Ukraina alustas suvel oma vastupealetungi ja paljud on kritiseerinud seda püsivat edasiminekut aeglasena. Milline on teie hinnang?

On oluline, et inimesed peavad mõistma, et vastupealetung on palju muudki, kui see, mis toimub maapinnal. Ukraina viib läbi mitmedimensioonilist pealetungi, mis sisaldab õhu-, maa-, mere-, eriüksuste, info-, küberelemente ja sabotaaži rindejoone taga.

Kõige nähtavam osa on brigaadid, mis töötavad Vene kaitseliinidest läbimurde nimel, kuid vastupealetungi peamine eesmärk on vabastada Krimm. See, mis seal toimub ehk eriüksuste löögid, õhukaitse ja selle radarite mahavõtmine rakettidega, Musta mere laevastiku peastaabi tabamine, allveelaeva ja laeva hävitamine kuivdokis Sevastopolis on kõik omavahel ühendatud ja seab ülisuure surve Vene kindralstaabile. Ukrainal on selge initsiatiiv.

Ikkagi on väga palju kriitikat, et edasiminek pole olnud kiire.

Tuhandeid kilomeetreid eemal viibivad inimesed leiavad kindlasti midagi, mida kritiseerida, kuid minu arvates on Ukraina peastaap teinud väga head tööd. Ukraina sõdurid teevad tööd sellises olukorras, mida me ei nõuaks ameeriklastelt, eestlastelt või brittidelt ning seda siis ilma üleolekuta õhus. Aga ukrainlased teevad seda. Pole mingit kahtlust, et ukrainlastel on väga raske võitlus käimas, kuid Ukraina tegi õige muganduse, keskendudes Vene suurtükkidele, logistikale ja õhukaitsele, mis aja jooksul viib Vene kollektiivkaitse kollapsini.

Kas venelased on muutnud oma taktikat?

Ma pole seda näinud. Nad jätkavad väljaõppeta sõdurite saatmist hakklihamasinasse. Ukrainlaste keskendumine suurtükkidele, logistikale ja toele raskendab Venemaa võimekust liigutada üksusi ringi. Vene merevägi Mustal merel tundub olevat võimetu takistama ukrainlaste viljavedu. Venelased on Musta mere lääneosast välja surutud, mis on huvitav, sest ukrainlastel pole tavapärases mõistes mereväge. Venelased pole loomulikult rumalad ja nad ei hooli, kui palju inimesi nad kaotavad, kuid venelaste jaoks on ainus lootus pidada vastu nii kaua kui võimalik ning loota (Donald) Trumpi võimuletulekut. See on aga pikk aeg ja ma ei arva, et nad peavad vastu.

Venemaa president (Vladimir) Putin pidi ületama 11 ajatsooni, et küsida (Põhja-Korea liidrilt) Kim Jong-unilt laskemoona suurtükkidele. See on indikaator Vene kaitsetööstuse kehva seisu kohta. Sõltub, mis juhtub Vene ühiskonnas, oligarhide seas ning mis hetkel nad otsustavad, et nüüd aitab. Sõda kestab, kuni Putin mõistab, et ta on kaotamas või kaotanud. Tema peamine eesmärk on elus püsida ja võimul olla. Mingil hetkel teeb ta otsuse, et ta saab jääda võimule, isegi kui kaotab Krimmi. Putin muudab narratiivi.

Läänes on liiga palju inimesi, kes on otsustanud, et Krimm on punane joon. Venelased on punasest joonest rääkinud peaaegu kaks aastat. Oleme pidevalt nendest läbi läinud. Me oleme selle ise välja mõelnud, et ennast heidutada selle asemel, et öelda, et see on kõikide huvides läänes, et Venemaa tuleb alistada. Ukraina ei püsi turvaline, kuniks Krimm jääb Venemaale. Nad ei saa majandust üles ehitada, kuniks Venemaa kontrollib Krimmi.

Viis, kuidas Putin mõistaks oma kaotust, on 54 riigi toetus Ukrainale ning nad kõik ütlevad, et Ukraina võidab ning teeme kõik, mis võimalik, et Ukraina võidaks. Siis teab Putin, et ta on kaotanud.

Lääs on Ukrainale andnud abi n-ö astmeliselt, lootes niimoodi vältida otsest lääne ja Venemaa vastasseisu. Austin Carson ajakirjast Foreign Affairs toetab just seda vaatenurka ja kaitseb lääneriikide aeglast Ukraina toetamist.

