel. Teame, et ükskõik, mida nad saavad, siis nad on võimelised seda kasutama väga kiiresti.

Tahaksin näha läänt, eelkõige USA-d, Suurbritanniat, Saksamaad ja Prantsusmaad, kes tagavad süsteeme nagu Patriot, Bradley, Marder, HIMARS, aga ka potentsiaalselt F-16, Leo, Abramsi jne, korraldamas väljaõpet enne, kui poliitiline otsus langetatakse.

On tore, et USA administratsioon otsustas anda Patriote, aga enne läheb 10 kuni 12 nädalat, kui näeme esimest Patrioti startimas. Alustage väljaõpet praegu ootuses, et poliitika muutub ja USA otsustabki anda Abramsi tanke. Väljaõpe pole provokatiivne. Võtke 100 ukrainlasest tankisti, saatke nad Saksamaale, Poola või Fort Benning Georgia osariiki ning laske neil süsteeme õppida selleks, et kui poliitiline otsus on tehtud, siis saad kohe täide viia ja mõjutada poliitilist otsust, milleni on kindlasti raske jõuda. Loodan, et administratsioon mõtleb sellele.

Ilmselt oleks raske hoida taolist väljaõpet saladuses, aga teisalt saadaks see ka signaali Kremlile. Mida arvata Bahmuti rindelõigust? Kas külma saabudes alustab Ukraina seal pealetungi või püsib ta seal lihtsalt kaitses?

Olukord Bahmuti ümber tekitab hämmeldust, sest loetu põhjal ei näe ma selles mingit erilist tähtsust operatsiooni jaoks. See pole mingi tähtis koht, mis võiks otsustada sõja tulemuse. See tundub olevat Wagneri palgasõdurite grupeeringu juhi Jevgeni Prigožini auahnuse projekt. Tal pole probleemi kallata rindele väljaõppeta sõdureid, teades, et paljud neist surevad või saavad haavata. Väljast vaadates tundub tegemist olevat mingi isikliku asjaga. Ei tundu, et tegemist oleks Venemaa kindralstaabiga kooskõlastatud operatsiooniga. Ilmselt Prigožin ei võta käske vastu kaitseminister Sergei Šoigult või Vene kindralstaabi ülemalt Valeri Gerassimovilt. Ta kaebas ükspäev, et ei saa piisavat õhutoetust. Suur üllatus! Rinne Bahmutis on tema isiklik asi. Ma ei suuda öelda, kuidas see sobituks kõige muuga. Ukrainlased jätkavad seal kaitset, et vältida venelaste mingeidki positiivseid signaale või uudiseid. Ukraina kindralstaap avaldab jätkuvalt muljet oma operatsioonilise oskusega. Olen kindel, et nad otsivad võimalust Bahmuti juures.

Bahmuti juures peame lihtsalt ootama. Aga tahaksin veel teada, millised on õppetunnid NATO-le, eelkõige aga Balti riikidele. Näeme, kuidas Venemaa kasutab massi nii suurtükkide, rakettide kui ka sõdurite mõistes, seega millised õppetunnid on sellest meiesugusele väikeriigile?

Kaks-kolm asja. Esiteks – Eesti, Läti, Leedu teevad oma osa kaitseinvesteeringute, kvaliteedi, vägedes teenivate meeste ja naiste mõistes ning igas riigis korrektseks lõimimiseks NATO lahingugruppidega (eFP). Briti lahingugrupp on lõimitud Eesti brigaadiga, Saksa juhitud lahingugrupp on lõimitud Leedu Raudhundi brigaadiga jne. See on oluline.

Teame, et Venemaa jaoks on tsiviilobjektid legitiimsed sihtmärgid. Need on illegaalsed, kuid nad on seda näidanud ning ma eeldasin seda täiesti valesti, kuid venelased kasutavad miljon dollarit maksvat raketti kortermaja või elektrijaama vastu. Peaksime eeldama, et tsiviilobjektid Eestis, Lätis, Leedus võiksid samuti olla Vene vägede löögi all. See tähendab, et meie õhu- ja raketikaitse nõudmised peaksid olema suuremad kui lihtsalt lennuväljade, sadamate ja kriitilise infrastruktuuri kaitseks. See tähendab, et Balti liitlased peavad tihedat koostööd tegema alliansiga ning Soome ja Rootsiga, et mõelda laiemalt õhukaitsest.

Soome ja Rootsi ühinevad sel aastal kindlasti NATO-ga. Vaja on droonide tabamise suutlikkust, aga ka võimet tiibrakette alla tuua. Seega on vaja eri võimete kombinatsiooni. See ei tähenda, et Eestil peab olema SeaRAM, Patriot, NASAMS ja muid asju, sest see pole teostatav või võimalik. Tähtis on organiseerida võimet, mis on integreeritud õhu- ja raketikaitse võrgustikku.

Minu nõuanne kaitseministeeriumile Tallinnas on, et NATO-lt tuleb nõuda integreeritud õhu- ja raketikaitseõppusi. Seda pole toimunud juba aastaid, mitte niimoodi, kus harjutatakse kõike.