Astmeline abiandmine on olnud viga. Meil kulus kuid, et tagada võimekusi. Veel kulub mitu kuud, enne kui näeme õhus F-16 hävitajaid. Nüüd tundub olevat ka otsustatud, kuigi ma pole ametlikku avaldust näinud, et USA otsustas teatavat sorti ATACMS-eid pakkuda, kuigi mitte kõige kõrgema taseme omi. See pole paha, aga kui need tulevad vaikselt lisandudes, siis ei saavutata ka täielikku efekti. See pikendab kõike asjatult.

Ma ei mõista, miks USA administratsion, aga ka teised riigid on niimoodi tasapisi lisaasju andnud selle asemel, et öelda, et tahetakse Ukraina võitu. Öelda, et me alistame Venemaa ja see on meie kõigi jaoks hea. Kuulen eri põhjendusi kuni selleni, et meil endal pole piisavalt varusid. Siis minu küsimus on, et miks juba 1,5 aastat tagasi ei hakatud juurde tootma. See on poliitilise tahte ja otsusekindluse puudumine. Sellest on kahjuks puudu.

Kas Rumeenia ja NATO on reageerinud õigesti, kui droonitükid kukkusid Rumeenia territooriumile?

Nii nagu rakett maandus Poolas mitu kuud tagasi, siis sellised asjad lihtsalt juhtuvad ning me ei pea ülereageerima. Fakt, et Venemaa tulistab relvi nii lähedal Rumeenia ja Poola piirile, on hoolimatu ja provotseeriv, kuid nendel juhtumitel oleme käitunud korrektselt ja distsiplineeritult, näidates alliansi sidusust. Minu arvates ei näi olevat nii, et tegemist oli tahtliku katsega tabada midagi Rumeenias, kuid see on hoolimatu nii lähedal Rumeeniale. Keegi ei tohiks sattuda segadusse, kes on halb tegelane.

Järgmise aasta sees toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, USA-s kogub hoogu presidendivalimiste kampaania. Kas see aeg võib tähelepanu kõrvale juhtida Ukraina toetamisest?

USA-s on valimised järgmise aasta novembris. Seega räägime peaaegu 14 kuust. See on võrreldav terve eluajaga USA poliitikas, mille jooksul juhtub palju kõikide eelvalimiste ja kampaaniate ajal. Kaks parteid valivad oma kandidaadi järgmisel suvel. Kõigil on kalender silme ees. USA valimised, Euroopa valimised, Rumeenias tulevad neljad valimised, Poolas on kohe valimised – loomulikult on neil oma roll meie liidrite kalkulatsioonides, miks on niivõrd hea idee alistada Venemaa kohe ja saaks selle teema laualt maha. Aidata Ukrainal Venemaad võita, mis tagaks turvalisuse ja julgeoleku meie kõigi jaoks. See saadab tugeva sõnumi ka Hiinale.

Siis saaks USA president tunnustuse suure välispoliitise edu eest. USA kongressi ja avalikkuse toetus Ukrainale püsib tugev, aga see pole garanteeritud kestma. USA president peab Ovaalsaalis istuma kaamerate ees ja rääkima ameeriklastega, miks Ukrainat toetatakse, et see on USA huvides ja et meie aitame Ukrainal võita. Mitte ükski USA sõdur pole hukkunud ja Venemaa on eksistentsiaalses ohus, pool nende sõjaväge on kadunud, kaitsetööstus on kaoses ning mitte ühtki USA sõdurit pole kaotatud. See on päris hea investeering.

Kas Krimm võib aasta lõpus olla Ukraina käes?

Nii võib minna. Eksisin varem, sest eeldasin, et USA administratsioon teeb otsuse anda ATACMS-eid ja muid kaugmaarakette varem. Seega jah, eksisin. Aga sõnastaksin nii: vaadake, mida Ukraina on viimase kolme nädalaga saavutanud Krimmi suunal. Eesmärk on muuta see olemiskõlbmatuks ehk et ei saaks enam seal olla, Vene õhuvägi ei saaks enam Krimmis püsida. Kui saame anda Ukrainale vajalikke relvi surve pidevaks avaldamiseks, siis on võimalik, et Krimm muutub olemiskõlbmatuks selle aasta lõpuks, arvestades, et Musta mere laevastik peab lahkuma.

Loomulikult on Suurbritannia ja Prantsusmaa meist (USA-st) eespool ning andnud relvi. Nüüd, kui Bideni administratsioon otsustas anda teatud tasemega ATACMS-eid, siis loodetavasti teeb Saksamaa samasuguse otsuse ja tarnib Tauruseid.