Teiseks, laskemoona kogus, mida kulutatakse, on suurem, kui ma olen kunagi näinud. Me kõik peame hindama oma tööstuslikku baasi pilguga, mida suudame ise toota, mille tootmist saame kiirendada. Seda proovime teha USA-s, aga see on väga raske ning võtab aega. Seetõttu tuleb vaadata, kuidas oleks võimalik saada laskemoona juba ette paigutatuna Balti riikidesse. Kui on ladustatud sellist asja, siis loomulikult on see kergesti rünnatav. Loomulikult kaotad midagi sellest, mistõttu tuleb ladustada nii, et kaitsed seda ja saad laiali vedada, et esimesed päevad vastu pidada. Ja see kõik on kallis.

Viimane soovitus on laiem ühiskondlik valmistumine. Mäletan, et Eestis tehti lühikese etteteatamise ajaga õppus ja nad tulid väga kiiresti kohale. Seda tuleb teha paljuski niimoodi nagu Soomes, millel on samasugune mure ehk lähedus Venemaale, väike rahvastik, kuid kogu ühiskond on valmis olema kaasa haaratud. Kas Eesti on teinud kõik, et muuta end seedimatuks? Kas kogu ühiskond on selleks valmis? See on sama tähtis kui tänapäevased relvad.

Kui Ukraina võidab ja Venemaa kaotab, siis nad on pettunud, vihased, kättemaksuhimulised ning siis tunduvad Balti riigid olevat taas sellel kaardil. Kas lääs on valmis vihasele ja kättemaksuhimulisele Venemaale vastu seisma?

Arvan, et oleme paremini valmis, kui kunagi oleme olnud. Allianss on seisukohal, millel pole olnud viimased 30 aastat. Allianss on valmis, rohkema suutlikkusega. Kuigi endiselt on probleeme, nagu ebapiisav õhukaitse, muresid on sõjalise mobiilsusega, pole piisavalt laskemoona. Kuid koostöö ja valmisoleku tasemel on allianss täielikult valmistunud.

Risk on olemas. Venemaaga on alati risk, kuid pärast kaotust Ukrainale – ja Ukraina võidab – pole Venemaa kindralstaabil erilist isu võtta NATO ette. Eesti-vastane rünnak oleks hoopis teine olukord. Ma ei ütle, et seda ei juhtu, kuid parim viis seda vältida on meie kõigi poolt näidata, et oleme valmis. Seda heidutus tähendabki. Seega õppused, ajakohastamine ja kogu ühiskonnas võiks levida valmisolekukultuur. See ei tähenda, et pead elama, relv käes, kuid tugev, liberaalne ja demokraatlik ühiskond koos tugeva ja kaitstud infrastruktuuriga ning õppustega aitab vältida konflikti.

Venemaa peaks ka lagunema, sest siis võtab jõu kogumine aega.

On huvitav näha, mis saab pärast seda aastat. Ma pole kremloloog, kuid ma näen, et Venemaal on mitu võimukeskust. Inimesed on sõja kuluga rahulolematud, kuid on ka inimesi, kes ütlevad, et ei tehta piisavalt. Nad tahavad uut mobilisatsiooni.

Pärast seda, kui Vene väed lüüakse Krimmist välja, siis arvan, et võimuvõitlus ilmub rohkem pinnale. Ma ei propageeriks Venemaa Föderatsiooni lagunemist või režiimi muutust, sest see ei tööta kunagi, kui seda väljast tekitatakse, aga peaksime olema valmistunud mõjudeks, kui toimub mingisugune lagunemine. Muidugi tekib vägivald, inimesed muretsevad tuumarelvade ja energiataristu kontrollimise pärast jne. Aga suudaksin näha, et teatud rühmad murravad föderatsioonist välja, sest nad on väsinud olemast arvemaksjad Moskvale ilma hüvede saamiseta.

Kas Venemaa alustab massimobilisatsiooni uuesti – vähemalt Ukraina väidab nii? Ja kui septembris suhtlesime, siis ütlesite, et aasta lõpuks on Krimm Ukraina käes – miks nii ei läinud?

Et oleks täpne, siis ütlesin septembris, et 2022. aasta lõpuks võib Ukraina olla 23. veebruari piiridel. Ukraina üksused jõudsid päris lähedale, aga ei jõudnud nii kaugele, nagu ma lootsin. Osaliselt oli põhjus, et Venemaa korraldas mobilisatsiooni ja saatis kohale paarsada tuhat sõdurit. Kuigi nad on väljaõppeta ja halvasti varustatud, oli sellel siiski massiefekt. Nagu mu ukrainlasest sõber ütles, et 100 000 väljaõppeta sõdurit on ikkagi 100 000 sõdurit. Mass aeglustas Ukraina pealetungi.

Usun, et Venemaa proovib peagi uut mobilisatsiooni. Ma ei tea, kui edukas see on. Nad võivad saada kehad eri paigust, kuid kas olemas on logistika, barakid, juhendajad, varustus, relvad ehk kõik see, mida on vaja. Kahtlen selles. Ma ei näe, et uus mobilisatsioon muudaks sõja hetkeseisu või tulemust. Ukraina kindralstaap kindlasti teeb oma matemaatikat, arvestab sellega. Mida kiiremini ukrainlased saavad Krimmi, seda kiiremini pole mobilisatsioonil tähtsust.

Seega sõjalises mõistes pole tegemist pikaajalise sõjaga, nagu mõned poliitikud on väitnud?

Eeldades, et lääs püsib ühtne Ukraina toetamisel ja Ukraina on edukas Krimmi tagasivõtmisel, siis tõepoolest on nii.